Aloha Hawaii!. Kristel Rumessen

kes võib hakata rohkem töötunde ja suuremat jootraha saama. Ja ilmselgelt on sinisilmsed eestlased kohalikele eksootika.

      Kui manager’i jutule ei õnnestu saada, antakse sulle ette keskmiselt neljaleheline paberipatakas stampküsimustega, kus pead ära nimetama kõik oma soovitajad ja eelmised tööandjad. Kurb reaalsus on, et selliseid avaldusi ei viitsi mitte keegi lugeda ja need lendavad pärast sinu lahkumist otsejoones prügikasti või makulatuurihunnikusse.

      Samas aga kuuled vaimustunud kiidulaulu, kui kena sa välja näed ja kui hea su inglise keel on. Ameeriklased ei jõua iial ära imestada, et välismaalane inglise keelt mõistetaval tasemel rääkida oskab. Jutuajamine lõpeb alati lubadusega, et sulle helistatakse peagi tagasi ning silmapilgutusega justkui kinnitatakse, et tööotsingud on lõppenud – nad palkavad su raudselt. Päris helistavadki! Sa pead ise järjepidev olema, iga päev tagasi minema ja küsima, et kas nad juba jõudsid su avaldusega lähemalt tutvuda, ehk teisisõnu, kas nad on JUBA mõistnud, et sa oled maailma parim töötaja ja just sind nad ongi otsinud.

      Võtsin oma vastavalt valdkondadele kohandatud CVd näppu ja käisin läbi kõik Waikiki suuremad restoranid ja poed. Lihtsalt astusin sisse ja küsisin, kas neil tööd on. Ükskõik mis tööd.

      Pidin CV mitu korda ümber tegema, sest mitmel korral öeldi, et „sorry, me ei saa sind tööle võtta, sest sa oled ülekvalifitseeritud“. Mina – esimese kursuse tudeng ilma ühegi erialase kogemuseta?! Võtsin CVst kõik eelnevad töökohad peale ühe maha ja läksin uuele ringile. Vahel on kasulik end „väiksemaks“ teha, kuigi CV koostamisjuhendis rõhutatakse, et mida rohkem oskusi, seda parem. Alati ei ole nii. Kandideerides nõudepesijaks, võib ainuüksi kõrghariduse mainimine sulle kohe kriipsu peale tõmmata.