Aasta Pariisis. Eia Uus

reisilt tõi ema kaasa „maale” tuntud vaatamisväärsustest – näen neidsamu üheeuroseid reprosid nüüd müügil igal tänavanurgal, ent siis tundusid need kõige peenemate ja ilusamate kunstiteostena, mida näinud olime. Meie kolkakorteri seintel uhkeldasid Notre-Dame,Moulin Rouge,Triumfikaar. Kõik hallid ja vihmased. Fotoalbumid olid täis Pariisi postkaarte, sest miks üritada ise asju kallile fotofilmile püüda, kui professionaalid on juba sinu eest üles pildistanud parima kaadri, mida sellest kohast teha saab. Louvre, Sacré-Cœur, Panthéon, Seine ja sillad, Versailles, Saint-Sulpice, Comédie Française, Bastille…

      Mulle meeldis kuulata lugusid Pariisist. Kuigi ema oli seal nii lühikest aega, oli ta palju lugenud ja oskas rääkida igasuguseid legende, küll neetud armastuste, küll mõrvatud hertsogite kohta. Eiffeli torn oli talle pettumus ning tema tunded elasid ka minus aastaid: „Kole suur raudkonstruktsioon, mis seal ilusat on? Pealegi ehitati see ju vaid üheks maailmanäituseks ega pidanud üldse pärast püsti jääma!”

*

      Reisilt tagasi, otsustas ema, et nüüd aitab! Tema tütar ei kasva üles mingis pommiaugus, kus on viis lehma ja üks hobune, vaid kuskil, kus saab prantsuse keelt õppida. Ema ise oli Tallinnast, nii et see oli ilmne valik. Ma tundsin alguses, et prantsuse keel oli koolis üks neist ainetest, mis jooksis mul lihtsalt mööda külgi alla – tee, mis tahad, mulle ei jää meelde, kuidas moodustada tingivat kõneviisi, ning proovi, palju jaksad, ei suuda ma prantsuse keeles hääldada isegi pealinna nime ligilähedaseltki sellele, kuidas peab. Phahrrrhii?

      Aga mul vedas õpetajatega. Mu esimene prantsuse keele õpetaja oli nagu tulekera – viiekümnendates aastates väike naine kõrvadeni erkpunaste juuste ja tukaga. Ta kandis alati huvitavaid kõrvarõngaid ning tegi nalja ja rääkis lugusid, mis olid temaga Prantsusmaal juhtunud, või anekdoote, kus tema prantslastest sõbrad Eestis midagi naljakat tegid. Õpetajanna rääkis vaimustunult muuseumidest ja erinevatest linnadest, andis meile põnevaid koduseid ülesandeid ning lasi pähe õppida Édith Piafi ning Jacques Prévert’ laule ja luuletusi.

      Eliitgümnaasiumi prantsuse keele õpetaja oli päris prantslanna. Ja tema oli hull. Ta meenutas kire poolest eelmist, aga oli hull mis hull. Loomulikult mitte päriselt, aga võrreldes eestlase temperamendiga vääris ta kindlasti Seewaldit. Tal olid tagumikuni juuksed, ta kandis palju sametit ja metallkontsaga kingi. Ta kasutas ohtrasti sõna „l’amour”, mida hääldas alati eriliselt tugeva rõhu ja prantsuse aktsendiga, l-hamuuhhrr. Tema pani meid klassis kokkama ning lasi lauad seinte äärde lükata, et õpetada meid tangot tantsima – aga mitte samme, vaid kirrrrrrge, avec passion! Ta tõi meile tundidesse šokolaadiekleere ja erilisi juuste ning iga aasta viimases tunnis isegi veini.

      Kindlasti oli nendel õpetajatel oma osa selles, kuidas mu elu kujunes. Ka selles, et ma olen praegu siin.

*

      Ülikooli läksin õppima prantsuse keelt ja kirjandust, sest soovisin saada õpetajaks ja tõlkijaks. Lootsin mõnda aega Prantsusmaal giidina töötada, aga seda ei juhtunud kunagi, elu tuli vahele. Ma tahtsin külastada vähemalt Pariisi, et näha kunsti ja arhitektuuri, millest olin nii palju kuulnud ja pilte näinud. Kuna elu läks, nagu ta läks, ei jõudnud ma aastaid Prantsusmaale – kuni viimaks, olles liiga kaua oma magistritöö otsas istunud, tõin selle ettekäändeks, et mõneks ajaks Pariisi tulla. Enne sõitu olin otsinud endale töö ning leidnud toa ühe kolmelapselise pere viietoalises korteris.

      Pariisi üürid on uskumatult kõrged. See sai mulle selgeks veel enne siiatulemist ning teadmine kinnistus pidevalt. Kõik töökaaslased, kelle kodus olen käinud ja kelle Eesti mõttes üüratuid palganumbreid teadsin, elavad imepisikestes korterites, kus köögis pole ruumi ümbergi pöörata ning tualetis tuleb end seinte vahele pressida või viltu keerata, et saaks ukse kinni tõmmata.

      Üks tuttav oli nii õnnelik, et ta korteri leidis, ja kutsus mu soolaleivale. Aadress oli Champs-Élysées’ paralleeltänaval ning metroost välja tulles leidsin maja kohe sealtsamast (metroo lähedus annab korteri hinnale palju juurde). Maja ise oli äärmiselt ilus, Pariisi arhitektuuri musternäidis. Seisatasin ja imetlesin: mis elul niiviisi viga!

