Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selle tagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga. Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastu absurdne näit. Fuerteventura ei vaja inetut lahendamata kriminaalasja, mis võiks turistid saare baaridest ja randadest eemale peletada. Kohalik politsei üritab tülikast toimikust pettuse abil vabaneda, ent saarel elav taanlane Erhard ei suuda asjade sellise käiguga leppida ja otsustab tõe omal käel välja selgitada. Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Ta elab üksildases mägionnis, oma tagasihoidlikku elatist teenib ta taksojuhi ja klaverihäälestajana ning vaba aega sisustab alkoholi ja juturaamatutega. Ta ei oota enam ammu elult midagi. Kui aga elu hakkab temalt äkki riskantseid otsuseid ja leidlikke lahendusi nõudma, võtab Erhard väljakutse vastu – nii enda kui ka teiste üllatuseks. Kui esimene samm on tehtud, ei ole enam tagasiteed. Surnud lapse lugu raputab Erhardi loiust oleskelust üles, aga kuidas suudab üks vana mees, ajast maha jäänud luuser, kes internetist, mobiiltelefonist ega sotsiaalmeediast midagi ei tea, lahendada mõistatuse, mille niidid ulatuvad Fuerteventurast märksa kaugemale? Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ peeti 2014. aasta üheks üllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelite tippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi ja põnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.
Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud. Nad on vilunud tapjad, kellel jääb aga kahe silma vahele üks otsustava tähtsusega asjaolu ‒ et võitlusväljal viibib sama otsusekindel ja külmavereline Jack Reacher. Briti autor Lee Child (snd 1954) on üks menukamaid kirjanikke maailmas. Tema loodud Jack Reacheri sarjas on praeguseks ilmunud 20 romaani, raamatud on tõlgitud 42 keelde ja neid on müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Viimati on Lee Childilt eesti keeles ilmunud romaanid „Üks lask”, „Tõmbetraat” ja „Ära mine iial tagasi”.
Naised kulutavad ilutoodetele meeletuid rahasummasid, ent pakendid ja uhked reklaamikampaaniad jagavad sageli lubadusi, mida polegi võimalik täita. Just sellele juhib muu hulgas tähelepanu Sali Hughes oma teravmeelses ja otsekoheses raamatus „Ausalt ilust”. The Guardiani ilukolumnist, jumestuskunstnikuna karjääri alustanud Sali Hughes on 20 aasta jooksul katsetanud tuhandeid kosmeetikatooteid ega soovita kunagi midagi, mille headuses ta ise veendunud pole. Tema rikkalikest teadmistest saame nüüd osa meiegi. Laiahaardeline „Ausalt ilust” on mõeldud igas vanuses naistele, kes tahavad head välja näha. Autor räägib nii teismeliste kui ka küpses eas naiste nahahooldusest, pakub ilunippe pruutidele ja karjäärinaistele ning selgitab, miks ei tasu oma välimust unarusse jätta ka haiguse ajal. Ta jagab asjalikke nõuandeid, öeldes ausalt välja, et näiteks hirmkalli silmakreemi asemel piisab ka tavalisest niisutavast kreemist või et kaua kestnud nahaprobleemidest võib jagu saada pelgalt näopuhastusvahendi abil. Muidugi õpetab ta ka meikimisvõtteid alates sellest, kuidas tõmmata täiuslikku lainerijoont, lõpetades sellega, millised värvitoonid sobivad eri tüüpi naistele. „Ausalt ilust” on praktiline nõuanderaamat, ent samal ajal ka kõrvuni armunud naise armastuskiri ilutoodete lummavale ja kirevale maailmale.
