Ärka. Acharya Shree Yogeesh

on väga õnnelik, kui avastab elu eesmärgi noores eas. Mõned esitavad küsimusi nagu: Miks ma siin olen? Miks ma sündisin? Kes ma olen? Kust ma tulen? Kuhu ma lähen? Miks ma kannatan? Nad hakkavad esitama küsimusi ning just siis algabki nende avastusretk. Seal, kus on uudishimu, on ka suur tõenäosus, et teekond juhatab sind sinu elu tõelise eesmärgini. Mõistes inimelu, oled üle kannatamisest ja valust. Sellist seisundit on võimalik saavutada ka sel ajal, kui su kehas on valu. Kuna sa oled tasakaalus, ei märka sa tõuse ja mõõnasid. Kui su elu voolab, siis eladki ainult hetkes. Inimene muutub linnu sarnaseks, kui ta suudab elada ainult hetkes.

      Minnes linnupesa juurde näed, et lindudel pole kunagi toitu järgmiseks päevaks. Sellega võrreldes on inimese elu väga keeruline. Inimesed mõtlevad ja teevad plaane isegi järgnevatele põlvkondadele, mida nad tegema hakkavad ja kuidas elavad. Selline eluviis antakse edasi lastele ja lastelastele. Ka nemad arvavad, et on igavesed. Elu on liiga lühike, seega peame elama hetkes. Elades elu hetkes, saad sa väga õnnelikuks. Siis muutub elu uskumatuks, millekski eriliseks, sest see viib sind eesmärgile lähemale ning sinu eesmärk on õppida tundma, kes sa oled.

      Kuidas eraldada ootused armastusest?

      Mida iganes me ka ei eelda, on tulemus alati teistsugune. Oodatut ei ole võimalik saavutada. Ihad ei saa iial täidetud. Igatsetu ei jõua kunagi kohale. Mida enam midagi ihaldad, seda enam seda kaotad. Ihad on nagu taevas – selleni pole võimalik ulatuda. Olenemata dimensioonist jääb seaduspärasus samaks. Küsides midagi liiga palju kaotad selle. Kui palud armastust, siis ainuüksi küsimine muudab sind ebaarmastusväärseks ja inetuks. Palumine tekitab takistuse. Keegi ei saa sind armastada, kui sa anud seda. Mitte midagi palumine muudab sind kauniks ja lõõgastunuks.

      Surudes kätt rusikasse arvab inimene, et omab õhku, mis jäi pihku, kuid ei mõista, et kätt rusikasse pannes immitseb õhk välja. Ainult avatud käsi väljendab armastust. Inimesed jätkavad käe rusikasse surumist üha tugevamini ja tugevamini arvates, et omavad sel viisil õhku, kuid tegelikult juhtub hoopis vastupidine. See on mõttetu ja meelte trikk. Pea meeles, et armastades kedagi ning muutudes tema suhtes omamisjanuliseks hakkad sa sulguma. Vaid avatud käega saab sinust õhu ning juhtumiste peremees. Avatud mõistusega saab armastus õitseda. Pead alati silmas pidama seda seadust.

      Mis on elu õitsemise tegelik põhimõte? Mida enam igatsed elu, seda enam sa ootad ning seda rohkem sa kaotad. Ootuste tõttu on tulemus vastupidine oodatule. Ootused teevad sinust surnud inimese. Igasugune igatsemine mürgitab sinu elu. Sa kaotad oma virguse. Mahavira ja Buddha sarnane inimene, kes ei tunne iha ega igatsust elu järele, elavad jumalikku elu ning selline inimene õitseb täielikus elususes.

      Kui Buddha oli suremas, ütlesid inimesed talle, et kui teda enam pole, hakkavad nad teda väga igatsema. Seepeale vastas Buddha: ”Aga mina surin juba ammu.” Kui pole igatsust elu järele ning sa ei oma asju, ei tee sinu mõistus sinuga trikke. Mõistusest saab mitteomav mõistus, mis teeb koostööd sinuga ning sa mõistad reaalsust. Buddha ütles: ”Kuna ma surin 40 aastat tagasi, olen ma täna elus.” Kui inimene saavutab teadmise või valgustumise, siis ta elab. Kui saavutad jumalikkuse ning hirm on täielikult kadunud, pole enam ka omamist. Muutud nagu lahtiseks käeks ning kõik on su kätes. Kogu õhk, kõik võimalused ja heaolu on seal. Siis oled loomulik ja sundimatu ning see sundimatus viib sind elususe, õndsuse, ekstaasi ja armastuseni. Kui sa ei taha kaotada oma elu, hoia oma käsi avatuna. Kui kõik võimalused on olemas, võid saavutada valgustumise ning kui oled selle saavutanud, ei kaota sa seda enam kunagi.

      Mis on armastuse tõeline tähendus?

      Valentin oli pühak Itaalias ning andis edasi ilusa sõnumi armastusest. Armastust ei saa anda ega võtta, seda on võimalik ainult mõista. Kellegi armastamine tema heade omaduste pärast pole armastus, sest kui see teine inimene loobub nendest headest omadustest, ei meeldi ta sulle enam. Armastus pole tõeline, kui soovid inimeselt midagi.

