Kui Harry Svensson pärast luhtaläinud seiklust öises Malmös tagasi oma hotellituppa jõuab, märkab ta naabertoa irvakil ukse vahelt seal magavat tuntud artisti. Muusiku kõrval lamab aga surnud naine. Ehkki Harry on äsja ajakirjanikutööga lõpparve teinud ja plaanib käivitada hoopis restoraniäri, ei suuda ta sülle kukkunud võimalusest loobuda ja otsustab sellest loo kirjutada. Pärast uudise avalikuks tulemist jätkab ta tundmatu mõrvaohvri tausta uurimist ja intervjueerib comeback’i üritavat artisti. Peagi ähvardab ka Harryt oht rambivalgusesse sattuda. Mõni kuu hiljem toimub Göteborgis peaaegu samasugune mõrv. Seekord on ohvriks toosama naine, kelle seltsis Harry Malmös ebaõnnestunult aega veetis. Nende kohting oli olnud täiesti tavaline, kui jätta kõrvale asjaolu, et nad olid kavatsenud piitsutamisega tegeleda. Nii satub Harry sarimõrstuka tagaajamisse, kusjuures tema seisukohalt on väga soovitav, et päevavalgele tuleks vaid osa tõest. Mats Olsson on ajakirjanik, kes on rohkem kui viie aastakümne jooksul kirjutanud lugusid muusikast, filmist, spordist, toidust ja veel paljust muust. Ta on avaldanud romaani „De ensamma pojkarna” ( e.k „Üksildased poisid”). „Karista ja lase surra” on tema debüüt krimikirjanikuna.
Emelie on provintsist pärit noor ambitsioonikas rootslanna, kes töötab Stockholmi peenes advokaadibüroos Leijon. Võimalused karjääriredelil tõusta näivad aga piiratud. Siis annab büroo osanik Emeliele ootamatu ülesande, millest keelduda ei ole ilmselt mõistlik ega võimalik. Teddy on Stockholmi eeslinnas üles kasvanud noor hiiglasekasvu Balkani juurtega noormees, kes on just vabanenud vanglast. Ta soovib endise eluga lõpparve teha, kuid taskutes haigutab tühjus, võlad on maksmata ja ööbida pole kusagil mujal kui õe juures. Advokaadibüroo Leijon osanik annab sellesama ootamatu ülesande ka temale. Pealtnäha sobimatul paaril tuleb üles leida Rootsi kõrgklassi kuuluv noor edukas investor ja tuntud peoloom Philip Schale, kes on kadunud. Emelie tahab elus edasi jõuda, Teddy tahab võlast lahti saada ja nii peavad need kaks omavaheliste tülide ja vastumeelsuse kiuste ülesandega hakkama saama. „Vipiruum” on Rootsi ühe edukama krimikirjaniku, Põhjamaade noir’i stiilipuhta esindaja Jens Lapiduse uue triloogia esimene osa. Meisterliku jutuvestjana hoiab ta lugejaid oma raudses haardes viimaste lehekülgedeni. Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud Lapiduse romaanid „Luksuslik elu” ja „Puhas kättemaks”.
1. jaanuar 1990. lammutatakse Berliini müüri. Külm sõda on lõppemas. Varsti pole Ameerikal enam vaenlasi. Sõjaväel pole kellegagi sõdida. Kõik hakkab teisiti olema. Jack Reacher teenib sõjaväepolitsei ohvitserina ühes Põhja-Carolina baasis, kui heliseb telefon ja talle teatatakse, et lähedal asuvas kahtlase kuulsusega motellis lebab surnud sõjaväelane. Reacher käsib asjaga tegelda kohalikel tsiviilpolitseinikel – südamerabanduses pole midagi erilist. Kuid miks on Reacher üldse Põhja-Carolinas ja mitte Panamas, kus toimuvad suured sündmused? Siis selgub, et surnu on kindralmajor, kes pidanuks hoopiski Euroopas viibima. Ja kui Reacher kindrali koju kurba uudist teatama läheb, leiab ta sealt eest teisegi surnu. Mis toimub? Kas need on vana maailma viimased järelkajad või uue maailma sünnitõuked? Briti autor Lee Child (snd 1954) on üks menukamaid kirjanikke maailmas. Ajakirjas Forbes on nimetatud Childi loodud Jack Reacheri sarja kirjastamismaailma kõige kõvemaks kaubamärgiks. Praeguseks on sarjas ilmunud 20 romaani, neid on tõlgitud 42 keelde ja müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Viimati on Lee Childilt eesti keeles ilmunud romaanid „Tõmbetraat”, „Ära mine iial tagasi” ja „Viperusteta”.