      Läksin sisse. Suursugune, kolme meetri laiune trepp kullatud käsipuu ja sügava punase vaibaga, selle kõrval kaks lifti. Läksin ülemisele korrusele nagu juhatatud ning sattusin mingite noorte armuskandaali keskele. Helistasin sõbrale, nagu oleksin alles teel sinna, ja palusin uuesti seletada, kuidas ma ta korterisse saan. Tuli välja, et esimese korruse luksusliku trepimarsi juures peegelseina kõrval oli väike ärapeidetud uks, millest pääses imekitsasse trepikotta. Kui keegi oleks vastu tulnud, oleksin pidanud temast mööda nühkima, sest teisiti üle ega ümber ei pääsenud, nii kitsas oli seal.

      Marssida tuli üheksandale korrusele, kus oli kümme väikest ust ja jätkuvalt kitsad pimedad koridorid. Leidsin sõbra korteri, mis oli liialdamata seitse ruutmeetrit: tilluke voodi, väike kapp, selle otsas pisike külmkapp, miniatuurne laud, ühe auguga pliidiplaat ja prügikast. Tualett ja dušš olid korruse peale, sööginõud tuli seal kraanikausis pesta. Minu oodatud peo asemel mahtusime vaevu kahekesi korterisse ära ning enamikus naaberkorterites elavat kaks inimest! Võin vaid ette kujutada neid hommikusi dušijärjekordi, kui üheksateist inimest peab kella kaheksaks tööle minema. Selle korteri eest maksab ta sama palju, kui me maksime Tallinnas Toompea kõrval asuva 70 ruutmeetri eest.

      Pere, kelle juures mina tuba üürisin, ütles mu jutu peale, et aa, jaa, need on teenijaruumid. Et enamikus majades alleedel ja puiesteedel on vanast ajast alles teenindava personali ruumid – kokkade, teenrite, kammerneitside, kutsarite ja mis iganes muude tegelaste toad. Kujutan ette, kuidas vanasti olid veel rotid ja prussakad ja talvel eriti külm… See linn on ülehinnatud ja paljud elanikud käituvad nii, nagu oleksid nemad nüüd maailma valitsejad ainuüksi seetõttu, et nad on prantslased, või isegi sellepärast, et nemad, maalt või maailmast sisse rännanud, on nüüd saanud pariislasteks.

      Mina jõudsin Prantsusmaale eelmise aasta viimasel päeval. Ühelt poolt olid siis lennukipiletid soodsad, sest normaalsed inimesed ei lenda vana-aastaõhtul, teisalt tundus mulle mõistlik alustada uut eluetappi uue aastaga. Puhas leht. Uue aasta õhetaval hommikul kuulsin, et öösel pandi linnas põlema 456 autot. Mis asja?! See on ju Pariis, maailma kõige kultuursem linn!Ta oli aga otsustanud mulle tõestada, et mu aastaid püsinud illusioonid on ekslikud.

      5

Pariis, mai 2009

      Halbu üllatusi oli linnal mulle veel väga palju. Suur probleem Pariisi juures on minu jaoks see armastuse linna teema. Selle peale, et kuulu järgi on prantslased parimad armastajad, ütles Laurent, et ta pole kuulnudki, et prantsuse mehed oleksid kuidagi teistsugused kui mehed mujal – igal pool on egoistlikke tõpraid ning täielikke altruiste, nii häbelikke kui ka agressiivseid.

      Aga see, kuidas Pariisis naisi ahistatakse, on uskumatu! Igasugused koledad haisvad mehed tulevad juurde ja ütlevad, et lähme tonksutame minu pool natuke, või viisakamad, et preili, kas te olete juba armunud – kui ei, võiksime ehk minu poole minna? Selles on midagi alandavat, kui sind koheldakse nagu jooksuajas kassi, justkui hüppaksid sa kohe kõiki ja kõike, millel midagi kahe jala vahel.

      Esimesed viisakad meesterahvad, kellega enne Laurenti suhtlema sattusin, olid väga huvitavad inimesed. Ent kumbki ei saanud aru, miks ma esimese kokkusaamise lõpus temaga ei maganud. „Kuidas nii, et ei maga? No mis siis, et sulle meeldib keegi teine?! No ja siis, kui sul on päevad või murtud süda?!?!”

*

      Laurent ei ole filoloog nagu mina, aga tema keelevaist on kordades parem kui mul. Sadades kordades parem. Ta on ülihõivatud ja töökas tegelane, ometi leiab ta kuidagi keelte jaoks aega. Aasta algul saabus talle postiga hulk vene keele õpikuid ning mõni kuu hiljem luges ta juba kirillitsas Dostojevskit. Mina ei tunne ühtegi vene tähte (olles ju suisa Nõukogude Liidus sündinud!), nii et ma pidin ta käest küsima, mida ta loeb!

      Lisaks trotsile, et ta lihtsalt peab selle selgeks saama, ning usule, et ta on selleks võimeline, jätkub Laurentil ka kannatust ja kannatlikkust, et end läbi kõigi nende erinevate keelesüsteemide ehituste ja kritselduslike hieroglüüfide pureda. Mäletan, kuidas koolis alati räägiti, et Uku Masing oskas 40 keelt. Laurent on hoopis äriinimene, aga saab hakkama vähemalt kahekümnega. Lõpuks muutub ka Uku mu jaoks reaalsemaks inimeseks.

      Ometi