Aeg puudutab tõde. Argo Järve

pidi toimuma umbes tunni pärast, veel oli aega pead parandada. Poisid revideerisid oma leivakotte, aga tulivett polnud enam kellelgi. Tülinorijast hiidlane Toomas kummutas tühje pudeleid, lootes sealt abi leida. Selleks korraks oli pidu läbi saanud.

      Oligi aeg rongi vahetada. Muserdatud mehepojad kamandati vagunist välja ja suunati juba kõrvalperroonil seisvale rongile.

      Teekond jätkus läbi külade, läbi õitsvate steppide ja tundmatute linnade. See kõik jooksis poiste silme eest läbi nagu kinosaalis tummfilmi jälgides, saatjaks vaid rongirataste ühtlane kolin, mida keegi enam tähele ei pannud. Igaüks oli oma mõtetes ja mida kaugemale kodunt jõuti, seda kinnisemaks ja vaiksemaks poisid muutusid. Saatjatelt uuriti, kui kaua nad veel sõidavad, need kehitasid õlgu ega vastanud midagi.

      Paar kangemat vennikest hakkasid vagunisaatjalt viina nuiama ja lubasid talle maksta, mida küsitakse. Tädike härdus ja andis alla. Muidugi riisus ta poistelt viina eest pea kolmekordse hinna, aga see ei huvitanud kedagi.

      Mõne mehe jutu järgi otsustades mindi otse põrgusse, Vene armeest räägiti õudus- ja ka muinasjutte. Hansugi kodukandis liikus mitu meest, kes olid sõjaväes sandistunud. Ise nad sellest suurt ei rääkinud, aga kuulujutte liikus erinevaid, üks hirmsam kui teine. Teada oli fakt, et baltlasi Vene kroonus väga ei armastatud.

      Värsked soldatid olid ennast jälle viina abil korralikult käima tõmmanud, ka konvoisõdurid olid nendega ühinenud ja jõid poistega sinasõprust.

      Rong peatus inimtühjas jaamas, keset olematut asulat. Värske täiendus armeele oli kohale jõudnud. Enamik sellest kirjust seltskonnast oli silmini täis, kaasa arvatud Hans.

      Saatjad andsid purjus seltskonna vastu tulnud leitnandile üle ja kadusid ise kiiresti vaateväljast. Nende töö oli nüüd tehtud ja neid oleks arvatavasti kartsa pistetud. Selle eest, et lubasid ajateenijatel juua. Värsked ajateenijad kamandati presendiga kaetud veoautokasti ning viidi sõjaväeossa.

      Seal algas korralik sõim ja trall. Pikka juttu ei olnud ja kogu seltskond pisteti kartserisse. Hans sattus koos kolme kaasvõitlejaga akendeta ruumi, kus oli juba mitu mongoliidse väljanägemisega reameest ees.

      Hiidlane Toomas lubas neile kõigile uuemaid maadlusvõtteid õpetada ja kõik korraga ette võtta, kui pilusilmadel ainult tahtmist peaks olema. Hämar ruum haises higi, väljaheidete ja uriini järele. Ühes nurgas oli ämber, millesse ruumisviibijad ennast kergendada said. Seda polnud keegi ilmselt pikemat aega tühjendanud ja ümber ämbri oli tekkinud paarimeetrise raadiusega märg laik.

      Uustulnukaid hakati kohe küsimustega pommima ja uurima, kas kellelgi on ehk suitsu. Asjad olid ära võetud, isegi saapapaelad olid maha rebitud, rääkimata püksirihmast.

      Hans liikus käratsevast aserite seltskonnast vaikselt eemale ja istus nurka maha. Pea hakkas selginema ja suu kuivas. Vett ei olnud muidugi kuskilt võtta. Õigesse peldikusse pidi pääsema ainult vastavalt valvurite armule. Hans kolkis mõne korra vihaselt vastu raudust ja hüüdis valvureid. Tema vene keel ei olnud just kiita, aga mõningad fraasid oli ta omal ajal siiski selgeks saanud.

      Uks lükati lahti ja sõimu saatel astus sisse automaadiga relvastatud valvur, kes tahtis teada, milles probleem ja kes julges uksele kolkida.

      Hans küsis vene keelt purssides peldikusse, vastuseks virutati talle kõigepealt jalaga ja siis näidati ämbrit. Aserid irvitasid avalikult tema lolluse üle. Soldat tegi selgeks, et siin tal koduseid mugavusi ei ole ja ajagu oma asjad ämbril ära. Mõtles siis viivu ja käskis selle mobiilse metalse peldiku kaasa võtta ja ära tühjendada. Hans puikles vastu, kuid paar hoopi automaadiga ribidesse sundisid teda räpast pilgeni täis ämbrit siiski üles tõstma. Iiveldades ja ettevaatlikult edasi liikudes tassis ta pange irvitavate sõdurite saatel kasarmu nurga taha ja tühjendas põõsasse.

      Ta needis seda päeva, mil oli läinud vabatahtlikult sõjaväekomissariaadi ukse taha.

      Valvurid lubasid tal siiski enne kartserisse sisenemist kraani all käed puhtaks pesta ja tõukasid seejärel Hansu koos haisva pangega tagasi hämarasse ruumi. Vähemalt sai ta käsi pestes mõne lonksu värsket vett, mis peavalu leevendas.

