Aloise. Eve Laur

temaga tegid?” küsisin vaevu kuuldavalt. „Viskasid elusalt tulle?”

      „Ei,” kostis Steinbrück. „Ei, ta läks ise. Jooksis uksest sisse.”

      „Mispärast?”

      „Noh, ta karjus, et lasku lapsed välja. Nemad ei ole milleski süüdi. Nemad pole kellelegi kurja teinud. Aga Wieshofen ütles selle peale, et lastel on komme suureks kasvada ja kätte maksta. Kasulikum on nad juba enneaegu hävitada. Ja kuningas peab ometigi näitama, et tema oma alamaid valitseb, mitte alamad teda. Muidu irvitab terve kuningriik tema üle ja parastab elu otsani sarvekandjaks. Noh, ja siis… Ma ei tea, kas teie ema lootis sealt ikkagi kedagi välja aidata või pani ta seda endale süüks, et tema pärast hulk süütuid hingi hukka saab…

      Igatahes kargas ta maast püsti ja jooksis siitsamast otse tulle.”Andreas nooksas lõuaga kõrge ukseava poole, mille ees me seisime.

      „Te nägite seda?”

      Ta noogutas. „Ma olin paadiga järvel kalal. Ja kui tulekuma nägin, siis tulin muidugi koju, aga kõik kohad olid krahvi mehi täis. Ma ei pääsenud nende vahelt läbi. Ronisin tagumisest nõlvast puude vahelt üles. Hästi vaikselt. Mind ei märgatud. Liiga palju oli tegemist. Sulaseid tuli tagasi hoida ja aknast alla hüppajaid tuli piikide otsa püüda, et keegi eluga minema ei pääseks. Ja mina… Ma seisin ja vaatasin. Ma ei saanud mitte midagi teha. Ma ei julgenud ennast liigutada ka. Kartsin, et kui keegi märkab, visatakse mind ka tulle. Ma teadsin, et ma ei jaksa vastu hakata. Abi kutsuda… Sel polnud mõtet. Kogu külarahvas oli nagunii all künka ümber koos.

      Nemad ei saanud ka midagi teha. Sinikuued hoidsid neid tagasi.

      Kes lähemale tuli, see…” Andreas pani silmad kinni ja raputas pead.

      „See on nii õudne. Kui sa pead pealt vaatama, kuidas su õed ja vennad ja… Ja mitte midagi teha ei saa. See on nii kohutavalt abitu tunne. Pärast oled enda peale vihane, et oleksin võinud ju… Aga mida siis? Mida ma teha sain? Ma olin üheksa-aastane poisike! Ma oleksin tahtnud nad kõik maha lasta, aga…” Ta pahvatas naerma, pisarad silmis. „Mul ei olnud ambu kaasas! Mul oli kalavõrk! Ja selle sees ahvenad. Mida ma nendega teinud oleksin? Sõjasulastele krae vahele pistnud?!”

      Ta istus trepiastmetele maha ja toetas näo kätesse. Istusin tema kõrvale samblavaibale ja panin käe talle turja ümber.Tundsin, kuidas selg üksikute nuuksatuste taktis vappub, ja soovisin, et võiksin midagi öelda või teha, mis teda lohutaks, aga midagi ei tulnud pähe.

      See oli nii paratamatu. Nii lootusetu.

      „Te peaksite mind vihkama,” sosistasin lõpuks.

      „Ma tean,” pomises tema oma pihkude varjust.

      „Miks te siis ei vihka?”

      Ta võttis käed näo eest ära ja vaatas mulle otsa, silmad punased. „Mis mõttega?”

      Jah, tõepoolest – mis mõttega? See ei teeks ju midagi paremaks. Ta oleks võinud mind aastaid vihata, lihtsalt sellepärast, et ma oma olemasoluga tema perekonna hävitasin, ja sellest poleks midagi kasu olnud.

      „See on nii kurb,” sosistasin ma, toetades pea tema õla najale.

      „On jah,” kostis mehe hääl kusagilt käsivarte varjust.

      „Ma tahaksin teie käest andeks paluda, aga…”

      „…aga teie pole selles süüdi, mida need kaks kõrilõikajat tegid.”

      Tõmbasin sügavalt hinge. See oli kergendus, et Andreas mind süüdlaseks ei pidanud. Ja et ta mulle seda ütles. Sest mina ise tundsin end küll üsna abitult ja süüdlaslikult, kuigi ma olin kuritööst alles eile teada saanud.

      „Kui ma saaksin seda kuidagi heaks teha…”

      „See pole võimalik.”

      „Arvate?” Ma pidasin veidi aru. „Jah, muidugi, ma ei saa teie perekonda uuesti ellu äratada, aga ma võiksin näiteks isaga rääkida, et ta teile teie maad tagasi annaks.”

