Aloise. Eve Laur

noorem vend.

      Kes oli minu peale sellest saadik vimma kandnud, kui ma sündisin. Tema leidis nimelt, et troonijärglus peaks minema kuningalt tema vennale, juhul kui kuningal endal meessoost pärijaid pole. Ja kuna Karl nii kangekaelselt enda juurde jäi ja järjekindlalt mind troonipärijaks nimetas, siis vihkas onu Josef mind kogu südamest.

      Ma olin tihtilugu mõelnud, miks Josef mind ei tapa. See oleks ju nii lihtne. Puistata mulle mingit maitsemeelega tabamatut mürki toidu sisse. Nii nagu Wieshofen seda eile õhtul tegi.Tõtt-öelda ma pelgasin seda väga – ja mida vanemaks ja kogenumaks ma sain, seda rohkem ma oma onu kartsin. Aga nüüd, kus ma teadsin neid tingimusi, mida Karl oli oma troonijärglasele seadnud – et tema ise peab surema loomulikku surma, vastasel korral tapetakse see, kes tema surmast kasu saab –, kas võis olla, et kuningas oli säärase mõrvalubaduse just nimelt oma venna pärast välja mõelnud? See oli tõenäoline.Veel enam, sellest oli kasu olnud. Karl oli elus. Mina niisamuti. Mul oli õnnestunud elada tervenisti kakskümmend üks aastat vanaks, ilma et onu Josef oleks söandanud mind tappa!

      Aga see teine ähvardus? Lubadus tappa see, kes mind lapsesaamise abil abielluma sunnib? See pani mul kõhus veel hullemini keerama.

      Sest nüüd ma kujutasin enam-vähem ette, mida see tähendada võiks.

      Aulik krahv ise oli seda mulle näidanud.Vist. Midagi sinnapoole.

      Sest ma ei mäletanud küll, et meie vahel mingit veresegamist oleks toimunud. See veri, mis meie võitlusest maanteetolmu maha jäi, ei olnud isegi mitte krahvi oma. Ja nagu Andreas ütles, ei olnud ta minu kehalt mingeid haavu leidnud – nii et küllap ei teinud Wieshofen seda isegi mitte siis, kui ma meelemärkuseta olin. Noh, ta pidi ju mind neitsina altari ette viima, nagu ta ise ütles.

      Neitsina. Mida see siis tähendama pidi? Haavamatust?Võib-olla. Jah, see tundus isegi mõistlik. Sest kui ta mind uuris, kui ta ütles, et see on terve…Terve. Mitte katki. Siis pidi minus miski järelikult katki minema, kui ma abiellu astun.Või pigem katki tehtama. Sest kui minu ja mehe veri pidid omavahel ühinema, et sellest laps sünniks – siis pidi tema mind haavama.

      Ma neelatasin ja vaatasin oma puretud rannet. Andreas oli sidet vahetanud. See oli puhas. Haav kirvendas endiselt. Mitte küll nii hullusti kui eile, aga siiski.

      See teine haav… Kui see minusse tehtama pidi… Mu jumal, kas see valutab samamoodi?! Teist päeva tagantjärele? Oh, tule taevas appi!

      Mu kõrval kõndiv mees märkas, et ma oma kätt uurin, ja võttis mu randme ettevaatlikult pihku.

      „See ei olnud punane,” ütles ta. „Mitte eriti. Natukene. See läheb üle. Ma panin veel arnikaleotist peale.Te ei saanud isegi aru.Te magasite nii sügavasti.”

      Noogutasin Andreasele tänulikult ja tõmbasin käe ta peost ära. Miskipärast… Mul ei olnud praegu tahtmist ühegi meesterahvaga suhelda. Isegi mitte selleks, et ta mu hammustatud kätt tohterdaks.

      „Kuidas siis on?” küsis ta mõne sammu järel. „Kas läheme Maxi juurde?”

      „Ei. Ma ei saa.”

      „Miks?”

      „Ma pean teadma, kas mu isa on elus. Ja kui ei ole, siis ma pean tegema kõik, mis minu võimuses, et ennast kaitsta. Sest kui tema sureb, siis olen mina Habingen. Ja siis ei aita sellest, et ma metsa kaon. Mind otsitakse üles. Elusalt või surnult. Ja neid on piisavalt, kes mind meelsamini surnuna näeksid.Veel rohkem on neid, kes tahaksid mind enda valdusse saada, selleks, et Habingeni enda valdusse saada.”

      Eichenbach noogutas ja sulpsis jões kivide vahel edasi, pilk maas.

      „Andreas…”

      „Jah?”

      „Ma tahtsin…”

      „Mida siis?”

      Tõmbasin hinge. Seda ei olnud lihtne öelda.Või õigemini ma ei teadnud isegi täpselt, mida ma öelda tahtsin. Ehk oleks parem kaugemalt pihta hakata.Talle kogu olukord ära seletada. Kõik, mis minu ja krahvi vahel seal maanteel juhtunud oli. Ei, mitte seda. Sellest ma ei tahtnud rääkida. Ma pidin rääkima Wieshofeni reetmisest. Surmaohust, mis kuningat valitses.Tingimustest, mille kuningas oli oma trooni nõudlejatele seadnud. Jah. Just nimelt sellest. Sest seda pidi Eichenbach teadma, kui ta tahtis mind aidata.

