Raamat räägib armsa loo talumehest, tema naisest ja nende pöidlapikkusest pojakesest. Pöialpoiss osutub igati nutikaks ja saab vaatamata oma väiksele kasvule kõigega hakkama. Millised seiklused Pöialpoissi aga ees ootavad, saab igaüks juba ise lugeda!
Inglise muinasjutt kaardimängijast Hansust, kes kaotab tundmatule võõrale ning peab ta lossi Eikellegimaalt üles otsima. Kui Hans lossi ühe aasta ja ühe päeva jooksul ei leia, siis ta sureb. Nii asubki Hans lossi otsima. Kes talle appi tuleb ja kas tal ka on õnne, seda saab juba igaüks ise lugeda.
Raamat räägib huvitava loo kuningast ja kuningannast, kes elasid muidu õnnelikku elu, kuid igatsesid endale väga järelkasvu. Targa abiga saadigi varsti pärija, kellesugust polnud aga enne nähtud. Kuningapoeg oli ääretult tugev ja kartmatu, ta otsis igast päevast seiklusi ja väljakutseid. Poeg läks vaatamata ema palvetele laia ilma rändama, et otsida endale väärilist vastast, kellega jõudu katsuda. Mis kuningapoja reisil juhtus ja kas ta ka õnnelikult koju tagasi jõudis, lugege juba muinasjutust.
Knut kohtab inimtühjas bussipeatuses Simonat. Nõnda algab unenäoline ja helge linnaromaan meestest, naistest ja kummalistest tunnetest. Mööda ei pääse ka filosoofiast, psühhiaatriast, bussipeatuse pingist ja sellest, kuidas ehitatakse lõhkudes. Aga eelkõige on lugu siiski linnast, mis hingab miljonite elanike rütmis ja varjab saladust – läbi raugete päevade, rahutute ööde ja pikkade aastaaegade. Lugeja otsustada jääb, kas tegu on utoopia või pigem düstoopiaga. Kristjan Loorits õpib Helsingi Ülikoolis teoreetilise filosoofia doktorantuuris, tema uurimisteemadeks kaasaegne vaimufilosoofia ja naturalistlik metafüüsika. Noore omanäolise autori esikromaan „Literistid ehk Patrik Laurise kummaline elu“ ilmus 2012. aastal.
Emine abiellub 1980ndate Jugoslaavias vägivaldse mehega, kellega on kohtunud ainult korra. Sõja alates pagevad nad riigist. Nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Ta on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. „Minu kass Jugoslaavia” on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest, sõjast ja pagulusest ning identiteedi- ja kuuluvusotsinguist. Teos võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.
„Meelespead” on 1940. ja 1950. aastate Hiiumaal hargnev perekonnalugu, mis kirjeldab väikeste inimeste elu ja otsuseid suurte ajaloosündmuste keerises. Loo keskmes on tüdruk nimega Ede, kes elab vanavanemate hoole all ja saab koolis stalinistliku kasvatuse, teadmata seejuures midagi oma vanemate saatusest. Traktorist jõllitas suuremõõdulist kullatud raamis Stalini portreed. „Noh, vaata!” uhkustas Luukere. „Vean meie riigi juhti! On ju Stalin!” „On,” nõustus traktorist. „Aga kuhu sa viid ja miks?” „Viin isakese pildi tema tütrele. Kas sa siis pole kuulnud, et Metsakülas elab Stalini tütar, Ede Müller? Saksa perekonnanimega küll, aga mis sellest.” Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud „Meelespead” on Helju Petsi viies romaan.
MOOLOK on võtnud Thomaselt kõik: tema elu, mälestused ja nüüd ka ainsad sõbrad – välujad. Aga viimaks ometi on kõik läbi. Katsed on lõpetatud. On jäänud vaid viimane test. Thomas sai jagu labürindist. Elas üle Põlenu. Ta riskiks sõprade päästmise nimel kõigega. Valede aeg on ümber, tõde saab olema hirmuäratav. Tõde võib olla see, mis kõigele lõpu teeb. Kas keegi jääb ellu? Surma ravim“ on järg James Dashneri romaanidele „Labürindijooksja“ ja „Põlenu katsed“ (mõlemad on eesti keeles ilmunud 2014. aastal).
"Ma andsin vande maksta kätte oma isa tapjatele. Ma võin olla pool meest, aga ma andsin terve vande." Prints Yarvi on tõotanud võtta tagasi troon, mida ta pole kunagi ihaldanud. Aga esmalt peab ta jagu saama kurjusest, ahelatest ja Purumere kibesoolastest vetest. Ja seda kõike peab ta tegema kõigest ühe kõlbliku käega. Purumere triloogia esimene raamat.
Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues? Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.
Pelé, kodanikunimega Edison Arantes do Nascimento sündis 23. oktoobril 1940 Três Coraçõesis Brasiilias ning oli Brasiilia jalgpallikoondise ründaja. Ta on kolmekordne maailmameister ning samuti on Pelé on valitud ka 20. sajandi parimaks jalgpalluriks. Raamat räägib väikese poisi sirgumisest väga hinnatud jalgpalluriks, tema lapsepõlvest, kooliajast ning jalgpalluri karjäärist.