Monograafias „Kujuneda sunnita. Mõistmaks Jaan Kaplinskit” vaatleb kirjandusteadlane Thomas Salumets nii avaldamata kui ka avaldatud allikaid kasutades Jaan Kaplinski elu ja loomingut, tema kujunemist inimese ja kirjanikuna, elu- ja loomingufilosoofiat ja ühendab selle kõik tervikuks „sunnita kujunemise” mõiste kui Kaplinski mõtteviisi läbiva tunnusjoone abil. Raamatu esmane eesmärk on sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde, ent pilk heidetakse ka sellele keerukale kultuurilisele ja poliitilisele ümbrusele, kus Kaplinski sündis ja kasvas. Autor valgustab sel moel Kaplinski käitumise vähem nähtavaid dimensioone ja jälgib mõningaid tema kõige tähtsamaid inimsuhteid, valikuid ja huvisid nii isiklikus kui ka avalikus elus. Thomas Salumets on eesti päritolu kanada kirjandusteadlane, Vancouveri Briti Columbia ülikooli kirjandusprofessor. Ta on olnud Balti Uuringute Edendamise ühingu esimees ja ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja. 2015. aasta maikuus valiti Salumets TÜ audoktoriks. Oma teadusuuringutes on Salumets tegelenud Liivimaaga seotud saksa autorite F.M. Klingeri ja J.M.R. Lenzi loominguga, oma õppetöös ja kirjutistes on ta järjepidevalt tutvustanud eesti kirjandust, nt J. Krossi, V. Luige, T. Õnnepalu, U. Masingu, S. Oksaneni jt loomingut.
Mööda gripiepideemiast laastatud maad liigub ringi Rändava Sümfoonia trupp ja esitab Shakespeare’i „Suveöö unenägu“. Linnast linna liikudes peavad olema relvad alati käepärast, sest mitte kõik asundused pole enam ühtviisi rahumeelsed. Elektrist, kraaniveest ja hamburgeritest on jäänud vaid ähmane mälestus ja juba mitukümmend aastat pole õhku tõusnud ükski lennuk. Eelmine tsivilisatsioon on kokku varisenud ja uue, alles tärkava tsivilisatsiooni elanikel, neil vähestel, kel gripiepideemiast pääseda õnnestus, tuleb otsida vastuseid küsimusele, mida on vaja, et ellu jääda, ja mida on vaja, et inimeseks jääda. Helges toonis raamat räägib inimese ja tsivilisatsiooni väärtusest ja pakub ohtralt nii mõtlemisainet kui ka põnevust. Emily St. John sündis 1979. aastal Kanada lääneranniku lähedal asuval saarel, hiljem kolis ta Torontosse, kus õppis tantsijaks. Kui ta oli pisut üle kahekümne aasta vana, otsustas ta tantsimise asemel hoopis kirjutamisele pühenduda. „Jaam Üksteist“ on tema neljas romaan. George R.R. Martin kirjutas oma blogis, et paljude heade 2014. aastal loetud raamatute seas tõusis „Jaam Üksteist” eredalt esile: „See on sügavalt melanhoolne romaan, ent väga kaunilt kirjutatud ja imetabaselt eleegiline – raamat, mida ma veel kaua mäletan ja mille juurde tagasi pöördun.”
Üksildane raamatupidaja Mogens Slotsholm varastab tööandja tagant suure summa raha ja põgeneb saladuslikule kohtumisele Berliini. Pärast seda kaob ta jäljetult. Endist politseinikku Thomas Ravnsholdti, keda tuntakse hüüdnimega Ronk, kummitab ikka veel armastatu vägivaldne surm. Ta veedab oma päevi Bianca pardal või õlleuimasena oma lemmikkõrtsis Havodderenis. Sõbrad on talle juba peaaegu käega löönud, kui ilmub välja Mogensi õde Louise, kes palub Ronga abi oma venna otsimisel. Kuna Ronga nõrk koht on pisarais naised, siis leiabki ta ennast peatselt Berliinist kadunud mehe jälgi ajamas. Selgub, et hiljaaegu on kadunuks jäänud teisigi üksikuid mehi, kes on leitud alasti ja uppunult. Kurjategijat ja tõde taga ajades jõuavad Ronk ja Louise Stasi arhiividesse peidetud tolmunud toimikuni, mis paljastab kummalised ja hirmuäratavad minevikusündmused. Minevik ja tänapäev on rohkem seotud, kui esmapilgul näib, ja ka nende endi elud satuvad ohtu. Michael Katz Krefeldt (snd 1966) alustas oma karjääri lühifilmide tegijana. Ta on kirjutanud käsikirju mitmele Taani telesarjale, nende seas ETVs jooksnud seriaalile „Nikolaj ja Julie“. Autori debüütromaan „Enne tormi“ ilmus 2007. aastal ja tõi kaasa Taani Krimiakadeemia debütandiauhinna. „Kadunud“ on teine raamat endise kriminaaluurija Ronga sarjast, esimene romaan „Rööpalt maas“ ilmus kirjastuses Varrak 2014. aastal.
