100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

täpse punkti jõe kaldal ning “ühendasime” siis skitsi kaardiga Los Animose tähtsast tööstuspiirkonnast, mõõtkavas 1:15 penikoormale – tehtud Hispaania kuningas Felipele.

      Selle tegemiseks polnud meil vaja maamõõtjat palgata ning seega hoidsime hulga aega ja raha kokku.

      Niisiis laadisime Lee Rundle'iga kõik vajaliku kahehobusevankrisse ja sõitsime saja neljakümne miili kaugusele Chicosse, mis oli lähim linn kohale, kuhu tahtsime välja jõuda. Sealt palkasime maakonna maamõõtja abilise, kes sõitis meiega koos Los Animose piirikolkani, liikus skitsil viis tuhat seitsesada küünart läände, asetas kivi sellesse punkti, kuhu pidime välja jõudma, laadis end peekonit ja kohvi täis ning sõitis postitõllaga tagasi Chicosse.

      Olin üpris kindel, et kolm miljonit dollarit on meie. Lee Rundle pidi saama kolmandiku, sest mina maksin kõik kulud. Kahe miljoni dollari omanikuna otsiksin May Martha Mangumi kas või maa alt üles, ja kindlasti lubab siis ka vana Mangum mul oma tuvimajas tiiba ripsutada. Polnud vaja teha muud, kui varandus üles kaevata.

      Lõime Leega laagri üles. Teisel pool jõge oli tosin tiheda seedripadrikuga kaetud mäge, kuid ühelgi neist polnud kandesadula kuju. Meid see ei heidutanud. Välimus on petlik. Kandesadula kuju, nagu ka ilu, võis eksisteerida ainult vaataja silmale.

      Mina ja aardeomaniku pojapoeg uurisime need mäed läbi hoolikusega, millega leedi tüütut kirpu jahib. Uurisime läbi iga mäekülje ja – tipu, teeraja, kõrgema koha, nurgataguse, kallaku ja lohu kaks miili üles- ja allavoolu jõge. Selleks kulus meil neli päeva. Seejärel päästsime oma kõrvi ja kimli lahti ning sõitsime ülejäänud kohvi ja peekoniga sada nelikümmend miili tagasi Concho Citysse.

      Terve tagasitee näris Lee Rundle tubakat. Mina olin hobuste juhtimisega hõivatud, sest tagasijõudmisega oli mul kiire.

      Õige pea pärast meie tühisõitu sain Snyderi tagaruumis Goodloe Banksiga kokku, et doominot mängida ja informatsiooni õngitseda. Rääkisin Goodloele oma tühjaläinud aardeotsimisekspeditsioonist.

      “Kui oleksin kolm miljonit dollarit üles leidnud,” ütlesin talle, “oleksin võinud May Martha Mangumit otsides terve maailma pahupidi keerata.”

      “Ta väärib enamat,” sõnas Goodloe. “Otsin ta ise üles. Kuid räägi mulle, kust te seda mõtlematult maha maetud ja teile teenimatut kasu tõotavat aaret otsisite.”

      Rääkisin talle üldjoontes kirjast ning näitasin maaomandi kontorist saadud skitsi, millele oli meie teekond peale märgitud.

      Visanud sellele isandliku pilgu, nõjatus Goodloe tooli seljatoele ja puistas mu üle sardoonilise, üleoleva ja üliõpilasliku naerulaginaga.

      “Oled sina aga narr, Jim,” ütles ta, kui uuesti rääkida suutis.

      “Sinu käik,” ütlesin, topeltkuut kannatamatult sõrmede vahel keerutades.

      “Kakskümmend,” sõnas Goodloe ja asetas doominokivi risti.

      “Miks ma narr olen?” küsisin. “Ennegi on maetud varandusi leitud.”

      “Sellepärast,” ütles Goodloe, “et arvestades välja kohta jõe ääres, kuhu pidite jõudma, jätsid hälbe arvesse võtmata. Õige koht on umbes üheksa kraadi lääne poole. Anna pliiats.”

      Goodloe arvutas midagi kiiresti ümbriku tagaküljel.

      “Vahemaa Hispaania saatkonnast lõunasse Alamito jõeni,” ütles ta, “on täpselt kakskümmend kaks miili. Ütlesid, et reisil kasutati taskukompassi. Hälvet arvesse võttes on koht Alamito jõe ääres, kus varandus peaks olema maetud, täpselt kuus miili, üheksasada nelikümmend viis küünart lääne pool kohast, kus te otsisite. Oh, Jim, milline narr sa küll oled!”

      “Mis hälbest sa räägid?” küsisin mina. “Arvasin, et arvud ei valeta kunagi.”

      “Kompassi hälbest,” sõnas Goodloe, “nullmeridiaani suhtes.”

      Goodloe naeratas üleolevalt, kuid nägin ta näol üheselt mõistetavat, ahnet hävitavat varanduseotsija saamahimu.

