Äike. Artur I. Erich

sõnagi lausumata kiiresti kodu poole astuma. Nagu truu koer püsis Paul ta kannul. Nii nad kõndisid, kuni jõudsid Bi-Ba-Bo-ni. Seal jäid nad nagu kokku räägitult afiššide ette seisma ja lugesid reklaami, millel seisis rasvaste tähtedega: Nelson Eddy ja Jeanette MacDonald filmis Maipäevad. Nad vaatasid teineteisele otsa ja pahvatasid äkki naerma.

      „Lähme!”

      Meeri armastas pööraselt kinos käia ega mõelnud praegu üldse sellele, et oli Georgile lubanud Pauliga mitte enam kinno minna. See meenus talle alles siis, kui Paul filmi ajal vargsi ta kätt otsis…

      Pärast seanssi ruttasid nad vaikides kodu poole. Kumbki mõtles omi mõtteid, ent mõlemad tundsid üht: neil oli hea koos olla.

      Enne kojujõudmist Paul otsekui ärkas.

      „Ma lähen Tondile,” vabandas ta kohmakalt ja jättis Meeri kodulähedasele tänavanurgale üksi. Segaste tunnetega astus naine edasi.

      Ja oligi kõik.

      Kas oli? mõtles Meeri nüüd. Kuid kinnitas endale kohe: oli, oli, oli!.. Aga siiski, kui Georg küsib, kus ma käisin, siis vastan, et Greta juures. Ja seal ma ju olingi. Jah, täpselt nii… Misasja ma ometi närveerin, mõtles ta edasi, Georg ei saa nagunii teada, ta oli ju tööl.

      Proua Richt, Georgi ema, nägi küll Meeri hilist tulekut, aga ta ise oligi pojanaisele nõu andnud, et too ennast rohkem tuulutaks. Tema vaatavat meelsasti laste järele, nii et Meeri võivat vabalt veidi kauem kodunt ära olla…

      Meeri seadis sammud köögi poole.

      Georg istus taburetil, vormimüts põlvedel, ja vaatas sisenevat naist heatujuliselt. Mehe kõrge laup ja õige pisut ettepoole ulatuv lõug kõnelesid eneseväärikusest. Georgi muidu nii tõsistes sinistes silmades oli täna erilise rahulolu helk. Proua Richt seisis pliidi ääres ja naeratas.

      „Su mees sai ülendust,” ütles ta emauhkusega ja Meerile tundus, nagu tahtnuks ämm lisada: „Vaat millise mehe sa endale said!”

      „See tähendab iga kuu oma kuus-seitsekümmend krooni majapidamisele lisa,” noogutas Georg ja jätkas rõõmsalt: „Major Õigus tahab nüüd teada, kuidas elavad tema lapsed!”

      „Taevake!” tundis Meeri head meelt. „Siis ikkagi!” Ta langes mehele kaela ja soovis talle õnne.

      Koos sisenesid nad lastetuppa.

      Karikas oli seekord mööda läinud. Ei maksa, ei maksa endale niisugust murekoormat südamele võtta, vasardas naisel peas. Jäägu see kinoskäik viimaseks ja olgu see varjamine viimane!

      Kumbki ei teadnud, et see oli alles algus, ühe suure tragöödia väike algus…

      II

      Greta Jaari armastas argipäeva hommikupoolikuid. Siis sai ta täiesti üksinda oma korteris olla. Mees oli tööl, lapsed koolis. Ja naine tundis, et need hommikused tunnid kuuluvad ainult talle endale. Greta armastas oma peret, isegi väga, kuid sellegipoolest vajas ta mõnikord üksindust. Iga inimene vajab, armastagu või vihaku ta nii palju kui kulub.

      Greta rebis kalendrilt lehe. Jah, juba oli kahekümnes jaanuar, kuid ta polnud veel harjunud aastanumbriga tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa.

      Ta oli üksinda omas kodus. Jah, see oli nüüd küll õige sõna. Ometi kord oli neil oma korter, mis kuulus täiesti nendele endile. Muidugi oli korter ostetud järelmaksuga ja tasuda tuli veel mitu head aastat, kuid see ei muutnud sisuliselt midagi. Kodu oli nende oma. Ja tänava nimigi oli hästi sobiv – Oma Kolde tänav.

      Sellisest korterist unistasid nad kümme aastat, ei, rohkemgi, nad olid juba seitseteist aastat abielus. Peaaegu viisteist aastat elasid nad viiekesi kahetoalises korteris. Ei, algul elasid nad ju kahekesi, siis kolmekesi, siis neljakesi ja lõpuks alles viiekesi. Ja igal aastal lubas Anton oma naisele: „Järgmisel aastal saame endale uue ja avarama korteri! Saame kodu, mis on päris meie oma!” Kuid aastad läksid ja suur korter jäi ikka ainult unistuseks. Mitte et kortereid poleks saada olnud. Oh ei, vabu kortereid oli Eesti Wabariigis üleliiagi. Linnas ning linna ääres jalutades tabas pilk üsnagi tihti mõne maja aknaruudule kleebitud valge paberi, mis andis teada, et selles majas ja selle akna taga ootab tühi korter elanikku.

