Aloha Hawaii!. Kristel Rumessen

aga öösel – loodusesõbrad selle peale ilmselgelt ei mõelnud.

      Hilo Panaewa loomaaiast on põgenenud üks karu, kes võib siiani saare metsades ringi uidata ning Honolulu loomaaiast tegi sääred kängurupaar, kelle järglasi samuti Oahu metsades kohata võib.

      Saarel on palju sisalikke. Ja loomulikult kariloomi, kes inimeste poolt Hawaiile transporditi.

      Kui loomariik on kesine, siis ei saa sama väita putukate ja lindude kohta. Siiani avastatakse varjurikastest ja vähekäidavatest paikadest uusi liike, mis on täiesti tundmatud või ekslikult arvatud väljasurnud liikide hulka.

      Meie lemmiklinnuks Lauriga sai Brasiilia kardinal, kelle uhke punane punkarisoeng meile kangesti nalja valmistas. Lauri ristis ta Tutiks.

      Veemaailm on samuti väga kirju ja liigirikas. Kalaliike on mustmiljon ja neist kõige teravama mälestuse jättis osariigi tunnuskala nimega humuhumunukunukuapua. Võite nüüd keeleharjutusi proovida teha. Humuhumu oskab end õhku täis imeda ja lausa kolm korda suuremaks paisuda!

      Sealsetes vetes elab lugematul arvul delfiine ja vaalu. Viimaseid on võimalik silmata talvekuudel. Vees keevast kirjust kalasupist võib leida ka meduuse ja erinevaid hailiike – nt haamerpea-hai ja tiigerhai.

      Waikikis asub Honolulu loomaaed, mis reklaamib end ainsa USA loomaaiana, mis on loodud monarhi rahakoti abil. See fakt on minu arvates päris naljakas, sest Hawaii ongi ju ainuke osariik, kus üldse kuningavõim olnud on.

      Zoo kasvas välja 1876. aastal kuningas Kalakaua käsul oma naise kuninganna Kapi’olani auks loodud avalikust pargist, kus kuningas oma eraloomaaia eksootilisi linde ja hobuseid armastas eksponeerida. Mõnikümmend aastat hiljem lisandus lindudele ja hobustele ka pärdik, karumõmm, paar lõvi ja aurulaevaga kohale toodud Aafrika elevant Daisy, misjärel loomaaed ametlikuks kuulutati.

      Tänane zoo on päris korraliku „arsenaliga“ – sealt leiab nt kaelkirjakuid ja suhkruvati-roosasid flamingosid, keda mina varem näinud ei olnud. Kuigi Honolulu loomaaed on Tallinna omast suurem, on meie loomadele loodud palju paremad elamistingimused.

      Teine asi, mida ma esimest korda lausa hämminguga jõllitasin, oli see, et loomaaeda külastavad ameeriklased tarbisid tohutul hulgal rämpstoitu. Näiteks sisenesid meiega samal ajal kaks umbes meievanust neiut, kellel kehakaalu topelt ja kes esimese asjana laenutasid elektrirollerid, et nendega loomaaias ringi vurada. Rolleri esiosas oli suur korv, kuhu kenasti mahtusid kioskist ostetud 5liitrine popkornikarp ja 1,5liitrine Coca-Cola pudel, mida siis endale usinalt sisse hakati vohmima. Ausalt öeldes ongi mul sellest loomaaiakülastamisest meeles pigem kirjeldatud söögiorgia kui kohtumine mõne eksootilise loomaga.

      Saabumine paradiisi

      Reis paradiisi oli väga kurnav. Kõigepealt sõitsime ootusärevalt lõbusas meeleolus laevaga Soome ning veetsime öö sõprade pool. Järgmisel varahommikul startisime suunal London–Los Angeles– Honolulu. Tallinnas olid mind ära saatmas ema, vanaema ja kallid sõbrannad Maarja-Liis ja Liisa, kes mulle väga nutika kingituse tegid – Hawaii põhiseaduse ja sõnastiku. Sealt sain elementaarsed keeleteadmised, et nt fufu tähendab vihast, hui tähendab gruppi, aa on laava, wikiwiki on kiirustama jne. Wikiwiki valmistas mulle eriti palju nalja – sellise keelepärandiga koht ei saa ju mu lootusi petta, ega ju?!

      Hiljem selgus, et kohalikku keelt räägivad vaid üksikud kohalikud ja seda kuuleb haruharva. Välja arvatud aloha ja mahalo, mida kuuleb iga nurga peal ja millega alustatakse ja lõpetatakse ka kõige formaalsemaid kirju.

      Kui mahalo’l on kohalikus keeles vaid üks tähendus – aitäh, siis aloha defineerimine on oluliselt keerulisem, sest seda kasutatakse nt armastuse, kiindumuse, kaastunde, rahu ja halastuse kontekstis. Alates 19. sajandist kuni tänaseni tõlgendatakse seda peamiselt kui „tere“ ja „head aega“ ning „alooohaaaaaaaaa“ (hääldus ongi just selline!) kostub nii poodi, restorani kui ka naabrite poole sisenemisel ja väljumisel. Sellest on Hawaii ka oma hüüdnime saanud – Aloha-osariik.

