Aeg puudutab tõde. Argo Järve

he noormehe eksirännakutest ja katsumustest elus, erinevatest inimestest ja läbikäidud paikadest. Kodust ja koolist. Armastusest ja vihkamisest. Rahast ja õnnest. Viinast ja pahedest. Elust enesest. Paljud lugejad võivad teatud olukordades ennast ära tunda, võib-olla on ka nemad just midagi sellist kogenud ja läbi elanud. Déjà-vu. Oleme ju kõik siiski inimesed ja inimene eksib oma rännakutel pidevalt. Väljamõeldud tegelasi ja sündmusi leidub siiski – millised on päris, millised väljamõeldud, jäägu lugeja enda otsustada.

      Hans kui rahutu hingega peategelane on oma elus töö- ja õnneotsingutel rännanud risti-rästi läbi Eestimaa ning jõudnud oma retkedel pidevalt ka välismaale, kohtunud ja suhelnud erinevate inimtüüpidega. Aadlike ja varastega. Maganud nii lageda taeva all kui ka luksuslikes hotellides. Joonud maanteekraavist vett ja maitsnud parimates restoranides veine. Tundnud raha võimu ja abitust, kui seda ei ole. Kohanud oma teekonnal valesid ja ülimat ausust. Kas ta sellest midagi ka õppinud on? See selgub juba lugemise käigus. Üks on selge – samu inimtüüpe leidub nii siin- kui ka sealpool piiri. Ei ole häid ja halbu rahvusi, on head ja halvad inimesed.

      I

      LAPSEPÕLVE KÄÄNULISED RAJAD

      Selleks et mõista, miks see rahutu hing pidevas liikumises on ja laiast maailmast iseennast otsib, tuleb meil kaugele minevikku minna.

      Hans sündis seitsmekümnendate alguses tollase ENSV väikeses asulas lasterohkes peres.

      Oma varasest lapsepõlvest ta millegipärast suurt midagi ei mäletanud, esimesed mälestused hakkasid tema peas pilti looma alles lasteaia viimasest rühmast ja kooliminekust.

      Koolis õppis vastavalt viitsimisele ja tahtmisele kas keskmiselt või halvasti. Oli helgemat pead ka parematele hinnetele, kuid hinded teda otseselt ei huvitanud, nagu ta ise armastas öelda. Perekonnas oli peale tema veel teisigi lapsi. Mingil hetkel tuli ilmsiks, et toonane perepea polegi Hansu bioloogiline isa. Tema vanemad olid lahutatud ja omavahel läbi ei käinud. Lahutus oli toimunud juba ajal, mil Hans oli päris beebi, ja sellega seoses tal mingeid mälestusi ka polnud.

      Matsu hakkas ta jagama alles siis, kui oli ehk kuue-seitsmeaastane ja avastas, et millegipärast on peres pooltel lastel teistsugune sugunimi. Miks see nii oli, ei saanudki ta kohe teada. Ema puikles otsestest vastustest kõrvale ja viis jutu alati mujale. Küsimusi ju oli, aga vastuseid ei antud ja ega ta õieti saanudki aru, mis loom see bioloogiline isa on. Oli ta sellisteks küsimusteks ja vastusteks liiga noor?

      Poisi elu veeres suhteliselt takistusteta, kuni kaheteist-kolmeteistaastaseks saamiseni. Seejärel algasid sagedased lahkhelid peres, eriti kasuisaga. Oli olnud ju ennegi väikseid nähvamisi ja teravaid ütlemisi, kuid nüüd need millegipärast aina sagenesid. Eriti kui nad kahekesi jäid. Miks? Sellele ei osanud Hans aastaid vastuseid leida. Aja jooksul sündis perre veel lapsi ja muutused olid tulemas. Mida vanemaks poiss sai, seda keerulisemaks olukord muutus – tegi ju pereisa silmanähtavalt vahet oma ja kasulastel. Millest tema hinges sellised muutused toimusid, seda ei tea ilmselt peale tema keegi. Olid ju need lapsed olemas ka enne, kui tema sinna perekonda tuli ja perepea kohustused üle võttis.

      Pidi ta ju arvestama ja armastama neid ühepalju või ihaldas ta sellel hetkel üksi jäänud lastega naist lihtsalt niivõrd, et tema kättesaamise kõrvalt tagajärgedele kainelt ei mõelnud ning lastega lihtsalt ei arvestanud. Iha pimestas meeli? Või oli seal veel midagi? Võimalus kellelegi teisele koht kätte näidata?

      Hans oli jõudnud olla nii oktoobrilaps kui pioneer. Teinud kõike, mida üks koolilaps ja poiss ikka oma nooruspõlves teeb: mürgeldanud, kakelnud, seisnud lolluste eest kodus nurgas ja koolis klassiukse taga. Kräunutanud naabrimuti kassi ja sikutanud tüdrukuid patsidest. Jõudnud nutta ja naerda.

      Jõudis kätte ka aeg, kui ta oli lõpetamas kaheksandat klassi ja pidi otsustama, mis ja kes temast edasi saab. Sellel ajal käis koolis ringi mingisugune psühholoog-nõustaja, kes tegi iga õpilasega individuaalselt teste. Seda põhjusel, et saada teada, millise väärilise ameti õpilane ENSV-s peaks selgeks õppima.

