Aeg puudutab tõde. Argo Järve

saabus tema jaoks liigagi kiirelt ja oli aeg lahkuda. Isa ütles enne minekut, et nende uks on alati talle avatud, andis ka oma telefoninumbri, surus poisile kakskümmend viis rubla tasku ja saatis ta välisukseni. Hans jättis hüvasti ning läks bussijaama. Sõitis ühikasse, ladus asjad kappi ja heitis voodisse. Rasmus pidi alles hommikul tulema, seda teadis ta kindlalt.

· · · · ·

      Koolinädalad möödusid üksteise järel. Tuli ette puudumisi, kaklemisi, halbu hindeid ja hiljem ka joominguid. Ühiselamust ähvardati pidevalt välja visata. Mõned möllumehed olid juba õppetööst eemaldatud ja koolist välja heidetud.

      Hansul oli kodune olukord läinud veel halvemaks ja seal ta käis ainult äärmise vajaduse korral. Ööbis ja oli, kus juhtus. Ema ei saanud või ei tahtnud aru saada poisi probleemidest kasuisaga. Käitus see ju teiste ees alati suuremeelse ja hea lapsevanemana, eriti kui võõraid läheduses oli. Seda suuremeelsust ja headust juhtus viimasel ajal küll harvemini ja harvemini. Purjus peaga näitas oma tõelist palet ka emale ja teistele jõmpsikatele. Hea oli, kui piirdus halvasti ütlemisega, üha rohkem oli juhuseid, kus käsi tõusis. Viinakurat oli koopast välja pääsenud ja näitas oma pahelisust aina sagedamini.

      Käes oli koolivaheaeg. Eksamid olid möödas. Hans luges kodus päevade kaupa raamatuid. Midagi targemat ta hetkel teha ei osanud, see oli kõige piinavam aeg. Koduseid töid oli vähe ja vaheajaks töökohta ta veel polnud saanud. Laisalt ja üksluiselt möödusid päevad koduseinte vahel.

      Ühel hommikul, kui Hans oli lõpetanud just toa koristamise, kuulis ta ukse paugatust ja kasuisa vandumist. Huvitav, mida see kodus teeb, mõtles poiss. Oli ju tööpäev ja sellisel kellaajal kasuisa tavaliselt koju ei tulnud. Ilmselt probleemid tööl, arvas Hans ja toimetas omaette edasi.

      Järsku löödi uks lahti ja vihast põlevate silmadega kasuisa vaatas Hansule otsa.

      „Mida sa, raisk, siin logeled?“ käratas ta ja astus poisile taarudes lähemale. Tahtis siis teda lüüa, kuid Hans sai eest ära. Kasuisa surus poisi nurka ja haaras kõrist, karjus talle midagi näkku ning üritas teise käega lüüa. Hans tõukas joobnud kasuisa endast eemale ja see kukkus keset põrandat pikali.

      „Kui sa mind veel puutud ja lööma tuled, tapan su ära!“ sisistas Hans, omal pisarad silmis, ja jooksis toast välja. Ta oli nii vihane, et silme ees läks mustaks.

      „Mis ma jälle tegin?“ hüüdis ta iseendale. Valu ja raev segunesid ebamääraseks tundeks. Ta teadis, et nii see enam edasi minna ei saa.

      Emale rääkimisest polnud seni kasu olnud ja ilmselt ei ole ka sellel korral. Ilmselt kartis too oma meest isegi ja seepärast midagi ette ei võtnud.

      Kell lõi kolm, kui ta ema töö juurde sisenes ja ütles, et läheb kodust ära. Nüüd juba päriselt, siin tal elada ei lasta. Ema vaatas teda äraoleva pilguga, kuid ei öelnud sõnagi. Hans lahkus sealt segaduses – ema ei küsinud, kuhu ta läheb või mida teeb. Mitte midagi. Ta vihastas ema peale.

      Selle ja paar järgnevat ööd veetis poiss sõbra juures, kelle vanematel polnud sooja ega külma, kaua ta seal viibib, nad ei pärinud, miks ta kodus ei ööbi.

      Hans helistas isale, rääkis talle tekkinud olukorrast ning küsis, kas isa saaks ta kuhugi tööle sokutada. Tal ei olnud mingit tahtmist nende juurde elama minna, sest oli ta ju isa teistele pereliikmetele siiski võõras ja ruumi ei olnud sealgi korteris ülearu. Pealegi sai poiss ammu aru, et teda seal omaks ei peeta.

      Isa lubas kasutada oma tutvusi ja kiirelt midagi välja mõelda. Temalegi tuli see üllatusena, et asi oli juba nii kaugele läinud. Ta kutsus pärast mõningast mõtlemist Hansu seniks enda juurde elama, kuni olukorra lahendab. Poiss lubas paari päeva jooksul ise ühendust võtta või kohale tulla. Ta pidi omale selgeks tegema kõik võimalused edasiseks eluks. Koolis tal viimasel ajal eriti hästi ei olnud läinud ja ta vedas vaevu esimese aasta läbi. Pidevad puudumised olid teinud õppetöö raskeks, ka kodune olukord ei lasknud tal mõtetega asja juures olla. Hans arvas, et läheb sügisel siiski veel kooli ja vaatab, kuidas õppimine sujub, kuid enne tuli suvi kuidagi mööda saata. Hans jäi ööseks sõbra juurde ja lahkus järgmisel varahommikul. Rahutu südamega astus ta kodu poole, et võtta sealt mõned isiklikud asjad ja riided.

