100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

sinuga veidi hiljem.”

      Leedi, kelle Percival sisse juhatas, oli noor, kõrk, otsusekindel, jõuline, ennast täis, üleslöödud ja kena. Ta oli riides sellise kalli lihtsusega, mis paneb sind arvama, et siid ja pits pole muud kui räbalad ja kaltsud. Kuid suur jaanalinnusulg tema kübaral tõstis ta teiste iluduste armees esile nagu pulmakiivri kandja Navarre'is.

      Preili de Ormond istus Sinilipsu vastu pöördtoolile. Laua taga istuv džentelmen tõmbas oma kõrge seljatoega nahktooli viisakalt lähemale ja hakkas ilmast rääkima.

      “Jah,” ütles daam, “panin tähele, et ilm on soojemaks läinud. Kuid ma ei tahaks kaua teie kallist äriaega asjatult kulutada. Seepärast,” jätkas ta, “asugem kohe äriasjade kallale.”

      See oli koos võluva naeratusega adresseeritud Sinilipsule.

      “Väga hea,” sõnas too. “Ega teil midagi mu onupoja juuresoleku vastu pole? Meil pole teineteise ees saladusi – eriti mis äriasjadesse puutub.”

      “Oh, ei,” lõõritas preili de Ormond. “Vastupidi – mulle meeldib, et ta kuuleb. Ta teab sellest niikuinii kõike. Ausalt öeldes on ta arvestatav tunnistaja, sest ta oli juures, kui te… kui see juhtus. Nagu advokaadid armastavad öelda, on parem enne rääkida, kui midagi ette võtta.”

      “On teil mõni ettepanek varuks?” küsis Sinilips.

      Preili de Ormond vaatas mõtlikult ühe oma väikese tuhmist nahast libiku nina.

      “Tegite mulle ühe ettepaneku,” ütles ta. “Kui see on veel jõus, pole probleemi. Teeme kõigepealt selle küsimuse selgeks.”

      “Niikaua kui…” alustas Sinilips.

      “Vabanda, nõbu,” segas Mustlips vahele, “kui sul midagi selle vastu pole, tahaksin sõna sekka öelda.” Seejärel pöördus ta viisakalt leedi poole.

      “Võtame asja lühidalt kokku,” sõnas ta heatujuliselt. “Oleme head tuttavad ning koos nii mõnegi naljaka tembu teinud.”

      “Kardan, et seda viimast tuleks teise nimega nimetada,” sõnas preili de Ormond.

      “Olgu,” vastas Mustlips, kaotamata raasugi oma rõõmsast tujust. “Ettepanekust rääkides räägime kollanokkadest ning probleemi arutades naljatembust. Teeme lühidalt, preili de Ormond. Kaks kuud tagasi sõitsime poole tosina sõbra saatel autoga maale paariks päevaks lõbutsema. Peatusime teeäärses kõrtsis, et lõunat süüa. Mu onupoeg tegi teile seal abieluettepaneku. Teda mõjutas seda tegema teie ilu ja sarm, mida me keegi ei salga.”

      “Sooviksin, et oleksite mu pressiagent, härra Carteret,” sõnas kaunitar pimestavalt naeratades.

      “Olete staar, preili de Ormond,” jätkas Mustlips. “Kahtlemata on teil olnud ja on palju imetlejaid ning kindlasti polnud see abieluettepanek teile esimene. Kindlasti on teil meeles, et tookord oli meie seas ka kosjasobitajaid. Hulk pudeleid korgiti lahti. Mu nõbu ei kavatsegi salata, et tegi teile abieluettepaneku. Kuid kas terve mõistus ja kogemused teile ei ütle, et järgmisel hommikul paistab kõik hoopis teises valguses? Kas heast naljast arusaajate hulgas pole mitte kasutusel koodeks, et eelmise õhtu lollustest järgmisel päeval ei räägita?”

      “Ojaa,” ütles preili de Ormond. “Tean seda väga hästi. Ning teie olete alati sellele mänginud. Aga kuna teie paistate kostja vaikival nõusolekul seda protsessi juhtivat, ütlen teile veel midagi. Sain temalt hiljem mitu kirja, milles ta kordab oma abieluettepanekut. Ning neil kirjadel on tema allkiri.”

      “Saan aru,” ütles Mustlips kähedalt. “Palju te kirjade eest tahate?”

      “Ma pole odav,” sõnas preili de Ormond. “Kuid otsustasin määrata nende eest õiglase tasu. Olete mõlemad heast perekonnast pärit. Ja mis minusse puutub, ei saa keegi tõemeeli väita, et ma pole hea näitleja. Raha on antud juhul teisejärguline. Raha pole see, mida ma tahan. Uskusin teda… ja… ja ta meeldis mulle.”

      Naine heitis Sinilipsule pikkade ripsmete varjust hella vastutuleliku pilgu.

