Aloha Hawaii!. Kristel Rumessen

nagu Viru rabas! Mu säärelihased olid selleks ajaks Diamond Headist juba taastunud ja valmis vallutama kõrgemaid mägesid. Aga kes see tark oli, kes ütles, et ära hõiska enne õhtut?! Laudteed jätkus ehk pool kilomeetrit ja sealt edasi läks kõik üle kivide ja kändude. Mitte halvas mõttes – väga põnev oli üle kurviliste puujuurikate turnida. Kui me lõpuks kõnealuse koseni jõudsime, oli vaatepilt nii nigel, et ma ei vaevunud sellest piltigi tegema. Kraanist tuleb ka suurema survega vett!

      Loomulikult oli see meie endi süü. Keegi oleks võinud ju loogiliselt mõelda, et suvel pole sealt Niagarat alla voolamas loota. Hawaiil on nimelt kaks aastaaega – talv, mis kestab oktoobrist aprillini ja mil sajab keskmisest rohkem, ning suvi, mil on kuivem periood. Sellist sõna nagu „ilm“ kohalike keelepruugist ei leia – mis tast rääkida, kui see laias laastus kogu aeg meeldiv on. Ärge saage valesti aru – kogu aeg ei paista ainult päike! Ega hüüdnimi „vikerkaaremaa“ õhust võetud pole – vihma sajab seal tegelikult tihti ja sadu võib kesta kas ühe minuti, kastes džunglitaimi ja pakkudes kosutavat sooja dušši inimestele, või siis mitu nädalat jutti. Vihma peetakse siin õnnistuseks.

      Kose kõrvalt algas järgmine väänlev metsarada ja kõrvalolev silt teavitas, et tee viib mäe tippu. Kuna kosk polnud suurem asi, otsustasime tipu ära vaadata.

      Tee viis sügavamale džunglisse läbi magnooliapõõsaste ja mööda orhideemetsast. See ilu ja lopsakas loodus võttis mu täiesti hingetuks. Kõrgemale jõudes jäi taimestik veidi kesisemaks ja lõpuks jõudsime vaateplatoole, mis asus kõrgel pilvede piiril. Ümberringi kõrgusid pilvedesse tõusvad hiiglaslikud mäenõlvad ja all orus lookles hõbedaselt siuglev vahune kärestik.

      Kui olime vaadet piisavalt nautinud ja hinge tõmmanud, märkasime pisikest põõsastikku kaduvat rajakest. Otsustasime ka seda pidi minna, lootuses, et ehk keerab see peagi allapoole ja jõuame ringiga alguspunkti tagasi.

      Rada oli tõeliselt kitsas ja ekstreemne. Suurem osa teest oli lausa nii kitsas, et üks jalg käis teise ette ja rohkem ruumi ei olnud, paremal pool oli kivisein ja vasakul tühjus – kilomeeter vabalangemist. Mõnes kohas puudus tee aga sootuks ning edasisaamiseks tuli puujuurikatest kümne küünega kinni hoida ja end teisele poole kiigutada.

      Vanaemale muidugi sellisest rumalast ettevõtmisest vabatahtlikult ei räägiks, aga nagu on öelnud Lõuna-Aafrika kirjanik Amber Deckers: „Never regret something what once made you smile.“ Ja me tõesti ei kahetsenud oma hulljulgust, sest saadav adrenaliinilaks ja põnevus olid seda totaalselt väärt!

      Tossud kui matkajalanõud avastasin enda jaoks alles oma teisel Hawaii-suvel. Mingil arusaamatul põhjusel ei jõudnud korralike matkajalanõude vajalikkus varem mu teadvusse. Ju ma polnud veel nii suur matkasell, et oleks osanud õiget varustust õigesti hinnata.

      Pärast pooleteisttunnist edasirühkimist mõistsime, et tee viib sinka-vonka ühest tipust teise. Kartsime pimeda peale jääda ja otsustasime tuldud teed tagasi minna.

      Tagasi vaateplatoole jõudes võttis meid vastu kuri punane hoiatussilt, mis keelas rangelt sellest punktist kaugemale minna – keegi naljanina oli rajakese juures oleva sildi põõsasse tõstnud ja teistpidi keeranud.

      Alla jõudes olid jalad katki ja värisesid kontrollimatult suurest pingutusest. Olime üleni mudased ja mingite satikate söödud, aga meid valdas siiras rahulolu. Juurdlesime, kas bussijuht meid selliste mudakonnadena peale võtabki. Kõik läks hästi – bussijuht käskis ruttu peale ronida ning uuris, kus me end niimoodi ära oleme määrinud. Kaassõitjad, kuuldes meie seiklusest, küsisid me päritolu kohta ja mõni andis oma telefoninumbri juhuks, kui peaksime saarel hätta jääma ja abi vajama. Pooled meist jäid juba bussisõidu ajal suurest rammestusest magama.