      Hans seisis puulehtede varjus ja jälgis majaesist. Tunnikese möödudes nägi ta, kuidas kodunt lahkus esimesena kasuisa ja mõni minut hiljem ka ema. Ta teadis, et pätakad on vanaema juures ja neist talle segajaid ei ole – ta saab segamatult oma asjad kokku panna.

      Hans ootas veel mõne minuti ja ronis põõsast välja, hiilis majani ja sisenes hiirvaikselt trepikotta. Tal ei olnud mingit soovi praegu uudishimulike naabritega kohtuda. Kikivarvul hiilis ta trepist üles ja otsis peidupaigast võtit. Seal oli see ka seekord. Ta sisenes vaikselt korterisse, pakkis oma varanatukese kokku, helistas isale ja väljus ettevaatlikult korterist. Kahju oli lahkuda, aga ilmselt oli tema aeg siin elada jäädavalt otsas.

      Poiss kiirustas kohe väljuvale bussile. Isa ootas teda Tallinna bussijaamas ja ütles, et sai talle oma sõbra kaudu suveks töökoha ühte ehitusfirmasse, neil olevat pakkuda ka ajutine elamiskoht kuskil Koplis. Muidugi haaras Hans nagu uppuja õlekõrrest ja oli sellest võimalusest vaimustuses. Ta saavat tööga juba järgmisel päeval alustada ja ka sisse kolida, kui ta just nende juurde ei taha jääda, ütles isa. Vaid mõne harva sõna vahetades sõitsid isa korterisse. Söödi õhtust ja seejärel tehti juttu tema edasisest elust.

      Poiss keeldus viisakalt nende juurde kolimisest ja ütles teeseldud entusiasmiga ootavat oma uue elu algust. Ta oli väsinud varjamistest, valedest ja tühjadest lootustest. Tal oli hirm tuleviku ees, hirm teadmatuse ees.

      Hommikul viis isa ta töökohta ja lubas õhtul siitsamast peale võtta, et vaadata oma silmaga üle tuba, kuhu Hans kolib, ja otsustada, mida tal seal tarvis võib minna.

      Ehitusfirma brigadir andis poisile räpased tunked ja käskis need selga tõmmata, näitas töö ette ja kadus vaateväljalt. Möödus tunde, ilma et keegi oleks tema vastu vähimatki huvi üles näidanud.

      Ehitusmehi liikus siia-sinna ja kõigil oli pealtnäha kibekiire töö käsil. Hans oli pandud üksi viiekorruselisest valmivast majast ehitussodi välja vedama, töö oli raske ja kurnav. Poolikuid telliseid tundus olevat tonnide kaupa, siin-seal vedelesid rasked torujupid ja igas mõõdus puidujäätmeid, see kõik tuli tal väljas asuvasse konteinerisse tassida. Lõunaks olid õlad ja selg nii valusad, et poiss tahtis appi karjuda. Jalad tudisesid suurest kurnatusest ja sõrmed kiskusid krampi.

      Lõpuks kõlas lõunat kuulutav sireen. Väsinult asus ta kaasavõetud võileiba nosima, teised olid läinud lähedal asuvasse sööklasse ja jätnud Hansu päris üksi. Vahepeal ilmus objektile brigadir, vaatas tema tehtud töö üle ja noogutas heakskiitvalt pead. Vigases eesti keeles tegi ta poisile selgeks ka järgnevate päevade tööd ja kadus aukliku presentkattega Villises.

      Õhtuks vedas poiss vaevu jalgu järele. Ta oli päeva liiga innukalt alustanud ja arvestamata seda, et tööd tuleb teha ka järgmised neli päeva. Laupäev olevat küll poolik, aga tähtaeg suruvat peale ja oma panuse peavad andma kõik, kaasa arvatud uus abitööline Hans. Poiss tiris tunked seljast ja loputas sealsamas seinast tuleva kraani all oma veritsevad käed. Brigadir oli unustanud talle kindad anda ja kelleltki küsida ta polnud söandanud. Isa ootas teda juba tee ääres seisvas mürkrohelises autos ja kõlistas tema silme ees võtmeid. Ta oli käinud päeval ise kontoris, vormistanud kõik vajalikud paberid ning saanud ka eluaseme võtmed.

      Sõideti Koplisse. Vahepeal näitas isa peatusi ja seletas, milliste transpordivahenditega ta tööle pääseb. Kõik oli poisi peas segamini ja suurest väsimusest ei suutnud ta midagi meelde jätta. Vana lubas talle kõik paberil puust ette teha ja vajaduse korral punaseks värvida. Jõuti vanema eramaja ette, mis oli ajahambast räsitud ja kole nagu kuradi vanaema. Hansu toapugerik olevat teisel korrusel, eraldi sissekäiguga. Esimesel elavat mingisugune vanapaar, kuuldavasti olevat maja ehitusfirma direktori oma ja alumine korrus tema vanemate päralt. Hansule oli see uskumatu – kas tõesti elavad suure kooperatiivi juhataja vanemad sellises urkas? Ta oli kodukandis näinud tähtsate direktorite ja asjapulkade uhkeid elamisi.

      Nad sisenesid