      “Mõnikord,” jätkas Goodloe oraakellikult, “pole lood peidetud varandusest aluseta. Oletame, et vaatame sinuga paberil kirjeldatud asukohas ringi. Võib-olla…”

      Selle jutuajamise tulemus oli see, et minust ja Goodloe Banksist, kes me rivaalid olime, said reisikaaslased. Seekord algas meie teekond Chicosse Huntersburgist, mis oli lähim raudteelinn. Chicost rentisime laagrivarustuse kohaletoimetamiseks hoburakendi ja vedruvankri. Sama maamõõtja, kes eelmiselgi korral, sõitis meiega kaasa tee Los Animose piirile kohta, mis vastas Goodloe vigade parandusele ja tema hälbele. Siin jätsime maamõõtjaga hüvasti ja läkitasime ta koju tagasi.

      Kui me kohale jõudsime, oli öö käes. Andsin hobustele süüa, tegin jõe kaldale lõkke ja valmistasin õhtusöögi. Goodloe oleks võinud mind aidata, kuid tema kõrge haritus ei hõlmanud praktilisi teadmisi.

      Kuni ma töötasin, virgutas ta mind suurte mõtetega, mille oli maailmale kinkinud ammusurnud suurmees. Põhiliselt olid need kreekakeelsete ütluste tõlked.

      “Anacreon,” selgitas ta. “Viimane tsitaat oli preili Mangumi lemmik.”

      “Ta on enamat väärt,” ütlesin mina, korrates Goodloe lemmikfraasi.

      “Kas saab olla midagi paremat,” küsis Goodloe, “kui elu peenes klassikute, õppimise ja kultuuri keskkonnas? Oled tihti haridust halvustanud. Kuid lihtsate matemaatika põhitõdede ignoreerimine sundis sind asjatult vaeva nägema. Kui kaua oleks sinu arust aarde leidmiseks aega kulunud, kui minu teadmised poleks sulle viga kätte näidanud?”

      “Kõigepealt võtame ette need mäed teisel pool jõge,” laususin mina. “Näis, kas leiame midagi või mitte. Olen seniajani su hälbe suhtes umbusklik. Olen üles kasvanud usus, et magnetnõel näitab otse poolusele.”

      Hommik oli soe ja päikesepaisteline. Tõusime vara ja sõime hommikust. Goodloe oli loodusest lummatud. Sel ajal, kui ma peekonit praadisin, tsiteeris ta Keatsi – või oli see Kelly või Shelley. Kavatsesime kohe pärast hommikusööki minna üle jõe, mis siinkandis polnud muud kui sügav oja, ja uurida teiselt kaldalt paistvaid teravatipulisi seedritihnikuga kaetud mägesid.

      “Vana hea ulysseslane,” sõnas Goodloe mulle õlale lüües ajal, kui meie plekk-kausse pesin. “Näita mulle ükskord ometi seda imedokumenti. Usun, et seal on kirjas ka juhised, kustkohast täpselt ronimist alustada. Ma pole ühtki kandesadulat näinud. Milline see välja näeb, Jim?”

      “Üks null kultuuri kahjuks,” sõnasin mina. “Tunnen selle ära, kui näen.”

      Goodloe vaatas samal ajal vana Rundle'i dokumenti ja pistis äkki kõige harimatumal moel vanduma.

      “Tule siia,” käskis ta paberit vastu päikesevalgust hoides. “Vaata seda,” ütles ta millelegi sõrmega näidates.

      Sinisel paberil oli näha midagi, mida ma varem tähele polnud pannud. Need olid valged tähed ja numbrid, mis andsid kokku “Malvern, 1898”.

      “Mis sellega siis on?” küsisin.

      “See on vesimärk,” sõnas Goodloe. “Paber on tehtud 1898. aastal, kiri aga dateeritud 1863. See on ilmne võltsing.”

      “Oh, ma ei tea,” ütlesin mina. “Rundle'id on usaldatavad lihtsad, harimatud maainimesed. Võib-olla tahtsid paberitootjad kelmust teha.”

      Seepeale läks Goodloe Banks nii vihaseks kui ta haritus lubas. Ta võttis prillid eest ning jõllitas mulle otsa.

      “Olen korduvalt öelnud, et oled narr,” ütles ta. “Lased maamatsil end lolliks teha. Ja mind siia vedades tegid ka minu lolliks.”

      “Kuidas ma sind lolliks tegin?” küsisin mina.

      “Sinu võhiklikkus on hämmastav,” sõnas Goodloe. “Kaks korda avastasin su plaanides mõra, mida küllaldase kooliharidusega oleks saanud vältida. Minu aeg,” jätkas ta, “on liiga väärtuslik selleks, et kulutada seda tühja tuule tagaajamiseks. Mina pesen sellest oma käed puhtaks.”

      Tõusin