      „Oi, jumala eest, ärge te seda küll tehke!”

      „Miks mitte?”

      „Kui te tahate mind tappa, siis selleks on ka lihtsamaid mooduseid!”

      Piidlesin teda altkulmu. „Karlil pole ju mingit põhjust teie peale viha kanda.Te olite alles laps, kui…”

      „Ei!”

      „Ei?”

      Ta tõstis pea ja vaatas mind sellisel ilmel, nagu oleksin ma viimane tohman. „Ma palun teid, armuline kuningatütar, kui te tahate mulle midagi head teha, siis ärge kuningale minu kohta kõssake!”

      „Miks siis mitte?”

      „Sest kui kuningas sellest kuuleb, siis kuuleb ka Wieshofen, ja kui see juba teab, et ma elus olen… Noh, siis ma võin niisama hästi ise ennast oksa tõmmata. Saab lihtsamini hakkama.”

      „Ah nii?” Ma muigasin. „Teil on krahviga mingid omad arved, nagu ma aru saan.”

      „On jah. Ja kui te tõesti tahate minu vastu armuline olla…”

      „Siis ma ei ütle kellelegi ühtegi sõna,” lubasin ma, kerge muhelus suunurgas. Ei, see ei tähendanud, et ma talle valetasin. Mul ei olnud mingit kavatsust teda ei krahvile ega kellelegi teisele reeta. Mulle oli hoopis pähe turgatanud üks teine mõte, mida ma võiksin tema heaks teha – ühtaegu hüvituseks ja tänutäheks.

      „Andreas, ma tahan, et te mulle edaspidi „sina” ütleksite. Ja kutsuksite mind lihtsalt Aloiseks, ilma tiitliteta.”

      Ta vahtis mind suuril silmil. „Tohoh?”

      „Jah.”

      „Mispärast?”

      „Sellepärast, et see on niisugune asi, mida ma saan teile anda. Midagi muud mul praegu anda ei ole. Ja see on mõnes mõttes hinnalisem kui kuld või maatükid.”

      Tema silmad läksid lõbusalt pilukile ning habemetüüka varjust ilmus üle hulga aja jälle päris ehtne naeratus. „Jah, eks ta ole,” lausus ta pöidlanukiga vuntsi sügades. „Noh, kui te seda just pahaks ei pane…”

      „Sina. Ma ei pane seda pahaks.”

      „Jah.Vabandust. Harjumuse asi.”

      „Pole midagi.”

      Me jäime vait ja istusime teineteise kõrval edasi, justkui oleksid kõik jutud järsku räägitud. Korraga tekkis mul väga kummaline tunne, et ma ei oleks pidanud seda pakkuma. Ma ei oleks pidanud Andreast endaga võrdseks tegema. Maailmas oli olemas ainult kolm inimest, kes tohtisid mind eesnime pidi kõnetada: üks oli mu isa, teine oli mu vanaema ja kolmas oli mu onupoeg Konrad. Onu Josef oleks seda ilmselt samuti teha tohtinud, aga ta ei tahtnud. Ja et ma nüüd Andreasele samasuguse õiguse andsin – see oli natuke liiga erakordne.

      Ma vilksasin ripsmete varjust tema poole vaadata. Andreasel oli ikka veel naeratus näol.Ta silmitses kaevu juures rohtu söövaid hobuseid, lõug kätele toetatud, ning muheles. See tegi teda kuidagi ilusaks. Mul oli hea meel näha, et temal on hea meel, ja ma olin selle üle rõõmus, et mul läks korda nii vähese vaevaga teda õnnelikuks teha, aga too veider kripeldus mu sisimas ei andnud mulle ikkagi asu.

      Hea küll, ma arvasin, et ta on mu vend. Poolvend.Võib-olla onu, juhul kui mu tegelik isa oli üks tema vanematest vendadest. Igal juhul väga lähedane sugulane. Sellisel juhul oleks tal täielik õigus mind lihtsalt Aloiseks kutsuda.

      Aga mis siis, kui ta ei olnud mu vend? Mis siis, kui mu tegelikku isa tuli otsida hoopis kusagilt mujalt, mitte Steinbrücki perekonnast?

      Sellisel juhul olin ma andnud talle õiguse kõnetada mind nagu oma pruuti.Või abikaasat.

      Ja see oli liig mis liig. See tähendas, et ma panin Andrease Konradiga samasse seisusesse. Mind polnud küll veel Konradile lubatud, aga üldine arvamus pidas just tema väljavaateid kõige tõenäolisemaks, ja mulle tundus, et mu isa kaldub samuti tema kasuks otsustama, kui ükskord oma jaa-sõna ütleb. Ja nüüd olin ma ise…Taevake, ma olin hoopis võõra inimese asjasse seganud!