Aasta Pariisis. Eia Uus

liiga etniline prantslane välja. Laurent ütles talle mingi veidra kurguhääliku. Mul oli piinlik. Aga kelner vastas: „Kust te teadsite, et ma Filipiinidelt olen?”Laurent seletas mulle, et ta isa õpetas talle selle mängu: ära õppida võimalikult paljudes keeltes lihtsad tervitused ning siis arvata ära, kust keegi pärit on. Kui alguses tundus mulle, et tal lihtsalt joppas, siis praeguseks ei ole ta kunagi eksinud, kuigi minule paistavad kõik taid ja filipiinlased ja malailased ja kambodžalased ja Vietnami rahvas ühesugused. Isegi Aafrika riikidega paneb ta täppi, kuigi mina ei oska neid üle seitsme nimetadagi.

      Aga jah, see kannatlik meel nende keeruliste keeltega avaldab muljet. Võib-olla prantslased ongi eriliselt kannatlikud. Eestis ma ei kujutaks ette, et inimestel oleks aega ja rahulikku meelt osta oma sai ühest poest, sink teisest, tomat kolmandast, alkohol neljandast, heeringas viiendast, ajaleht kuuendast, juust seitsmendast kohast. Kui vähegi võimalik, läheb eestlane ikka poodi, kust saab kõik need asjad korraga kätte, ühesainsas järjekorras seistes, olles leidnud endale ühe parkimiskoha kaheksa asemel (sest olles käinud lihapoes, juustupoes, kalapoes ja nii edasi, peab prantslane ikkagi veel supermarketisse minema, et osta kõik muu).

*

      Töö olin leidnud internetist. See oli rahvusvaheline firma, mis uhkustas eri rahvustest töötajatega, ning ju kõlas „Estonia” neile üsna eksootiliselt. Suures osas tähendas mu töö kellegi Laurent de Grafi asjade ajamist. Enamasti organiseerisin ta iganädalasi välisreise, kohtumiste kalendrit ja hotelle ning jälgisin, et kõik dokumendid oleksid õigeks ajaks õigetesse kohtadesse saadetud või sisse antud. Tegelesin tema paljude pangakaartidega seotud küsimustega, tuletasin sugulaste sünnipäevi meelde, käisin keemilises puhastuses särke viimas ja toomas ning üsna pea pärast saabumist hakkasin hoolitsema selle eest, et ta sööks, olgugi et seda mu töökirjelduses polnud. Ta oli töömasin, kes unustas süüa ning vaevles pidevalt tühja kõhu ja stressi poolt võimendatud migreenide käes. Lisaks väsis ta toidukütuseta, nii et kõik võttis kaks korda rohkem aega ning päeva teises pooles unustas ta oma lauseid poolikuks, pluss muu nälja kõrvalnähtude kompott. Hommikuti tööle jalutades ostsin talle kaks croissant’i ja värske ajalehe ning tegin talle kontoris kohvi, lõunaks üritasin vähemalt salati hankida ning kui tal õhtusöögiga koosolekut polnud, pidi ta mulle lubama, et läheb otsejoones poodi või sööb kusagil bistroos.

      Kuna me olime kontoris alati viimased ning ainsad, kellel polnud koduelu, kutsus ta mu ükskord sööma. Et tema tahab suurt veiselihapraadi, aga Pariisis on üksi restoranis istuda veel imelikum kui mujal maailmas.

      Nõustusin ning varsti sai ühine õhtusöök iga tööpäeva osaks. Sel ajal arutasime harva tööasju, tavaliselt rääkisime eraelust. Eelmistest suhetest ja miks need metsa läksid ja mida me tulevikult ootame. Rääkisin talle isegi, et mu väga suur soov oleks prantsuse keeles lasteraamat välja anda. Olen neid põhikoolist alates kirjutanud ja illustreerinud, lihtsalt endamisi, hobina.

      Võib-olla see Prantsusmaal elamine ja soov siinset kirjandusruumi puudutada on püüd täita mu ema, mitte enda unistust, aga mul ei ole ka selle vastu midagi. Erinevalt paljudest teistest emadest minu oma vähemalt tunnistab, et ta elab minu kaudu, ning sekkub justkui täieõiguslikult kõikidesse mu suhetesse ja plaanidesse. Tahtes parimat. Pole olemas midagi, mida ta minu jaoks ei teeks.

      6

Pariis, mai 2009

      Üks halenaljakas sündmus – kuigi tegelikult ka ohtlik ja hirmutav – leidis aset minu lemmiknimega haiglas, kaunis Hôtel-Dieus (nagu „Jumala hotell”), mis asub Notre-Dame’i kõrval. Nimelt pani keegi personali puhketoas kohvi sisse ravimit, mis mõjus sellises doosis uinutina. Arstid ja õed, kes kohvist ergutust otsima läksid, said hoopis vastupidise mõju – paljudel hakkas halb, mõned jäid aga juba lõuna paiku pikaks ajaks sügavalt magama. Näiteks koolimajas võiks see olla isegi natuke naljakas, kui just keegi poistele puutöö tundi ei anna või keemias leegiga katseid ei soorita, aga kui kirurg joob kohvi ja läheb otse kellegi südant opereerima ning kui tal siis äkki silme ees uduseks läheb, on ikka päris hirmus küll. Nagu episood mõnes haiglaseriaalis – või samas võimalik, et sealt see idee saadigi?