Salt Lake Citys möllab torm ja terve lennujaamatäis reisijaid ootab oma lendu. Ootajate seas on ka noor, veetlev ja edukas ajakirjanik Ashley Knox, kellel seisab paari päeva pärast ees enda pulmapidu, ning doktor Ben Payne, kes on äsja tulnud meditsiinikonverentsilt ja kes püüab jõuda tagasi Floridasse, kus tal on järgmisel päeval plaanis mitu lõikust. Kui ka viimane väljuv lend jäätõrjeauto rikke ja läheneva tormi tõttu tühistatakse, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab ta viia tormist mööda ja panna maha Denveris, kust ta saaks edasi lennata. Ja kui piloot teatab, et tema pisikeses propellerlennukis on ruumi veel ühele reisijale, pakub Ben seda kohta Ashleyle. Siis juhtub midagi kujuteldamatut. Piloodi süda ütleb keset lendu üles ja lennuk maandub ühele Ameerika Ühendriikide kõige suuremale ja kõledamale inimasustuseta maa-alale. Imekombel jäävad nii Ben kui ka Ashley ellu, ent kas neil õnnestub ka tagasi inimeste sekka jõuda?
See romaan on kuri muinasjutt täiskasvanud lastele. See räägib ühest teisest muinasjutust, nukust, kelle nina hakkab pikemaks venima niipea, kui ta valetab. See on ka lugu, mis seob omavahel tsaar Nikolai II, Sir Winston Churchilli, president Vladimir Putini ja kriminaalkomissar Evert Bäckströmi. Kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks ka seda lugu. Lühidalt öeldes on tegu tõestisündinud looga Pinocchio ninast. „Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast” on Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni komissar Bäckströmist jutustava triloogia kolmas osa. Lisaks lugejate heakskiidule on Persson võitnud oma teostega kolmel aastal ka Rootsi parima kriminaalromaani auhinna. Kirjastuselt Varrak on ilmunud samast sarjast romaanid „Linda mõrva juhtum” ja „Kes tapaks lohe”.
Pärast lumisest Lõuna-Dakotast alguse saanud pikaleveninud teekonda on endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher viimaks jõudnud Virginia osariiki. Tema sihiks on pealinnast Washingtonist lühikese bussisõidu kaugusel asuv sõjaväebaas, kus paikneb sõjaväepolitsei 110. üksus. Varem oli see Reacherile midagi kodutaolist. Reacher tahab siin kohtuda uue komandöri, major Susan Turneriga. Naise hääl oli talle telefonis sümpaatne. Kui Reacher kohale jõuab, selgub, et tema kunagises kabinetis istuv ohvitser polegi oodatud naisterahvas. Oma üllatuseks kuuleb Reacher, et Turner on äsja komandöripostilt lahti lastud. Suuri pahandusi on ka temal endal – teda süüdistatakse kuueteistkümne aasta taguses mõrvas. Ja iseäranis üllatavad teda järgmised sõnad: „Te olete jälle armees, major. Olete naha ja karvadega minu jagu.“ Kas tal tuleb tagasiminekut kahetseda? Või tuleb seda kahetseda kellelgi teisel? Briti kirjaniku Lee Childi Jack Reacheri sarja on saatnud üle maailma muljetavaldav edu. „Ära mine iial tagasi“ on kaheksas eesti keelde tõlgitud Reacherist jutustav romaan, eesti keeles viimati on ilmunud „Tõmbetraat“, „Tagaotsitav“ ja „Üks lask“.
Teatud ajastul saabub teatud maades hetk, kui inimesed ootavad justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks lahendada kõik nende probleemid. Tavaliselt nimetatakse sellist perioodi sõjaeelseks. Armumiseks ei tasu seda aega valida. 1940. aastal kohtub 21-aastane algaja kirjanik Jerry Salinger New Yorgis 15-aastase Oona O’Neilliga, kes on Ameerika kuulsaima draamakirjaniku tütar. Nende idüll algab tegelikult alles järgmisel suvel mõni kuu enne Pearl Harborit. 1942. aasta alguses kutsutakse Salinger Euroopasse sõtta ja Oona sõidab Hollywoodi õnne otsima. Nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last. Kirjanik Frédéric Beigbeder on Prantsusmaal tuntud avaliku elu tegelane, kes oma kirjandussaavutuste kõrval on silma paistnud ka mitmete teiste ettevõtmistega. Ta on ajakirja Figaro följetonist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Eesti keeles on varem ilmunud Beigbederi romaanid „Armastus kestab kolm aastat” (Varrak, 2008), millest ta on ise ka filmi teinud, ja „17,90 EUR” (Varrak, 2011).