      Armastust on võimalik ainult mõista, see on vaevu hoomatav – seda ei näe ning sel pole lõhna.

      Armastusest kirjutatav luule ei ole armastus. Inimesed arvavad, et kiindumus on armastus. Armastus ei katke iial ning see ei suurene ega vähene. Narada ütleb Bhakti Sutras: “Armastus peab olema omadustest ja soovidest vaba. ” Kui armastuse aluseks on omadused, siis need omadused võivad aja jooksul muutuda ning selle tulemusena kaob see, mida pidasid armastuseks. Soovide täitumisel hävineb see armastus, sest põhines ihadel ning need ihad on nagu mürk. Kui inimesel on soovid, siis armastuse andmise asemel see hoopis hävineb. Ükskord mõistad, et armastuses pole võtmist vaid see on ainult andmine.

      Puu ja vee vahel on tõeline armastus. Vesi kannab puud oma pinnal ning ei lase puul uppuda, sest temas on armastus. Terase ja vee vahel pole armastust ning teras vajub põhja, sest vesi ei toeta teda. Kuid kui teras on puu sees varjul, siis vesi kannab teda, sest puu on veega sõber. See on tõeline armastus, sest selles suhtes pole vajadusi. Ema ei vaja oma lapselt midagi. See on tõeline armastus ning see armastus püsib igavesti. Armastus, milles pole soove ega tingimusi, laieneb ja toob sind Jumalale lähemale. Armastus on lõpmatult suurenev ning piiritu.

      Mis on tõeline ilu?

      Ühiskond mõistab ilu teisiti universumi ilust. Ühiskonna jaoks peitub naise ilu tema meigis, mitte ilusates näojoontes, ning mehe puhul musklilises kehas või kenades riietes. Välisel ilul pole tõelise iluga mingit seost. Tõeline ilu on loomulik. Lendavad linnud, õitsevad lilled ja lendavad liblikad on ilusad oma loomulikus olekus. Nad on pingevabad. Beebid on kaunid oma loomulikus olekus.

      Tõeline ilu pärineb mujalt ega ole peidus sinu välimuses. Sanskriti keeles on ilu roop ja rang. Roop on värv ning see võib muutuda ja rang on säramine. Kui roop ei sisalda rangi, värvi või jooni, siis pole ka sära. Sära tuleb seestpoolt, kus mõtted on väga puhtad ja positiivsed. Võid olla väliselt ilus, kuid kui mõtted endast pole positiivsed, siis pole ka ilu. Muuda end tõeliselt kauniks, ole loomulik.

      Inimesed lähevad äärmusteni, et paista väliselt ilusad. Nad kasutavad meiki, teevad plastilisi operatsioone või muudavad nahavärvi. Tõeline ilu on loomulik nagu beebi ilu.

      Beebi on ühenduses algse keskusega, mis paikneb naba piirkonnas. Lapse kasvades aga hingamine liigub rindkere piirkonda ja kopsudesse. Püüdke taasühenduda oma algse keskusega naba piirkonnas.

      Sinu ilu puhkeb õitsele. Sinu nahale tekib sära. Tõeline ilu tuleneb sinu headest mõtetest nagu armastus ja kaastunne ning teistest headest omadustest, mis sul on. Ilma selleta ei ole sa ilus, isegi kui oled seda väliselt.

      Kas hingetõmmete arv on kindlaks määratud?

      Džainismi uskumuse kohaselt on hingetõmmete arv kindlaks määratud aayushya bal prana. Džainistid usuvad, et on kümme bal pranas-t. Kui vanus saab täis, on selle nimetus aayushya balprana. Hingetõmmete otsasaamine on shvasoshvash bal prana.

      Paljud joogid usuvad, et kontrollides oma hingamist on võimalik eluiga pikendada. See on vale. Vanust pole võimalik pikendada, sest meie vanuse on kindlaks määranud saatus. Kui Mahavira oli valmis lahkuma oma kehast, ütlesid nad talle uskudes, et kui ta pikendab oma elu viie sekundi võrra, looks see astroloogiliselt taeva maa peal. Ta keeldus, öeldes, et ei suuda pikendada oma elu, kuigi ta on valgustunu. Joogid ei saa seda teha kontrollides hingamist ning nad pole isegi valgustunud.

      Minu soovitus on: elage tervislikult ja olge rahumeelsed olenemata teile antud aastatest. Ärge arvake, et suudate pikendada oma eluiga kontrollides hingetõmbeid. Minge lihtsalt vooluga kaasa, hingake ja elage rahulikult.

      Mis on mõistus?

      Mõistus on hajutatud. Kuigi mõistusel pole kuju, on sellel siiski tohutu jõud. Kuid kahjuks on see liiga hajutatud. Keskendunud mõistus on nagu inimkätega loodud kanal, mis ulatub ookeanini. Lastes mõistusel teha mida tahes, on see nagu jõgi, mis voolab mitmes suunas ning ei pruugi iial jõuda ookeanini. Kanal on justkui mõistuse jõu koondamine ühte suunda. Mõistus on nagu peeglite muuseum, kus erinevad peeglid peegeldavad sinust erinevaid kujusid.

      Inimene kannab mitmeid maske just mõistuse tõttu. Mõistus vahetab maske iga inimese kohtamisel. See on justkui kameeleon, kes muudab