Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Kroonu onu
Juhan Kunderi kahevaatuseline nali "Kroonu onu" ilmus 1885.a. Ei ole kahtlust, et Kunder sellegi naljamängu jaoks võõrkeelsest kirjandusest eeskujusid on laenanud, siiski on mängus oma jagu eesti algupära. Kunder on kirjaniku silmaga näinud rahva elu pahesid ja on katsunud neid pilgata. Nii on harilik nähtus, et esimesed talude ostjad, niipea kui nad kanda oma maa pääle said kinnitada, uhkuse küüsi langesid ja oma kehvemate naabrite – rentnikkude – vastu õige upsakaks läksid. Eestlase iseloomus on juba kord varanduseuhkuse joon, mis kordub igal võimalikul juhtumisel. Kinnimakstud koht ja tubli rahapaun – need teevad meie talumehe alles täismeheks. Nende juures ei karda ta kedagi, ei kartnud ka varemini ei mõisnikku ega ülemust; omasuguse, kuid aineliselt kehvema suguvenna vastu oli ta isegi ülbe. Raha armastab aga raha, ja talumees tahab häämeelega, et ta tütar ja poeg rikkasse perekonda pääseksid. Mõnikord kujuneb sarnane püüd koomiliseks, vahel ka tragikoomiliseks, iseäranis kui armastajad oma tunnetele voli andes, teisel arvamisel on. Seda nähtust on J. Kunder tähele pannud ja naeruvääriliseks püüdnud teha. A. Raud
Oma tuba, oma luba
Jakob Pärn sündis 30. oktoobril 1843 Põhja-Tartumaal Torma külas Lahvardi talus Kristjan Pärna ja tema teise naise Leenu esimese lapsena. Isa Kristjan oli oma aja kohta haritud mees, ta oskas lugeda ja kirjutada ning tegutses kiriku vöörmündrina ja koolivanemana, oli ka töökas talupoeg ja suutis vaatamata suurele perekonnale saada lõpuks pärisperemehekski. Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses "Oma tuba, oma luba" (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga. Jakob Pärna jutulooming on üsna suur, ta on kirjutanud õpetlikke lugusid nii lastele kui suurtele, lisaks pedagoogilisi teoseid. Pärna jutud on enamasti moraliseerivad ja skemaatilised: virk ja hoolas vaenelaps, sulane või teenijatüdruk jõuab haljale oksale ning abiellub õnnelikult, laisk ja lohakas perepoeg või -tütar aga lõpetab elu viletsuses. Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks. 1883. a. avaldatud peaaegu romaani mahuga jutustuses «Must kuub», mis kirjanduslikult on Pärna teiseks tugevamaks teoseks, esitab ta peale muu ka oma ühiskonnakriitilisi seisukohti. Pärna kriitika on muidugi kaugel sügavuti tungimisest, tema leplikule ja truualamlikule meelele näis küllaldane olevat, kui tasapisi parandataks talupoegade renditingimusi, arendataks kooliharidust jne. Ometi tõuseb Jakob Pärna jutulooming 1870.-80. aastate kirjanduspildis esile oma algupärasusega. Ajajärgul, mil enamik kirjamehi pakkus lugejale mugandusi ja tõlkeid, käsitles Pärn rahvast erutavaid probleeme ja tõusis eelkõige oma viljakuse tõttu rahvusliku liikumise kõrgaja tähelepandavaks proosakirjanikuks.
