Aloise. Eve Laur

aru saanud.

      Lahvatasin näost punaseks ja tõusin püsti, teadmata äkki, mida käte-jalgadega peale hakata.

      „Kui armuline kuningatütar soovib ümber mõelda…”

      Peitsin käed kaenla alla, justkui oleks mul siin müüri varjus korraga külm hakanud, ning astusin temast paar sammu eemale. Sinna, kus päike kuivanud lehed kuldselt särama pani.

      Ümber mõelda? Jah, see oleks muidugi võimalik. Ja mõistlik. Andreas ei paneks seda pahaks, ta saaks aru küll, et ma kogemata tema vastu eksinud olen, ja ma mõtleksin kindlasti välja midagi, millega talle oma tänulikkust ilmutada. Ainult et mida? Mul ei olnud tõesti hetkel midagi muud väärtuslikku pakkuda, ainult oma sõrmuseid. Aga neid ta võib-olla ei tahaks. Oh, ma tobu! Sõrmuse kinkimine teeks ju asja ainult hullemaks!

      Ei, parem oli jääda selle juurde, mida ma olin otsustanud. Oma sõnade tagasivõtmine ei olnud kuigi väärikas tegu.

      „Ma loodan, et sa mõistad,” poetasin üle õla, põsed ikka veel õhetamas, „et selle õigusega ei käi kaasas mingeid muid õigusi minu suhtes.”

      Mees tõsines silmapilk. See käis nii äkitselt, nagu oleks päike pilve taha läinud ja kogu maailm halli süngusse vajunud.

      „Ei, ei, ma ei mõelnud…” Oh, issake, miks ma ometi puterdasin! Kõik, mida ma täna ütlesin, läks kuidagi valesti!Või moondus millekski muuks, mida ma polnud üldse öelda kavatsenud. „Andreas, ma tahtsin lihtsalt… Saad aru…”

      Ta tõusis püsti, torkas pöidlad vöö vahele ning lausus madalal häälel: „Ma pole kunagi arvanud, et mul armulise kuningatütre suhtes mingeid õigusi oleks.”

      Siis keeras mulle selja, astus trepist alla ning kõmpis maja taha, nagu ei kavatseks ta minuga sel teemal enam üldse kõnelda.

      Vaatasin talle järele, käed abitult rippu. Mida ma ometi tegin? Mul polnud mõtteski teda kuidagi solvata! Ma tahtsin ainult öelda, et see sinatamise õigus ei anna talle mingeid muid õigusi – näiteks õigust kuninga juurde minna ja minu kätt paluda.Või oodata kuningalt mõnda suurt ja erilist soosingut. Aga vaevalt, et ta seda ootas.Ta ju keelas mul isegi kuningale mainida, et ma teda üldse kohanud olen.

      Ja nii lihtsameelne ta ju ometi ei olnud, et ta oleks minu suhtes mingeid muid väljavaateid hellitanud.

      Oh sa tont! Ma tundsin, kuidas mul kuum juga kehast läbi käib. Ma ei tulnud selle peale. Ma ei osanud selle peale mõeldagi, et tema võiks teha minuga hoopis seda, mida Wieshofen oli teha kavatsenud! Selleks ei olnud Andreasel loomulikult kõige vähematki õigust.

      Nagu ka mitte kellelgi teisel.

      Oh mind lolli! Muidugi ta arvas, et ma just seda silmas pidasingi! Ja see solvas teda. Südamepõhjani. See, et ma võiksin pidada tema kavatsusi niisama reetlikeks ja jõhkrateks nagu krahvi omi.

      Mul oli tahtmine juukseid kitkuda.Tule taevas appi, kui rumal ma võisin olla!

      Ma pidin tema käest andestust paluma. Kohe.Viivitamatult. Enne, kui ta minu peale nii põhjalikult solvub, et mind siiasamasse künka otsa üksinda maha jätab.

      See tõi mulle elu sisse.Tõttasin tollesama majanurga taha, kuhu ta kadunud oli.Andreast polnud enam kusagil näha.Vaatasin segaduses ringi ning läksin meest otsides veel kaugemale, ahervareme järvepoolsele küljele. Ja seal ta oligi: ronis mööda tugipiilarit üles.Vana häärberi pakse maakivist seinu toetasid väljastpoolt jämedad kaldus sambad, et müür katuse raskuse all laiali ei vajuks, ja üht niisugust kaldpinda mööda Andreas nüüd üles roniski.Ta oli järjega üpris kaugele jõudnud, peaaegu teise korruse akendeni välja.Vaatasin, huul hambus, kuidas ta nagu ämblik piilari lõpust ühte aknaavasse ronib ning sealtkaudu end üles müüriharjale vinnab. Müür ise oli nii lai, et inimene mahtus vabalt peal kõndima. Aga Andreas liikus kindluse mõttes siiski neljakäpuli edasi, logistades kive ning tõugates lahtisi kivitükke alla varemesse.