      Alohaon Hawaii tunnussõna ja esineb nt autoregistrimärkide ja paljude sealsete ettevõtete nimedes. Kohalikku telefoniraamatut sirvides avastasime 4 lehekülge aloha-ga algavaid ettevõtteid. Selle sõnaga seondub ka aloha-spirit, mis viitab sõbralikule ja avatud vastuvõtule, mis kõiki külalisi ees ootab. Lisaks seondub see ülima positiivsuse ja usuga, et iga ettevõtmine edukaks osutub. Eesti „tere“ pole seega ehk siiski kõige parem tõlge, sest ei väljenda havaikeelse termini seotust eluenergia jagamisega. Et kirjeldus siin liialt eneseabi-raamatuks ei kisuks, võiks kokkuvõtteks öelda, et aloha on südamest tulev siiras heasoovlikkus kaasinimeste suhtes. Tervitamise juurde kuulub muidugi ka korralik soe kallistus. Selle heaks näiteks on Barack Obama abikaasaga, kes isegi ametlikel vastuvõttudel külalisi tihti embavad.

      Tervitustest natuke vähem võib kohata musi ehk honi. Polüneesia-juurtega honi ei ole meie mõistes siiski tavaline põsemusi, vaid sarnaneb pigem eskimote-musile – ninad pannakse korraks kokku ning hingatakse samal ajal sisse. Tegemist on väga auväärse lugupidamisavaldusega, mis sümboliseerib eluhinguse vahetamist ja inimestevahelist spirituaalset sidet. Sisserännanule tundub selline komme eelkõige suhteliselt ebahügieeniline – kuumas kliimas ei meeldi mulle võõraste inimestega ei kallistada ega kätt suruda, rääkimata siis „musitamisest“. Õnneks piirdutakse enamasti kallistamisega ning honi õnnestus mul mõnel korral vaid hulashow ajal eemalt jälgida.

      Kui Eestis kallistavad teineteist vaid lähemad sõbrad, siis Hawaiil on tavaline kallistusega ka võhivõõrast tervitada. Äritegemise puhul kehtivad aga eraldi reeglid ning kindlasti tasub meeles pidada, kellega äri tehakse, sest nt jaapanlast ei tasu kohe kindlasti musitama-kallistama rutata. Kultuurid on erinevad ja teadmata viisakusreegleid, võib äritehing katki jääda.

      Tallinna sadamasse tuli ka Siimu vend, kes saarelolijatele pangakaardi ja suitsupaki palus järgi viia. Pangakaardi toppisin rahakoti vahele, aga suitsupaki osas tõstsid ema ja vanaema kohe kära – mine tea, mis seal sees võib olla. Ajasid mulle hirmu nahka, et Hawaiile jõudmise asemel topitakse mind poolel teel narkomuulana vangimajja. Siim tundus küll maailma kõige tšillim vend olevat, aga eks ta ju tõsi oli, et tundsin teda vaid mõned nädalad, kui sedagi. Hoolimata kiletatud pakendist ei andnud kahtlused järgi ja ema sõbranna Pille pidi katsejänesena pakist ühe suitsu tegema, olemaks kindel, et tegu on ikka õige kraamiga. Vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma Hawaiil ootavale Siimule lahtist suitsupakki isehakanud politseinike narkoreidiga seletan, aga vastu vaielda polnud mõtet. Paari minuti pärast tuli Pille suitsult tagasi ja ütles, et „täitsa normaalne suits oli“.

      Lennutunde tuli kokku peaaegu 19 ja kui lisada ka ooteajad lennujaamades, siis sai tubli 30 tundi teelolekut täis.

      Londoni Heathrow lennujaam on nii hiiglaslik, et meiesuguste algajate rändurite jaoks käis kogu sealne lennujaamamajandus täiesti üle mõistuse. Meil Lauriga kulus kodust kooli jalutamiseks ka vähem aega, kui seal ühest terminalist teise sõitmiseks. Just nimelt sõitmiseks, sest terminalide vahemaad on nii suured, et selleks kasutatakse busse.

      Los Angelesi lennujaama saabudes küsis mustanahaline tolliametnik, kust me pärit oleme. Vastasime, et: „From Estonia, Europe.“ Onkel kõhkles hetke, aga hüüdis siis säravalt naeratades: „Nice to have you back! Welcome home!“ Ei no aitäh, sa imemees geograafias, tõesti on hea kodus tagasi olla.

      LAs me lennujaamast välja ei saanudki, kui jalutuskäik ühest terminalist teise välja arvata, aga meid šokeeris, kui räpane seal kõik oli. Põrandale istumine nõudis ümbruse täielikku ignoreerimist ja võrreldes Euroopa steriilsete lennujaamadega oli see allpool igasugust arvestust. Minu kõrvale potsatas istuma kahesajakilone noormees, kes hakkas ahnelt šokolaadi kugistama ja kleepuvaid pabereid mulle külje alla toppima.

      LA–Honolulu ots oli minu jaoks kõige raskem. Mind vaevas tohutu väsimus – enne ärasõitu korraldasime ärasaatmispeo ja unetunnid olid jäänud pehmelt öeldes kesiseks. Lennukis magada pole mul kunagi õnnestunud ning lisaks ei suuda ma ka pardal pakutavat toitu süüa. Olen lugenud, et kõrgel õhus olles muutuvad paljudel inimestel maitsemeeled ning muidu meeldiv toit võib üllatuslikul kombel maitseda samamoodi nagu järaks tapeeti. Nii