      „Mulle paistab, et te jääte elu lõpuni siia väiksesse pugerikku,” ütles vanem õde Olli. „Minu arvates ei ole see teie vääriline. Anton on siiski ametnik, kuid elate nagu töölised.”

      „Juba järgmisel aastal ostame endale suurema korteri,” vastas Greta. „Anton lubas seda mulle.”

      „Minu arvates on sinu Anton lihtsalt üks suur lubaja. Sa peaksid talle rohkem peale käima, Greta!”

      „Minu Anton täidab oma lubadused!” kaitses Greta alati oma meest „Aga meil ei ole ikka veel nii palju raha kokku korjatud.”

      „Imelik, kuhu teie raha küll kaob,” imestas Olli. „Minu teada teenib Anton ju üle kolmesaja krooni kuus, niisuguse palgaga meest annab otsida.”

      Greta imestas samuti, kuid ainult sisimas, et kuidas tema õde nii hästi informeeritud on. Palju Olli enda mees teenis, seda ei teadnud küll mitte keegi. Nojah, Bernhardil ei olnudki kindlat palka. Ta oli äriomanik ja küllap ta sissetulekud kõikusid. Ent Greta ei tundnud teiste raha vastu huvi. Talle oli tähtis ainult see, et nemad ise oma rahaga välja tuleksid ning saaksid korteri ostmiseks midagi ka panka viia.

      „Meid on ju ikkagi viis,” ütles Greta, „ja ega see elu nii väga odav olegi. Lapsed käivad nüüd kõik koolis ja õppemaks tuleb kah tasuda.”

      „Ilmaaegu pingutate üle!” muutus Olli hääl paari tooni võrra. Sellise tämbri sai see alati, kui ta veidike erutus. Suure erutuse puhul ilmusid ta kaelale punased plekid. „Poleks maksnud kõiki kolme last Prantsuse Lütseumi panna. Liiga kalli kooli valisite.”

      „Aga see asus ju meile kõige lähemal.”

      „Pelgulinna algkool asub veel lähemal, otse käe-jala juures!”

      „Aga sealt oleks pidanud tüdrukud pärast teise kooli panema. On ju hea, kui ei tule kooli vahetada, saavad oma koolis käia esimesest klassist üheteistkümnendani välja.”

      „Ja pole see Prantsuse Lütseum kah enam lähedal,” torises Olli edasi. Tal oli juba niisugune komme, et kui ühe mõtte sai, siis keerutas selle ümber hulk aega.

      „Nojah, kes seda siis enne teadis. Aga ega Hariduse tänavgi nii väga kaugel ole. Saab bussiga. Mõnikord jala ka.”

      „Ja uue kooli ehitamise kuludeks pidite teiegi midagi andma?”

      „Loomulikult. Kõik lapsevanemad andsid. Ja meil käib seal ju kolm tüdrukut.”

      „See summa oleks teil endale jäänud, kui lapsed poleks sinna kooli läinud,” ei jätnud vanem õde ikka veel järele.

      „Sa ise ju toetasid kah uue koolimaja ehitamist!”

      „Noh, mina, see on ju hoopis teine asi. Muide, meie toetasime päris soliidse summaga,” rääkis Olli vägagi enesekindlalt.

      „Nojah, eks teil ole see võimalik kah.”

      „Seda ma ju räägingi. See on hoopis teine asi. Berni on siiski äriomanik. Ja meil oli väga hea meel, et Prantsuse Lütseum lõpuks oma koolimaja saab. Nii soliidne kool ja on allüürnikuks tööstuskoolis! Räägitakse, et Prantsuse riik olevat ka toetanud. Ega sa ole kuulnud, kui paljuga?”

      „Ma ei tea rohkem kui sina. Me oleme sellest juba mitu korda rääkinud,” muutus Greta veidi kärsituks.

      „Aga ma arvasin, et oled ehk kuulnud, sul ju kolm last koolis. Ära seepärast kohe ninna karga!” Olli hääl muutus taas kõrgemaks.

      „Ah…”

      „Mida sa ahhitad! Oled täpselt samasugune nagu plikapõlves, midagi ei tohtinud sulle öelda ega nõu anda, kohe turritama!” noomis vanem õde.

      Greta neelas vastuse alla, kuigi oleks kohe väga tahtnud öelda, et õde ise on lapsepõlvest peale mitu korda kõrgimaks muutunud.

      „Miks