Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OULihtsalt David
Pollyanna" ja "Tüdruk nimega Billy" autori sooja alatooniga lugu väikesest orvust Davidist, kes ei tea oma perekonnanime, kuid oskab suurepäraselt viiulit mängida. Talupere, kes ta enda juurde võtab, avastab peagi, et poisis on nii mõndagi salapärast.
Kuningas Kull ja Bran Mak Morn
Barbar Conani lugude autoril on veel kaks vähemalt sama kuulsat tegelast – Valuusia kuningas Kull ja piktide kuningas Bran Mak Morn, kes hoolimata erinevatel aegadel elamisest ühes loos ka nõidade abil kokku saavad.
Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust
Humoorikas raamat ääremaalt pärit lihtsast, idealistlikust ja rikkumatust maapoisist Toomas Tartanjanist, kes rändab läbi riigi pealinna õnne otsima, kohates oma teel uskumatuid tegelasi, kellesuguseid on tänapäevalgi terve Eesti täis.
Põlvini elumeres
Jaanus Bierbraun õpib Tallinnas kutsekoolis elektrikuks. Kohanemine linnaeluga ja ühiselamukaaslastega ei lähe noormehel kergelt. Peale kooli lõpetamist arvatakse Jaanus nõukogude armee ridadesse. Kolm aastat möödus ruttu, kuid koolipõlvearmastus Tuuli ei jõudnud Jaanust ära oodata – läks teisele mehele. Sõjaväest naasnuna saab Jaanus tööd elektrikuna tehases. Kuna õhtuti ei ole ühiselamutuppa kiiret, läheb Jaanus sageli sõprade-töökaaslaste poolt läbi, kus on nii veini kui naisi…
Läbi räga
Jaanus Bierbrauer pole veel Mallangi külakooli lõpetada jõudnud kui temast saab oma kodutalu noorperemees, sest vanemad vennad ei pea maaelust midagi. Haige ema ja loomad tahavad ju hooldamist ja piimaringid tegemist, mis sellest, et jõudu veel napib… Nii algabki ühe talust sirgunud noore mehe lugu, mis jõuab trioloogia jooksul tänapäevasündmusteni välja.
Labida peal
Osvald on lahke lahtiste kätega töömees, kes saab hakkama kõiksuguste töödega. Tegelikult on tema põhitööks siiski suures büroohoones elektrimajanduse eest hoolitsemine. Ühel päeval ta vallandatakse töölt, sest ta ei täitnud kliendi nõudmist. Mis saab edasi… Inrek on noor arvutispets, kes otsib endale päris oma tüdrukut. Leiabki, kuid kas toob see oodatud õnne? Autor on osanud kirja panna tänase Eesti elu peegelpildi inimeste õnne ja heaolu otsingutest. Ja millise hinnaga see saavutada…
Otsa uus perenaine
Hea sõber! Eestlane on juba aegade hämaruses põletanud alet ja niimoodi oma kümne küüne ning ihurammuga põlismetsi raadanud, et sealt siis raske ning tapva tööga oma perele põllumaad saada. Nii mõnigi kord on teda selle rohke talupojahigiga niisutatud maa pealt välismaiste sundijate poolt jälle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jäämiseks kõike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt oma esivanemate higi ja verega kättevõideldud põlistelt maadelt küüditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamiste ning ärastamiste tulemusena jälle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kägistatud üle jõu käivate maksude ja põllumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jälle tõusnud ning kõigi ja kõige kiuste, käed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi rüganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rügada ja eestlase põliseid traditsioone jätkata, teab ehk vaid Jumal taevas… Olgu käesolev üllitis tagasihoidlikuks katseks teadvustada kaasaegse talumehe elu ja probleeme laiemale üldsusele. Head lugemist! Autor. Mai, 1999.
Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992
Romaani teine osa kirjeldab elu Tartus 1990-ndatel. Eesti liigub vastu hüperinflatsioonile, mis saavutab kiiresti oma tipu. Kõike elementaarset saab ainult Soome markade eest. Oma riik on juba olemas, kroon tulemas. Pits konjakit maksab natuke üle 20 rubla, kohvitass rubla ja 27 kopikat. Kuidas kohaneb uute oludega see kamp tegelasi, kellega lugeja kohtus romaani esimeses osas? Loomulikult ilmuvad seltskonda uued näod ja muidugi oskab peategelane oma elu stiilselt keeruliseks teha. Nagu kriminaalromaanides, vahe vaid selles, et piirduda tuleb konjakiga, sest viskit ei ole tavaliselt saada. Kõik, mis oli enne veel ees, on nüüd totaalselt käes.
Maailm, mis on hea. 1. osa
Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.