Jossif Stalinist jutustava romaani „Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused“ aluseks on kirjanikule saadetud anonüümne päevikulaadne käsikiri, kus Koba ehk Jossif Stalini elulugu esitatakse ühe tema lähima kaasvõitleja suu läbi. Too kaaslane on olnud Stalini kõrval alates Stalini lapsepõlvest kuni suure juhi viimaste elupäevadeni. Kolmest osast ‒ „Jossif Stalin. Mälestused minu sõbrast Kobast“, „Jumalate hukkumine“ ja „Viimane mõistatus“ – koosnev teos elustab meie mälus Nõukogude Liidu nimelise riigi, aitab mõista tolle režiimi olemust ning avab selle kõige salapärasema ja kohutavama tegelase Jossif Stalini kuju. Ajaloolase haridusega Edvard Radzinski (snd 1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf. Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad on Eesti lugejale hästi teada. Kirjastuses Varrak on Margus Leemetsa tõlkes ilmunud tema raamatud „Stalin“ (e.k 2000), „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (e.k 2001), „Rasputin: elu ja surm“ (e.k 2002), „Napoleon: elu pärast surma“ (e.k 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (e.k 2005). Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada tegelikkuse ilmestamiseks ka põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese.
Tal on pidev ja kustutamatu nälg… Mariefredis on hakanud kaduma raha, asjad ja armsad koduloomad. Peaaegu kõik arvavad, et muidugi on süüdlaseks mõni kasuperre võetud jõmpsikas, ja Alrik on kahtlusaluste nimekirjas esimene. Nad ei tea aga, et vargused on seotud nõidusega. Keegi on krati valmis teinud! Musta nõia plaanid hakkavad tasapisi teoks saama…„Kratt“ on sarja „PAX“ neljas raamat. "PAX" on tänapäevane 10-osaline fantaasiaraamatute sari, mille tegevus toimub Põhjamaade mütoloogiast inspireeritud maagiliste olendite maailmas. Samas on see liigutav lugu usaldusest ja ühtekuuluvusest. Sari on kirjutatud hoogsas stiilis, mis sobib noorele, kannatamatule lugejale. Igas raamatus jagub pingelist põnevust ja närvekõditavaid olukordi, kogu sarja tegevus toimub kõigest pooleteise aasta vältel. Põnevad seiklused, värvikad tegelaskujud ja nende omavahelised keerukad suhted tõstavad "PAX-i" sarja nüüdisaja klassikute ritta. Koomiksistiilis illustratsioonid kõnetavad filmi- ja arvutimängude maailmaga harjunud lugejaskonda ja loovad eripärase, ikoonilise visuaalse keele.
„Pisikesed elud“ (ilmunud 1984) on minajutustaja sügavalt poeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- ja noorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist või lühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohati hallutsinatoorse poeetikaga – nägemus muutub tegelikkuseks ja tegelikkus nägemuseks. Siduva teemana läbivad raamatut autori enese kirjanikuks saamise vaevad, arutlused autori staatuse üle kõigis selle kõrgustes ja madalustes. Pierre Michon on sündinud 1945. aastal Kesk-Prantsusmaal Châtelus-le-Marcheix’ külakeses. Pärast kirjandusõpinguid ülikoolis pidas ta mitmeid ajutisi ameteid, olles veendunud oma kirjanikukutsumuses ja jäädes rahaliselt üha viletsamasse seisu. „Pisikesed elud“ on tema esimene romaan, mille kohta ta on öelnud, et see raamat päästis ta: temast pidi saama kirjanik või paadialune. Tänaseks on Michon avaldanud mõniteist romaani, jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegse kirjanduse klassikasse. Anti Saar (snd 1980) on kirjanik ja tõlkija. Tema eestinduses on viimase kümne aasta jooksul ilmunud teoreetilisi teoseid prantsuse filosoofiast ja humanitaarteadustest (Blanchot, Debord, Mauss, Lévi-Strauss, Latour, Deleuze/Guattari) ning käesoleva ja möödunud sajandi proosat (Breton, Perec, Beigbeder, Claudel, Pennac, Kalda). Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.