      “Mis on hind?” küsis Mustlips järeleandmatult.

      “Kümme tuhat dollarit,” vastas leedi armsalt.

      “Või…”

      “Või abielu.”

      “Arvan, et nüüd on aeg,” segas Sinilips vahele, “et minul lubataks ka paar sõna öelda. Sina ja mina, nõbu, kuulume perekonda, kes on alati pea püsti hoidnud. Oled üles kasvanud riigi osas, mis erineb suuresti sellest, kus meie sugupuu harru kuuluvad perekonnad on elanud. Kuigi oleme mõlemad Carteretid, on meie eluvaated mõneti erinevad. Aga kui sulle meenub, siis meie perekonnas on traditsiooniks, et ükski Carteret pole leedit alt vedanud või kord antud lubadust täitmast keeldunud.”

      Siis pöördus Sinilips otsustava näoga preili de Ormondi poole.

      “Olivia,” lausus ta, “ütle mulle kuupäev, millal soovid pulmad teha.”

      Enne kui naine vastata jõudis, võttis Sinilips ohjad taas enda kätte.

      “Plymouth Rockist Norfolk Baysse,” ütles ta, “on pikk tee. Nende kahe punkti vahel leiame muutusi, mida kolm sajandit on endaga kaasa toonud. Vana kord on muutunud. Me ei põleta enam nõidu ega piina orje. Tänapäeval ei laota me enam ei oma mantleid üle mudalombi, et leedi saaks sellest üle minna ega ähvarda neid vettekastmispingiga. Tänapäeval loevad terve mõistus, õiged proportsioonid ja hinnangud. Kõik me – olgu me siis leedid, džentelmenid, naised, mehed, põhja- või lõunaosariiklased, mõisnikud, närukaelad, näitlejad, potikaupmehed, senaatorid, söekandjad või poliitikud – oleme jõudnud elust paremale arusaamisele. Rüütellikkus on üks selliseid sõnu, mille tähendus iga päevaga muutub. Perekonnaaul on palju tõlgendusi – see võib avalduda koitanud kõrkusena koloneli ämblikuvõrke täis härrastemajas või kamraadi võlgade koheses maksmises.

      Ma arvan, et nüüdseks on mu monoloogist enam kui küllalt. Oma lühikese elu jooksul olen üht-teist ärist õppinud ja millegipärast usun, nõbu, et meie vanavaarisad, Carteretide esivanemad, kiidaksid minu vaatenurga heaks.”

      Mustlips sõitis tooliga oma kirjutuslaua taha, kirjutas tšeki ja rebis selle raamatust välja. Järsk paberikärin oli ainus heli ruumis. Seejärel asetas ta tšeki preili de Ormondi käeulatusse.

      “Äri on äri,” ütles ta. “Elame ärisajandil. Siin on tšekk kümnele tuhandele dollarile. Mida valite, preili de Ormond – kas apelsiniõied või raha?”

      Preili de Ormond võttis hoolikalt tšeki, voltis selle, näol ükskõikne ilme, kokku ja torkas kindasse.

      “Oh, see juba läheb,” ütles ta rahulikult. “Mõtlesin lihtsalt teie jutule tulla ja teile koha kätte näidata. Kui inimesed, olete te tasemel, kuid ka tüdrukutel on tunded – võtke see teatavaks. Kuulsin, et üks teist on Lõunast pärit. Huvitav, kumb?”

      Naine tõusis, naeratas võluvalt, läks ukse juurde ning kadus koos välkuvate valgete hammaste ja longu vajunud raske paabulinnusulega selle taha.

      Selleks ajaks olid nõoksed onu Jake'i täiesti unustanud. Nüüd aga kuulsid nad tolle kingade lohinat, kui ta oma nurgast üle vaiba nende poole tuli.

      “Noor master,” ütles ta, “võtke oma uur.”

      Ja ilma vähimagi kõhkluseta asetas ta ajanäitaja õige omaniku pihku.

      MAETUD VARANDUS

      MAAILMAS on palju liiki narre. Ehk oleksid nii kena ja istuksid niikaua vaikselt paigal, kuni sul tõusta kästakse?

      Olen olnud need kõik, välja arvatud üks. Olen oma päranduseks saadud raha tuulde visanud, püüelnud abielusadama poole, mänginud pokkerit ja murukeeglit, harrastanud võidusõitu – ühesõnaga kulutanud oma raha väga mitmel moel. Kuid üks kellukestega mütsi kandja roll oli jäänud läbi mängimata – Aardeotsija-narr. Vähestele aardeotsijatele saab osaks rahvahulkade vaimustatud tähelepanu, ja tea, et ükski kuningas Midaseks saada pürgija pole leidnud nii palju, nagu paljutõotav algus teda lootma pani.

      Kuid