Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUPilgu puudutus
Ema ja tütre suhted, vanaema ja lapselapse suhted, pereelu, suhete põimumine…meie esivanemad mõjutavad meid ka läbi meie laste ja lastelaste. Autor räägib lugu kirjanikust emast ja tema vaimsuse leidnud tütrest, kes teineteisele lähenedes jagavad oma unenägusid, omaenda suhteid teistega, suhet kõiksusega…pilgu puudutusi.
Minu ilus eksiil Eestis
Fakt on, et João Lopes Marques ei tea ikka veel, mis teda siin Eestis nii kangesti kinni hoiab. Pärast mitut põgenemiskatset andis ta alla. Ta otsustas oma kirge Eesti vastu endale tunnistada ja oma enesekehtestatud eksiili lihtsalt veel rohkem nautida. Ta otsustas oma mõtteid ja tundeid ka teistega jagada. „Raamatusse minu ilus eksiil Eestis” on koondatud tema arvamuslugude paremik, mis jutustavad Eestist ja eestlastest tema pilgu läbi. Muuseas, senhor Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 11. märtsil 1995 lühiuudisega Põhja-Iirimaast. Järgmisel aastal võitis ta Portugali ajakirjandusliku essee preemia.
Pikk jutt, sitt jutt
Vello Vikerkaar on tuntud Eesti Ekspressi kolumnist, kes kirjutab Eesti elust ja olust: kultuurist, poliitikast, perekonnast ja kõigest muust läbi välismaalase prisma. Ta teeb seda alati mõnusa huumoriga ning märkab sageli detaile, mis jäävad meile märkamatuks. Lõbus olemine raamatu seltsis on tagatud. Vello Vikerkaar tuli Eestisse 1992. aastal. Vello ise meenutab seda aega nii: Ida-Euroopa kohta räägiti Kanadas 90. aastate algul igasuguseid lugusid. Näiteks, et paari Levi’se teksade eest saab seal osta auto. Ja et paki Marlboro eest võib saada ükskõik mis väiksemat kraami. Naised olid väidetavasti ühtaegu kütkestavad ja ohtlikud, võimelised punuma iseäranis salakavalaid võrke. Mõni aasta pärast 1992. aastal siia tulekut abiellusin eestlannaga. Ükski Kanadas liikunud hoiatustest ei osutunud Liina puhul kehtivaks. Hoiatama oleks mind pidanud hoopis tavaliste, kõikides kultuurides ette tulevate abieluprobleemide eest. Näiteks selle eest, et abielludes saad sa paratamatult kaasa terve suguvõsa.”
Perekonnata
Raamat räägib prantsuse poisikese Rčmi seiklustest oma vanemate otsingul. Teose sündmustik on haarav. Koos peategelasega elab lugeja üle põnevaid olukordi ja satub erinevatesse paikadesse Prantsusmaal, Inglismaal ja veitsis, kusjuures eriti värvikalt näidatakse Prantsusmaad, selle rahva elu-olu ja kombeid. Talupojad, kaevurid, rändmoosekandid, kaupmehed ja kerjused – kõik nad loovad peategelaste kirju fooni.
Saatevigad
Televiisori sees on veel üks maailm. Palju suurem, kui üheltki ekraanilt välja paistab. See on apsude ja segaduste lõputu maailm. Sellese raamatusse on jäädvustatud lood, mis on pidanud vastu ajahambale. Nende lugude kangelased on telemaailma legendid: Valdo Pant, Hardi Tiidus, Rein Karemäe, Kalle Mihkels, Urmas Ott, Alice Talvik, Harri Kingo, Enn Eesmaa, Mati Talvik, Vahur Kersna, Marite Kallasma, Urmas Reitelmann ja paljud teised nii siin- kui ka sealpool kaamerasilma.
Risti rahvas
Vetemaa Rist rahvas kuulub kahtlemata eesti ajaloolise romaani tippude hulka ja ka kirjanik ise peab seda üheks oma parimaks teoseks. Romaani nö alustalaks on Uku Masingu uurimistöö 1343 mille käsitlus Jüriöö ülestõusust on küllaltki erinev üldlevinust. Peakaraktereid on nii rivaalitsevate Taani hertsogiriigi kui Saksa ordu alamate ja muidugi maarahva hulgast. Ja loomulikult ei puudu raamatust pelkirjas viidatud kristulse ja ka keskaegse esoteerikla külg, seda küll palju sügavamalt kui klassikalisel põnevusromaanil, mõtiskledes patu ning lunastuse üle.
Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister
E. W. on martsipanimeister. Aga mitte lihtsalt meister, vaid kunstnik. Kuidas saab ühest täiesti harilikust Eesti maapoisist nõnda noobel ametimees? Sellest jutustab meister ise, alustades lapsepõlvest ja poisieast, esimestest kokkupuudetest naissooga, ootamatust pärandusest ja sellega kaasnevast kohustusest. Läbi nõukogude aja seikluste jõuab martsipanimeister küpsemasse ikka ning leiab lõpuks ka oma elu armastuse…
Munad Hiina moodi
[…] Allee on hämar ja inimtühi – see vist mõjubki mu meeleolule ja ma ütlen poolvaljult, isegi õrnalt: „Loodame, et minu poisil on kõik hästi.” Siis mõtlen ma Agnesele – korraks kujutlen teda üsna selgesti teki all lamamas: ei tea, kas ta vasaku jala natuke moondunud varvas on teki alt väljas või mitte? – ja jälle libiseb härdusehoog nagu kerge puudutus minust üle. Istun pingile. Mul on siis nüüd poeg… Ent see kõik on minust kuidagi kaugel. Ma näen küll selgesti, kuid nii, nagu vaataksin binoklisse, mis on valepidi käes. […]
Pillimees
Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […] Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja. […]
Kulbu sadamas
Jutud: Hingi päästmas, Jõulud Kulbul, Õnnetu reede, Vana Marksoni esimesed seiklused Atlandil […] „Mis see siis tähendab?” hüüdsin kurjustades ja asusin madruste juurde. „Laske veidi järele ja hiivake uuesti, on jäänud ehk mõne kivi taha.” „Härra kapten,” sõnas siis vana pootsman, „ärge sõitke täna välja. See on saatuse hoiatus – Jumala sõrm, ankur ei taha meid minna lasta… sõidust ei tule head.” Mina aga pidasin kinni sellest, mis ütlesin. Mehed lasksid järele ja katsusid uuesti, kuid miski ei aidanud. „Mis sa ajad saatusega jonni!” hüüdis vana Jokela, kelle laev seisis mõnikümmend sülda meist eemal reidil ja oli samuti sõiduvalmis. „Ütlen sulle veel kord: ära alusta reisu reedel!” […]