Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUHärra sportlane Viljar Loor
1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.” Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.
Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua
"Ühtlase ilusa käekirjaga, imepeene tindipliiatsiga on paksu nahkkaantega kladesse kirjutatud üks lugu. Koletust pommiraginast sõjaaegses Gattšinas; kodusest praeliha-lõhnast Virumaa rehetoas; kibedast puudusest sõjajärgses Tallinnas. See on läbielatud ajalugu, mille on oma lastelaste jaoks paeluvalt taaselustanud üks siitkandi säravamaid vanamehi – Heinz Valk."
Jüri Jaanson. Sauruse tee
Kui Jüri Jaanson 15-aastasena Viljandis esimesse sõudetrenni jõudis, ütles ta treenerile otsesõnu, et tahab tulla Nõukogude Liidu meistriks. Eesti kullad jättis ta vaimusilmas lihtsalt vahele. Mõni päev hiljem uuris ta koduköögis kalendrit ja teatas, et jõuab 1988. aastal olümpiale. Vend Erkiga sõlmis ta kirjaliku lepingu, millega kohustus tulema maailmameistriks.
Ervin Abel. Siin ma olen
Ervin Abel ütles kaheksa kuud enne surma: Minu saatus on olnud õnnelik. Mul pole olnud tegevusetust. Selleks ajaks oli ta teinud viimased 17 aastat peaaegu puhkamata estraadikunsti. Kui ta polnud laval, siis esines ta raadios või televisioonis. Või viibis tähtsal koosolekul. Praegu öeldakse temasuguste kohta: töönarkomaan. Ta soovis olla publikule kergesti mõistetav. Sama eesmärk on raamatul, kus Ervin Abelit meenutab poolsada inimest.
Gerd Kanter. 15 sammu võiduni
Minu kodukandis Vigalas öeldakse: üle madala aia oskab astuda igaüks. Mulle pole madalad aiad kunagi sobinud. Mul on alati olnud nii, et kui on eesmärk, siis ikka suur. Olen kogu aeg tahtnud kaugemale ja kaugemale, rohkem ja rohkem. Võib-olla on see kõrvaltvaatajatele isegi naljakas tundunud, aga ma pole sellest eriti hoolinud. Gerd Kanter
Kehade mets
Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest. See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni. NB! E-raamatul on mahukad peatükid ja nende avamine võib seetõttu tavapärasest rohkem aega võtta.
Jututulbad
Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud. Merca on Vanemuise näitleja, kirjanik, eesti esimene naispunkar. Avaldanud luulekogusid ja raamatu „Mees“. Raamat on eesti ja inglise keeles.
Ebatavalised lemmikloomad
Kui lemmikloomaks on ahv, ei ole omaniku elu just kerge. Samas on palju ilusaid lugusid sellest, kuidas ahvid on oma peremehi aidanud ja armastanud. Siiski – kogumikus leidub ka lugu sellest, kuidas tsirkuse ahvide hooldaja oma hoolealuste tõttu surmaohtu satub.
Broadway verekoerad
Ühel hommikul umbes kell neli seisin Broadwayl Mindy restorani ees koos mehega, kelle nimi oli Regret ja kes oli saanud selle nime, sest oli võitja peale kihla vedanud, kui Whitney mära nimega Regret võitis Kentucky Derby. Ta ei suutnud seda kunagi unustada, ehk sellepärast, et see oli ainus suurem kihlvedu, mille ta oli kunagi elus võitnud. Mis oli ta tõeline nimi, ma ei saanudki kunagi teada, ja vahet pole, eriti Broadwayl, sest seal pole õige nimi eriti tähtis. Seepärast sobis Regret talle sama hästi kui iga teinegi. Ta oli paks poiss ja väga jutukas, kuigi ta üldiselt ei rääkinud millestki muust peale hobuste ja sellest, kuidas ta oli tattninu ninapidi vedanud, eelmisel päeval Belmontis või kus iganes see võidusõit toimus. Jutt kogumikust „Parimad koeralood“.