Aasta Pariisis. Eia Uus

mis teid magamast hoiab. Te peate muutma oma mõtlemist… Ja sportima.”

      Hakkan juba ütlema, et ma pole kunagi sportinud – alates varasest teismeeast, kui kehkast oli võimalik end igasuguste asjadega välja vabandada –, ent siiani on kõik korras olnud. Aga siis tuleb meelde, et ei ole ikka küll, sest mu pea on valutanud juba kümme aastat ja väsinud olen olnud viis. Varem olin veendunud, et mõlemad on tingitud enda näljutamisest või lihtsalt ebatervislikust toitumisest, ent nüüdseks olen juba umbes pool aastat söönud iga päev kolm korda rohkem kui vaja, sealhulgas palju juurvilja-puuvilja.

      „Minge tehke vereproov. Võib-olla on teil mingi aine puudus.” Ma olen kümme aastat vereproove andnud, lootes, et see on raud või C-vitamiin, mida napib, ent siiani olen saanud arstidelt vastuseks vaid, et „väga hea veri – nii hea, kui olla saab!”

      Kõige kummalisem selle vestluse juures on asjaolu, et see kestab vaid mõne minuti. Aeg, mille jooksul arst jõuab mind läbi katsuda, kraadida, kuulata, toksida ning mulle psühholoogilist nõu anda. Kuna tema aeg on raha (mu kümme minutit maksab mulle 22 eurot), on ta aastate vältel omandanud uskumatult kiire kõnemaneeri ning oskuse teha nelja asja korraga.

      Arst on vasakukäeline ning ta kirjutab vertikaalselt. Lõpuks annab ta mulle kaks lehekülge loetamatus kirjas retsepte ja ettekirjutusi ning korrutab, et ma tantsima, ujuma või joogasse läheksin. Ta annab ka neljateistpäevase vitamiinikuuri, öeldes, et mu elu on väga stressirohke, ja ma tahan nutta, sest ta teab sellest vaid viiendikku. Ma ise üritan samuti teeselda, et seda ülejäänud osa pole.

      Mõtlen, kui paljud arstid on mul käskinud sportida ning kui rõõmus Laurent saab olema, kui järjekordne doktor kirjutab mulle välja sama ravikuuri, mida tema pidevalt soovitab. Samas tal endal sportimiseks aega pole ning ta sööb iga päev ära vähemalt lehe väga tugevaid valuvaigisteid. Laurenti elu on kohutavalt stressirohke ning mina suplen tema pingetes, olles võimetu neid kuidagi muutma. Ma vihkan abitust. Kuid iga kord, kui tema mulle ütleb, et pean sportima, ei saa ma vastata: „Ise sa oled narkomaan!”

*

      Koju jalutades mõtlen veel oma tohtrist… Olla ilus ja sihvakas ja moodne ja arst ja sümpaatne ja armas ja kena naeratusega ja lahke ja mida kõike veel… Huvitav, kas tema tööväline elu on hea ning selline, nagu ta soovib? Miski ei taga midagi. Sa võid olla halb inimene ja sinuga võivad juhtuda head asjad, ning vastupidi. Jälle ma mõtlen tulutult, muudkui mõtlen ja mõtlen. Ringiratast, mõttetusi, lihtsalt et hoida end mõtlemast seda suurt ja olulist asja, mida ma tahan ja vajan ja armastan ja mis võib mind hetkega pisarateks muuta.

      „Sa elad oma maailmas. Sa elad täielikus mullis ja kaod sinna ära,”ütles Laurent. Seda ütles isegi mu autosõiduõpetaja, olgugi et ma ei põhjustanud ühtegi ohtlikku liiklusolukorda ning ta oli minuga sõitnud vaid mõne tunni. Mu emal polnud ka kunagi sõpru. Või õigemini – mu emal oli palju sõpru kuni minu teadliku eluni. Siis sai ta üksikvanemaks ning muutus eraklikuks. Ju ma siis kasvasin vaikides ega tundnud, et meil oleks inimestest puudus. Ainus, mida ma näen ja päevast päeva tugevalt tunnetan, on fakt, et ma ei õppinud kunagi tülitsema. Kuna polnud inimesi, kellega vaielda või tülitseda, ei olnud ka vaidlusi ega tülisid.

      Ma olen harjunud lahendama kõik probleemid oma peas ning Laurent võib ennast siniseks vihastada, sest kui tema läheb närvi ja tõstab häält, lähen mina lukku ja jään vait ning sinna see jääb. See viib aga alati selleni, et mina tahan vaikides nõusid lõhkuda, kui tema tahab rääkida. Rääkida. Alati tehakse nalja selle üle, et naised tahavad muudkui rääkida. Ma tean, et ma pole ainus ja et kindlasti on sadu tuhandeid naisi, kes ei taha rääkida ega räägigi, ning mehi, kes tahavad käest hoida ja kuulda: „Ma armastan sind, sa oled nii armas, nii ilus, nii hea…”

*

      Ma poleks uskunud, et väike stress võib füüsiliselt nii piinarikas olla. Naeran meil külas oleva Laurenti ema nalja peale, samal ajal kui nad kahekesi Skype’is Laurenti vennaga räägivad, ning leian end tundmast, et elan elu, milles pole midagi minu oma. Alati on Laurenti töö, tema sõbrad, tema pere, tema mured, tema töökaaslased, tema endised suhted (sest mina olen liiga noor, et endisi suhteid eriti omadagi), tema üritused, tema kliendid… Samas olen ma ise see, kes enda muresid ei jaga, oma peret ega sõpru Eestist külla ei kutsu, endale siin sõpru ei otsi. Aga ma lihtsalt tean, kuidas see jälle läheks – ma saan kellegagi tuttavaks, meil on tore, ta helistab mulle ja kutsub mind välja, mul on aga midagi olulisemat teha ja nii iga kord, kuni lõpuks teine inimene alla annab ja kaob. Ma ei tea, miks ma seda teen. Ma justkui ei jaksa endast anda. Ja kui vaatan sõprusele kui millelegi, mis võtab, siis ma ei väärigi seda.