      Ma tõmbasin veel kord hinge, kogusin end veel hetke ja küsisin siis: „Mis asi on vägistamine?”

      See oli ootamatu. Nii talle kui ka mulle. Ma nägin seda mehe näost, kui ta pea kõrvale pööras ja pilguga kaldaäärseid kive uuris. Tema lõuapärad tõmbusid habemetüüka all pingule ja hambad püsisid risti.

      „Vabandust,” ütlesin vaikselt. „See oli kindlasti rumal küsimus. Aga Wieshofen mainis seda eile, kui ta ütles, et see pidi olema üks tingimus. Kuningas on öelnud, et mina ei abiellu enne, kui tema surnud on. Ja kui keegi peaks mind vägistamise või võrgutamise abil abiellu sundima, siis ta tapetakse. Kuningal pidavat olema mingi salamõrtsukas, kes seda teeb.Wieshofen ka ei teadnud, kes see on.

      Ja siis ta ütles, et ta ei taha endale pulmaööl nuga selga saada. Nii et ta jätab mind puutumata. Aga ma tahaksin teada, et mis see siis on, mida ta minuga teha ei tohi? Tähendab,Wieshofen ütles, et selle tagajärjeks peaks olema laps. Aga ma mõtlen, et mis neil vahet on? Vägistamisel ja võrgutamisel?”

      Mees pani silmad kinni ja raputas pead. Nähtavasti oli see tõesti liiga rumal küsimus.Ta sulpsis tükk maad mööda kiviklibust jõepõhja edasi käia, Cunneware ratsmeid pidi järel ja pilk kivide vahelt teed otsimas. Ma arvasin juba, et peangi teadmatusega leppima. Ent viimaks kostis ta väga madalal häälel: „Vägistamine on see, kui keegi teile vastu teie tahtmist lapse teeb. Ja võrgutamine on see, kui keegi teile nii kaua kärbseid pähe ajab, kuni te ise sellega nõusse jääte.”

      „Ah nii.”Tundsin, kuidas mulle puna näkku tõuseb. Nii et vahe oli siis minu nõusolekus.Või selle puudumises. „Ja kui ma olen kellegi laulatatud naine…”

      „Siis on teie mehel õigus teiega kõike teha, mis tal pähe tuleb. Ja teil ei ole selle kohta mingit ütlemist. Sest teie olete oma jah-sõna juba altari ees andnud. Sellest ei saa enam taganeda.”

      Ma jäin keset ojasängi seisma. Eichenbach nägi, et ma talle enam järele ei tule, ja peatus samuti.

      „Kas see on väga valus?” küsisin ma sosinal.

      „Esimene kord jah.”

      „Esimene kord? Kas seda tehakse mitu korda?”

      „Jah.”

      Püha taevas. Mul hakkas pea ringi käima. Lõin käed näo ette ja seisin harkis jalu vooluvees, tundes, kuidas mu kõrvad sumisevad ja tasakaal tahab vägisi käest kaduda.

      „Lähme edasi,” ütles mees vaikselt. „Siin hakkab külm.”

      Ma kuuletusin käsule, teadmata õieti, mida ma teen.Tuimad jalad komberdasid mööda kive edasi ja peas tuikas üksainus mõte – mu isal oli õigus. Mu isal oli õigus. Mu isal oli õigus, kui ta keeldus mind mehele panemast.

      EICHENBACH JUHTIS HOBUSE LAUGEST JÕEKALDAST ÜLES PUUDE ALLA, kus mingi vana ront oli maha varisenud. Pakkus mulle selle peal istet ning käskis märjad püksid jalast võtta.Tegin seda hajameelselt, samal ajal kui tema pambud Cunneware sadula küljest lahti sidus ning rõngasrüüde hulgast vahetusriided välja otsis. Sõdurite püksid olid hoopis paksemad kui meie omad – seestpoolt villaga polsterdatud, et turviserõngad nahka ei hammustaks – ning tõeliselt soojad. Lausa tulised, nagu mulle näis, kui ma oma külmast punetavad jalad sinna sisse pistsin.

      Andreas hõõrus mu jalgu ja küsis, kas ma varbaid veel tunnen ja ega mul kurk ole kibedaks läinud. Ei, ma ei tundnud end halvasti. Ainult külm oli, jalad valutasid ja hakkasid tulitama, kui sooja said. Eichenbach lubas veel kord, et laseb mulle kuuma jalavanni teha, kui me sepa juurde jõuame, ning külmetuse vastu pärnaõieteed keeta. Külani ei pidavat enam palju maad olema, varsti oleme kohal.

      Me sammusime mööda metsarada edasi, kahlates poole sääreni kuivades lehtedes.Ausalt öelda polnud ma väga kindel, kas lehtede all üldse mingit rada leidub,