      Viimaks jõudis ta otsaviiluni ning tõusis selle najal püsti.Viilu siseküljel oli vist mingi eenduv müüriserv, mille peale olid kunagi toetunud vahelae talad, ja selle kitsukese serva peal Steinbrück nüüd seisiski. Hoidis kätt varjuks silme ees ning vaatas üle järve. Läände kalduv päike paistis talle otse näkku ning tugev tuul sakutas tema kapuutsi, üritades seda ära puhuda.

      „Mis seal on?” hõikasin talle alt.

      „Sinikuued tulevad mööda maanteed lõuna poole.”

      „Kui palju neid on?”

      Ta lasi pilgul mööda järvekallast põhja poole rännata. „Noh, ei oska öelda. Kogu kamp vist. Nii palju, kui neid seal krahvilossi all oli.”

      „Ja Wieshofen ise?”

      Mees uuris kaugust, silmad vidukil. „Ma ei näe teda.”

      Vaatasin läbi puuvõrade järve poole, aga ei näinud midagi. Puudel oli alles liiga palju lehti küljes ja minu pilk jäi neisse kinni. Seega pidin ma samuti üles ronima, kui tahtsin midagi näha.

      „Ärge tulge, siin on palju lahtisi kive!”

      Ma ei kuulanud teda. Ronisin üles mööda sedasama piilarit, mida mööda temagi oli läinud. Panin hoolega tähele, millistest kivipragudest Andrease sõrmed ja varbad olid sambla maha kraapinud, ja jõudsin pärast mõningast hiivamist talle järele.Ta tuli mulle aknaava juurde vastu ja aitas mul lagunenud kaart pidi üles ronida. Kui ma juba müüriharjal olin, andis ta mulle käe ja juhatas mind kiiresti samasse kohta katuseviilu varjus, kus ta ise oli seisnud.

      „Tulge siia,” ütles ta, võttes mul ümbert kinni ja surudes mind tahmunud müüri vastu. „Muidu me istume seal nagu kanad õrrel, igaühele näha.”

      Tal oli õigus. Siit müüriharjalt avanes hingemattev vaade järvele ja kogu lähemale ümbrusele – ja kogu lähem ümbrus võis niisama hästi ka meid vaadelda, kui kellegi pilk juhtus siiapoole eksima.

      Aga vaade ise oli tõepoolest kaunis. Ma ei olnud järve kunagi varem nii kõrgelt näinud, isegi mitte oma jahilossi tornikestest.

      Kuna Steinbrücki mõis asus künka otsas, siis andis see talle veel tublisti kõrgust juurde, ja nii seletas mu silm mööda sinist vetevälja uskumatult kaugele. Järv ise oli pikk ja kitsas, põhja-lõuna suunas välja venitatud, ja nii oli läänepoolne kallas meile hoopis lähemal kui taamal sinakasse vinesse kaduv põhjatipp. Ja mööda seda vastaskallast kulges maantee, mis aeg-ajalt küll metsasalude varju kadus, samas aga jälle välja ilmus – ja mööda seda maanteed liikus tõesti pikk tume rivi. Üksikuid inimesi oli raske eristada, aga ma sain siiski aru, kes need on. Ja neid oli palju.Väga palju.Tõesti kogu kuninglike palgasõdurite vägi, nagu Andreas oli arvanud.

      Pöörasin pilgu jahilossi poole. See säras järvekaldal nagu väike pärl, valged lubjatud seinad veepeeglis vastu helkimas ja punane kivikatus päikeses ergamas. Ma ei osanud arvatagi, et see võiks ülaltpoolt nii kaunis välja näha! Kõige kõrgemas tornis lehvis kuninga lipp. Järelikult oli mu isa veel siin.

      Maja juures oli näha liikumist.Aimasin ära tundvat oma punastes, sinistes ja kollastes kleitides õuedaame, kes eeshoovis sõiduvankrite ümber sagisid. Nähtavasti valmistuti siin kojuminekuks. Kas see tähendas, et kuningas teadis juba rünnakust ja otsustas naised linna tagasi saata? Võib-olla.

      „Sild on vist veel vaba,” ütles Andreas, uurides vidukil silmil puulatvade vahelt paistvat jõge. Minagi nägin siit jõesuuet ja veidi kaugemal suurt kahe kaarega kivisilda, mis oli Steinbrücki perekonnale nime andnud.Tõepoolest, silla juures ei paistnud kedagi olevat.

      „Me peaksime enne üle minema, kui nad silla valve alla võtavad,” arvas mees. „Muidu peame ujuma hakkama. Ja vesi on kuradi külm.”

      Tal oli muidugi õigus.Ainult et kui ma vaatasin seda palgasõdurite rivi, mis aegamööda jahilossi poole venis… Mul polnud kunagi varem pähe tulnud neid vaenlasteks pidada. Need olid ju ometigi meie oma mehed, kuninga teenistuses ja tema palgal! Paljud arvasid, et on raiskamine rahuajal ülal pidada säärast suurt sõjaväge, kes ainult sööb, joob, magab ja pikast jõudeelust lolliks läheb.Aga teiselt poolt oli seesama sõjavägi meid nii