      Päevastele seiklustele järgnes esimene öö „oma“ kodus, mis kujunes parajaks õuduseks. Kuna igal pool töötavad konditsioneerid täiel võimsusel, justkui oleks see märk prestiižist – mida külmem ruum, seda kõvem tegija – siis olid Liisu ja Kadri juba korraliku nohu ja köha saanud ning otsustasid müramasina ööseks kinni panna. Appi, mis saun meil tekkis! Higi voolas ojadena, kuigi olime loobunud linadest, mida muidu tekkidena kasutasime. Magada polnud võimalik. Öö möödus nii, et iga poole tunni tagant keerasid tüdrukud kondeka kinni ja natukese aja pärast meie taas sisse. Kurguvalu või mitte, aga mingi õhuliikumine peab korteris olema. Edaspidi hoidsime magades aknad ja rõduukse lahti, et toas tuuletõmbus tekiks. See toimis hästi ja saime end normaalselt välja puhata, kuni Liisu ja Kadri terveks said ja kondeka ühisel heakskiidul jälle üürgama panime.

      Esimene tööots

      Ühel imekenal hommikul avastasime, et meie külmkapis haigutab tühjus ja kuna kõhud lõid juba nurru, otsustasime sõita toidupoodi nimega Sam’s Club. Selles poes saab sisseoste teha ainult liikmekaardiga, mis maksis 40 dollarit. Liikmekaardil oli ka omaniku pilt, aga see oli nii udune, et saime seda jagada – kes see pikkade juustega blondiinidel ikka vahet teeb ja vähemalt üks selline neiu leidus seltskonnas alati.

      Olime kuulnud, et Sam’sis on kõik eriti odav ja kuna turismikeskuses asuv pood, kust seni toidukraami olime muretsenud, hakkas rahakotile mõjuma, oli viimane aeg Sam’sis ära käia. Pood asus 3,5 km kaugusel, kuid otsustasime jalgsi minna, et ümbruskonda tundma õppida.

      Sam’s Club on hiiglaslik pood, kus kõike müüakse hiiglaslikes kogustes. Kõik on KING SIZE. Teisi suurusjärke ei eksisteeri. Viieliitrine majoneesipurk oli väikseim, mis leidsin. Tahad WCpaberit? Osta 80 rulli kaupa. Vajad pannkookide küpsetamiseks jahu? Viska aga kümnekilone jahukott üle õla.

      Olime kaasa võtnud ka kohvri, millel pidime ostukeskuses katkise ratta ära vahetada laskma ja see osutus õnnelikuks kokkusattumuseks, sest muidu poleks me jaksanud ostetud kraami ära tuua. Kuna hinnad olid seal 3–4 korda odavamad, siis oli meil loomulikult ju kõike ja kohe vaja.

      Šoppamisele kulus mitu tundi ja lõpuks vurasime kümnekilose riisikoti ja muud head-paremat pungil kohvri ja kottidega tagasi kodu poole, sest ees ootas esimene proovitööpäev. Ehk siis õhtu.

      Olime Laura ja Kikiga promenaadil jalutades tutvunud Eriniga, kes otsis ööklubi jaoks flaierijagajaid. Töö seisnes möödujatele klubi tutvustavate flaierite jagamises ja peole kutsumises. Haarasime tööpakkumisest kinni ja nüüd oligi aeg sammud Playbari poole seada.

      Töötasime 5 tundi ja kuigi flaikude jagamine ei nõua pingsat mõttetööd ega ole iseenesest raske, vajab see vastupidavust. Pool päeva mööda Waikiki tänavaid oma üldse mitte selleks tööks mõeldud plätadega vantsides sain aru, miks inimesed platvormplätasid kannavad. Küsimus ei ole olematus moetajus, vaid et kuumal asfaldil peaaegu paljajalu vantsimine tapab jalad täiesti ära.Uskuge, see töö on palju raskem kui välja paistab. Ma olin Eestis harjunud seisva tööga, aga see siin oli kõrgem pilotaaž. Katsu sa vastutulevatele inimestele võluvalt naeratada ja neid õhtul peole meelitada, kui endal jalad valutavad ning mõtled ainult jalamassaažist (pakutakse iga tänavanurga peal).

      Kuna see oli meie esimene proovipäev ja olime selle võimaluse üle nii õnnelikud, siis ei rääkinud me sõnagi palgast, eeldades, et makstakse miinimumpalka, milleks on 7,25 USD tunnis. Tavapärane palk klienditeenindusvaldkonnas on 10 USD tunnis ja sellele lisandub jootraha. Kui me tööpäeva lõpus palga järele läksime, saime igaüks 20 taala, mis oli alla igasugust miinimumi. See oli jõhker tüng. Läksime Erinile kaebama ja ta oli samuti väga üllatunud. Lisas aga, et temal pole sõnaõigust ja kokkulepe ju tõesti puudus.

      Saime väärtusliku õppetunni – töötasud ja – tingimused tuleb läbi arutada ENNE tööle asumist.

      Kui tänaval jagatakse flaiereid, võtan ma need nüüd naeratades alati solidaarsusest vastu – tore ju, kui sinust ei marsita ülbelt mööda, ega tehta nägu, nagu poleks sind olemaski.

      Põhjalikumad tööotsingud

      Ainuke mure, mis mind paradiisis kummitas, oli töö puudumine. Ilmselgelt ei tulnud flaierijagamisest midagi välja ja kaasa võetud „taskuraha“ kahanes kiiresti.

      Eestis on tööotsimine lihtne – surfad internetis või leiavad tööpakkumised läbi tuttavate ise tee sinuni. Sealne tööotsimine on paras