      Kui kaunis Place des Vosges aastal 1609 kuningas Henri IV tellimusel ehitati, kandis see nime Place Royale ning oli Pariisi esimene väljak. See on täiuslikult sümmeetriline ning koosneb kolmekümne kuuest majast, igal küljel üheksa, ning keskel on park. Ajaloos on seal platsil toimunud palju tähtsaid sündmusi: küll kuninglikke pulmi, küll duelle. Ka Victor Hugo elas seal pikalt. Place des Vosges’i nimetatakse siiani üheks ilusaimaks kohaks Pariisis. Seal asub ka minu perearsti kontor (mõelda vaid, mis ta teenima peab, et endises kuningapalees kabinetti rentida!). Mulle meeldib Pariisi juures, et iga maja on nii ajalugu täis, et see muutub argipäeva osaks ning minevik sulandub olevikuga. Ka Laurenti ristivanematel on seal suur korter läbi mitme korruse, võimsa trepimarsiga. Laurent elas seal kunagi, sest ristiema ja – isa viibisid parajasti välismaal ning kuninglik korter seisis tühjalt.

      Hakkasin selle perearsti juures käima Laurenti soovitusel algusest peale, kui tema juurde tööle läksin. Arst on minust umbes kümme aastat vanem ja kümme sentimeetrit pikem naine. Ta on väga ilus, pikkade mustade lokkis juustega, sale ja suurte rindadega. Kuna ta silmad on nii tumemustaks värvitud, ei saa ma aru, kas ta on igavene prantslane või teise põlvkonna immigrant. Ta võiks mängida Maarja Magdaleenat või Mata Harit.

      Esimesel korral küsis arst, millist rasestumisvastast vahendit ma kasutan.

      „Mitte midagi.”

      „Aa, te üritate last saada.”

      „Ei.” Vaikus.

      „Miks te siis midagi ette ei võta?! Te olete vist ainus naine Prantsusmaal, kes niiviisi oma eluga Vene ruletti mängib!”

*

      Hoolimata sellest, et mulle ei meeldi arstid, pani Laurent mulle taas aja kinni. Kui ma ütlesin, et ei taha minna, ironiseeris tema, et muidugi on kõigile parem, kui ma lihtsalt kannatan ja vaevatud olen…

      „Ma kuulan teid,” ütleb Mata Magdaleena.

      „Ma olen väsinud. See on idiootne,” ütlen ma. „Ma olen kogu aeg väsinud.”

      „See ei ole idiootne. Te olete uues linnas, uute inimeste keskel, ning me kõik teame, et pariislased pole just maailma kõige sõbralikumad inimesed.”

      Arst vaatab mulle tõsiselt otsa.

      „Kas te olete kurb? Ma arvan, et te olete natukene kurb,”ütleb ta kaastundlike silmadega. Ma tahan nutma hakata ja öelda, et ma olen väga kurb. Noogutan.

      „Kas teil sõpru on?”

      „Mitte eriti.”

      „Kas kodus on kõik hästi?”

      „See on mu esimene kooselu ning mu mees on minust vanem. Eks ikka ole ütlemist ja nääklemist.”

      „Te töötate?”

      „Jah.”

      „Kas te sporti teete?”

      „Ei.” Pigem suren.

      „Te peate sportima. Kas või ainult kaks tundi nädalas. Seda pole palju. Te peate oma igapäevasest keskkonnast välja saama.” Ta ei tea, et ma töötan nüüd kodus, mistõttu mul pole isegi töökaaslasi, kellega rääkida, keda kuulata.

      „Te peate oma pea tühjendama, nagu ma ütlesin, kas või ainult kaks korda nädalas, tund aega. Te muretsete suhte pärast, raha pärast, töö pärast, uue elukoha ja muu seesuguse pärast, tunnete puudust perest ja sõpradest kodumaal…Kui te endale seda aega ei võta, murrate oma südame või lähete hulluks.”

      Ma olen siiralt üllatunud, et prantsuse arst räägib sellist juttu. Ta võiks mulle lihtsalt ravimeid ja vitamiine välja kirjutada nagu kõik teised arstid.

      „Mu pea valutab kogu aeg.”

      „Te peate sportima.”

      „Ma ei saa magada.”

      „No voilà! Sportima peab, see aitab, päriselt. Paljud naised lõpetavad enda eest hoolitsemise, kui nad on hõivatud ja kõik muu tundub olulisem.”

      „Mul