      Paari tunni pärast kamandati uustulnukad kasarmu ette ning sõimu saatel hakati neid jooksutama ja drillima. Leitnant lubas neist viimse kui veretilga välja pigistada ja näidata neile, kuidas sõjaväes asjad käivad. Poistele topiti täis lahinguvarustus selga ja käsutati liiva sees jooksma.

      Alkoholi tarbimine rongis ja magamatus olid noored baltlased korralikult ära väsitanud. Pidev janu kartseris oli pea valutama ja kõrvad kumisema pannud ning tahtis nüüd vägisi pildi eest ära võtta. Nüüd ei antud armu neist kellelegi. Mõni vajus kurnatusest kokku, kuid hoopide saatel sunniti jälle tõusma ja liivas edasi jooksma. Gaasimask käis käest kätte, nad pidid seda kordamööda paari minuti jooksul joostes kandma. Ilane ja haisev mask jõudis Hansuni. Ta toppis tatist nõretava maski omale pähe ja vajus kokku. Järgmisel hetkel lajatati talle ämbritäis külma vett näkku, virutati kirsaga hoop ribidesse ning kästi jalad alla võtta.

      Hans ajas end värisevatele jalgadele ja alustas taarudes uuesti jooksu.

      Päästjaks sai kapten, kes kamandas noored soldatid lattu, kust neile vormiriietus väljastati. Vorm seljas ja ülejäänud varustus süles, kamandati nad kasarmusse ja määrati jagudesse. Hans ei sattunud ühegi kaasmaalasega kokku. Talle näidati suures kasarmus kätte tema rühm ja ka tuba, milles oli kolmkümmend kahekorruselist voodit. Sellist hullust polnud ta isegi filmides näinud. Õhk oli nii paks, et kirves oleks ilma kõrvalise abita õhus seisnud. Aknad olid millegipärast jämedate naeltega kinni taotud.

      Voodid olid kui nööri järgi ritta seatud, samuti tekid, padjad. Kõik oli ühtemoodi asetatud. Pikalt ta seal siiski imestada ei saanud, oli aeg minna riviõppusele.

      Esimesed päevad olid uustulnukatele ränkraske katsumus. Vile ja sõimu peale üles, pesema, sööma. Pidev drill ja õppus. Hullumeelsed öised häired. Kõik käis ainult käsu ja vile järgi. Uustulnukad said kuude viisi ka öösel vanematelt sõduritelt vatti. Näiteks seoti une pealt varvas nööriga posti külge ja seejärel topiti varvaste vahele vatti, mis omakorda põlema süüdati. Ohver hakkas läbi une rapsima ja tõmbas pahatihti varba veriseks, kergemal juhul keerati lihtsalt voodiga kummuli. Mõnel seoti kirsa nööriga varba külge ja siis visati saabas kõhule. Une pealt ei saanud kiusatav arugi, mis toimub, ja virutas vihaga saapa lendu. Tulemuseks oli ainult valutav või halvemal juhul lausa veritsev ja paistes varvas. Nõrgemaid mõnitati ja kiusati jätkuvalt. Küll mängiti rongi ja äratuskella. Vanake puhkas voodis ja mõnitatav noor ajateenija seisis ühel jalal öökapil. Kui tuli aeg, siis kires ta kuke kombel äratuseks. Välja mõeldi uskumatuid asju. Peksmised olid igapäevased.

      Hans ei olnud sellise mõttetu vägivallaga oma elus kokku puutunud, kasuisa mõnitamine ja juhuslikud löömised varasemas lapsepõlves olid kui paitus selle kõrval siin.

      Koolikaklused tundusid tagantjärele silitus- tena. Hans hakkas juba esimestel päevadel vastu ega täitnud vanakeste käske. Tulemuseks oli küll pidevalt sinine silm ja valutavad ribid, kuid pikkamööda hakati teda respekteerima ja jäeti üsna ruttu rahule. Sõimati pidevalt fašistiks ja eirati, kuid rünnakud tema vastu jäid aina harvemaks.

      Kuud möödusid ja pidevalt tuli juurde värsket verd, eelmised noored pääsesid piinamistest ja käsile võeti uued. Aseritele ja ukrainlastele tundus selline julmus ja vägivald lausa mõnu pakkuvat, ega venelasedki paremad olnud. Hans oli teenistuses olnud peaaegu aasta ja võis ennast juba vabamalt tunda. Tal oli õnnestunud pääseda mehaanikute gruppi, nende jaoks olid pidevad treeningud ja õppused lõppenud.

· · · · ·

      Aeg möödus tehnikat putitades ja garaažis kaarte tagudes, ei puudunud ka viina-võtmised. Autojuhid tõid kohalikust külast pidevalt puskarit ja muud joogipoolist. Seda vahetati põhiliselt sööklast virutatud toiduainete vastu. Elu oli pööranud paremuse poole. Garaažipunt hoidis rohkem omaette ja mõni lausa ööbis seal, tegelikult olid neile määratud koos autojuhtidega eraldi magamisruumid, mis ei olnud ülerahvastatud ja isegi voodid oli ühekorruselised.

      Hans hakkas aina sagedamini hüppes käima. Linn oli kasarmutest kilomeetri kaugusel ja oli avalik saladus,