      Või ma lihtsalt kardan. Igal juhul vahet pole.

      Minu lühike, ent pikk aeg Prantsusmaal ei ole täiuslikkusest kantud. Kannatan algusest peale mitmesuguste haiguste all, mis müstilisel kombel lihtsalt tulevad ja lähevad. On vist tobe loota, et haigused on tingitud teistsugusest kliimast ja võõrastest bakteritest. Igasugused valud, põletikud, hingamisraskused… Liialdamata ajab üks haigus teist taga ning kui korraga on kaks haigust, siis on kindel, et ühe ravi teeb teist hullemaks.

      Iga arsti juures küsib õde alati esimeseks, kas olen rase. Mulle kui paranevale buliimikule on see muidugi ehmatav, kuigi prantsuse keeles kõlab see sõna, enceinte, nii palju poeetilisemalt, pühamalt kui meie „rase”.

      Prantsuse arst ütleb, et antibiootikume võttes söögikõrvasest veinist loobuma ei pea. Kui räägin seda teistele, jutustab üks endine kolleeg, kuidas tema haiguse puhul soovitati võimalikult palju seksida, sest see tugevdab südant ja immuunsüsteemi. Mille peale kolmas ütleb, et tema arst oli isegi põletikulise hemorroidi puhul lausunud, et kui harrastatakse anaalseksi, siis sellest päris loobuma ei pea. Samuti ei käsi Prantsusmaa arstid rasedal päevapealt suitsetamist maha jätta. Ja veini võib ju ka last oodates juua, see on südamele hea.

      Ma tunnen end väsinuna, olen kurnatud ja unine, isegi kui ma midagi ei tee. Päevad läbi ainult haigutan ja vastik on olla.

      Laurenti isa, Euroopa juhtivaid kroonilise väsimuse sündroomi uurijaid, on veendunud, et kõigil kahekümnendates Skandinaavia inimestel (kelle hulka ma muidugi siit lõuna poolt vaadatuna kuulun), eriti naistel, on see haigus lausa DNAsse sisse kirjutatud. Ta laseb mul teha mitu vereanalüüsi ja ütleb tulemusi vaadates, et mul on täiuslik veri. Nagu kõik teised arstid. Siis käsib ta veel kaheksa analüüsi teha (lümfid ja mis kõik muu). Nagu hull teadlane, kes ajab oma diagnoosi taga. Minu juhtum on tema jaoks ilmselt sama huvitav kui tema minu jaoks lasteraamatu tegelasena. Ta on suure valge habemega elujõuline vanamees, kes vabal ajal mägedes matkab ja Lõuna-Ameerika džungleid naudib. Õhtul hilja ihupesu väel meie elutoa laua taga istudes mõjub ta nagu jõuluvana suvepuhkusel.

      Ühel koosviibimisel satun Laurenti töötaja, oma endise kolleegiga väsimusest rääkima. Ta jutustab, et tema isa, kirurg, ei lasknud oma lastel kunagi haiguse pärast koju jääda. Kui neil oli palavik, võtsid nad paratsetamooli ja kobisid kooli. Aga kui tütar jäi uniseks ja oli nädalaid liiga väsinud, et midagi teha, ning tal diagnoositi mononukleoos, oli selge, et ta peab jääma koju. Sellele ta isa vastu ei vaielnud. Enne lõpueksameid tehti tüdrukule võimas süst, et ta mõistus töötaks. Pärast seda olen mononimelist haigust märganud paljudes lääne filmides. Eestis ei ole ma sellest kunagi midagi kuulnud ja vahel tundub see väljamõeldud välismaa haigusena. Et kui kapitalistid lihtsalt ei viitsi, tuleb neil mono.

      7

Vietnam, mai 2009

      Mind häirib, et ma ei kontrolli olukorda. Samas – suhe Laurentiga töötab just sellepärast, et ta ei käitu alati nii, nagu ma ootan. Enamiku suhetest olen ma ise tahtlikult ära rikkunud, niipea kui põnevus kaob. Kui ta on ettearvatav ja teeb, nagu ma tahan. Kui on liiga lihtne. See kõlab küüniliselt, aga tegelikult on siin hoopis naiivsust ja lootust.

      Igaks juhuks küsin, kas võin väljas suitsetada, sest mulle tundub, et terves Vietnamis ei suitseta keegi. Ettekandja ütleb, et viibin suitsetamisalas, ja toob mulle tuhatoosi. Istun luksushotelli siseõuel asuva restorani parimas kohas. See on kaardus klaaslae ja klaasist seintega veranda, kus on ainult kolm lauda, vaade aiale ja üleval vana kooli ventilaatorid. Ettekandja ütleb, et võin ukse lahti teha, kui tahan. Vastan, et ei, lähen õue – inimesed ju söövad