      Hansu huvitasid tollal nagu enamikku poistest ikka tehnika ja kosmos. Nõukogude Liidu iga truu ning ambitsioonika kasvava kodaniku auasi oli kosmonaudiks või siis vähemalt lenduriks saada. Miilitsa ja autojuhi eriala jäid selles pingereas järgmisteks. Mõni soovis ka Leniniks saada. Psühholoog-nõustaja tegi Hansule kiiresti selgeks, et temasugune ei pääse mitte kunagi lennuki kokpitti, rääkimata kosmodroomist.

      Tema hinded ja ilmselt ka võimed olid alla igasugust arvestust ja pealegi tema katsete, testide tulemusena ei sobivatki tehnika talle. Poiss peaks hoopis valima omale raamatukogutöötaja või aedniku kutse.

      „Pähh,“ arvas Hans ja lahkus kabinetist kulmu kortsutades.

      „Aednikuks võid sa, raisk, ise hakata,“ pobises poiss ja lõi ukse mürtsuga kinni. Suvi oli algamas ja tuleviku üle mõtlemiseks oli aega piisavalt.

      Hans oli saanud ema tagant näpatud vanalt rahakaardilt oma pärisisa aadressi ja jõudnud salaja kirja teel temaga ühendust võtta. Hiljem suve jooksul külastas ta korduvalt pealinnas isa kodu ja uut perekonda. Nad olid kohtunud mõned korrad salaja kooliski, kuid kodurahu huvides ta sellest kellelegi ei rääkinud. Ema küll aimas, aga ei pärinud. Hansu ärakäimisi ei pannud keegi tähele – oli ta ju pidevalt ööbinud teadmata kus ja keegi ei pärinud midagi. Nii oli kõigile lihtsam. Isa külastades tuli välja, et tal on lisaks oma kodus olevatele vennakestele veel mõned õed-vennad. Küll poolikud, aga ikkagi õed ja vennad, armastas öelda isa, kes oli tema jaoks veel kauge ja võõras.

      Pealinna vilgas elu kirgastas ja köitis Hansu meeli sedavõrd, et ta oleks tahtnud sedamaid sinna ümber asuda. Ainuüksi mõte suurlinnaelust ajas talle kananaha ihule. Hans asus uurima õppimisvõimalusi pealinnas. Sügisel tuli ametit õppima asuda, sest keskkooliga ta oma aega ei kavatsenud raisata.

      Paraku ei olnud pealinna sobivatel koolidel aga ühikakohti ja kolimisest isa juurde ei julgenud ta isegi mõelda. Nii ei jäänud muud üle kui minna suhteliselt kodu lähedal asuvasse kutsekooli. Vähemalt on siin korralik ühikas ja iseseisev olemine, lohutas poiss ennast ja täitis ära sooviavalduse kooli astumiseks. Ta oli kindel, et pääseb sinna suurema vaevata. Olid küll mingid sisseastumiseksamid, aga oma võimekuses need edukalt sooritada Hans ei kahelnud.

      Suvevaheaeg möödus kiiresti ja oligi aeg minna end proovile panna. Hans käis eksamitel ja pärast paaritunnist ootamist olid testide tulemused teada. Temast oli saanud selle ametikooli täieõiguslik õpilane.

      Päev enne iseseisva elu algust viisid vanemad ta autoga ühikasse. Kaasa oli pakitud natuke toiduaineid, kotike kartuleid ja lisaks pisteti tasku mõned rublad. Seejärel loeti peale sõnad, kuidas käituda ja olla, ning läinud nad olidki.

      Ühikas oli sellel hetkel väga vaikne. Kell oli vähe ja põhimõtteliselt oli ta selle suure maja peale vist ainuke kohalolija. Isegi komandandikrõnks oli kadunud oma lähedal asuvale aiamaale juurikaid kõplama. Hans kolistas mööda ühikat ringi, uuris ühiskööki ja pistis nina ka teistesse avatud ruumidesse. Lonkis tagasi tuppa ja viskas voodisse pikali. Mõtles endamisi, kes talle toanaabriks satub, milline ta on ja millise iseloomuga, kus elab ja milliste hobidega tegeleb. Nende mõtete saatel poiss ka uinus ning ärkas alles mingi kolina peale. Tuppa oli astunud vähemalt kahemeetrine pikajuukseline volask. Hans kissitas silmi ja ajas end istukile.

      „Rasmus,“ ütles kolge ja viskas end vabasse voodisse selili.

      Toimus mõlemapoolne väike kohustuslik tutvustus. Pärnu lähedalt pärit kolge oli Hansuga ühel meelel selles, et nüüd saab vähemalt viis ja pool päeva nädalas rahu vanematest ja nende pidevast irisemisest. Rasmust huvitasid kõige enam hetkel kõige enam heavy metal muusika, motokross ja tüdrukud. Neid oli tal oma jutu järgi lausa terve haarem. Kiskus rahakotist välja pataka pilte ja viskas Hansule vaatamiseks. Kõik olevat tema järele hullud, kiitis ta ise.

      Uus toanaaber uuris natukene Hansu elu ja pere kohta ning hakkas siis asju kappidesse laduma. Suurest seljakotist ilmus välja kaasaskantav kahe kassetiga stereoraadio, mis Hansu jaoks oli suhteliselt luksusese. Kuna tema vanemad töötasid kuskil soojal kohal, siis ei saanud nad kurta ka sissetulekute üle, ja nii sai pere ainuke laps endale kõik, mida soovis. Seda oli näha ka poisi pirakatest kottidest, mis ainukesele järeltulijale kaasa olid pandud.

      Kolge pistis kasseti magnetofoni ja lärm täitis kogu toa.

      „Judas Priest,“ lõugas pikajuukseline hevimees