On 23. detsember 1980. Kell on pisut üle südaöö. Istanbulist Pariisi poole lendav suur Airbusi lennuk satub Šveitsi ja Prantsusmaa piiril lumetormi ja kukub teadmata põhjusel Juura mäestiku kohal alla. Kõik viitab sellele, et pardal viibinutest pääseb imekombel vaid üks reisija, kolme kuu vanune imik. Aga kes on tema vanemad? Puhkeb võitlus kahe perekonna vahel, kes mõlemad on veendunud, et laps on just nende järeltulija. Kaheksateist aastat hiljem on lennukirusude lähedalt leitud lapsest sirgunud noor neiu. Ta ei tea veel nüüdki, kes on tema pärisvanemad. Vastust võib teada vaid detektiiv, kes kõik need aastad on loo kallal töötanud. Paari päeva jooksul tuleb mõistatus üksipulgi lahti harutada, aga lahendust ei paista kusagilt. Vastus tuleb siiski tingimata leida, sest paljude jaoks on see olnud algusest peale elu ja surma küsimus. Michel Bussi (snd 1965) on politoloog ja Roueni ülikooli geograafiaprofessor. Romaanist „Leidlaps lumetormist“ kujunes Bussi läbilöögiromaan, mis saavutas kiiresti populaarsuse nii Prantsusmaal, Inglismaal kui ka mitmel teisel maal. Üllatavate süžeepööretega kaasakiskuv lugemine Stieg Larssoni ja Gyllian Flynni loomingu austajatele.
Eva ja Jim on 19-aastased Cambridge’i üliõpilased, kui nende teed 1958. aastal esimest korda ristuvad. Jim kõnnib mööda teerada, kui talle jalgrattaga lähenev naine koerale otsasõidu vältimiseks kõrvale põikab. See, mis siis juhtub, paneb paika nende ülejäänud elu. Kirjanik Laura Barnett jälgib Eva ja Jimi tuleviku kolme eri versiooni, nii koos kui ka eraldi, ja toob nii lugejateni nende armastuse loo. Kord võtab see lugu ühe kuju, siis teise, kord käändub sinna, siis tänna, ent ikka jõuab välja tänapäeva ja paneb meid juurdlema selle üle, kuidas väikesed otsused võivad muuta tervet meie elukäiku. „Meie võimalikud elud” on Lõuna-Londonist pärit kirjaniku, ajakirjaniku ja teatrikriitiku Laura Barnetti (snd 1982) väljapaistev esikromaan valikutest, mida me teeme, ja eri radadest, mida mööda meie elu võib kulgeda. Barnett õppis Cambridge’i ülikoolis hispaania ja itaalia keelt ning Londoni linnaülikoolis ajakirjandust, ta on töötanud ajalehtedes The Guardian ja The Daily Telegraph ning tegutseb nüüdsel ajal peamiselt vabakutselise ajakirjanikuna. Barnett on avaldanud varem lühijutte, mille eest on ta võitnud mitmeid auhindu, ja näitlejatele mõeldud nõuannete kogumiku „Advice from the Players”.
Tahate kuulda sadistianekdooti? Lastekirjanik läheb lugejatega kohtuma ja kuulutab: „Kirjutasin uue raamatu – matemaatikaülesannete kogumiku.” Küllap teeks see sama välja, kui tuua sünnipäevatordi asemel lauale potitäis putru. Kuid ausalt öeldes pole käesolev raamat just päris õige ülesannete kogumik. Õpetajatele. Ei, ei – ülesanded on siin päris õiged. Teisele, kolmandale ja neljandale klassile. Neil kõigil on lahendus ja need aitavad kinnistada vastavas klassis läbivõetud materjali. Ent „Ülesannete kogumiku” põhisihiks pole materjali kinnistamine; samuti pole neil ülesannetel midagi ühist sellega, mida nimetatakse „huvitavaks matemaatikaks”. Need ülesanded on hoopis neile, kes matemaatikat ei salli ning peavad ülesannete lahendamist nüriks ja tüütuks tegevuseks. Las nad siis löövad selles kahtlema! Õpilastele. Kallid lapsed, sellele raamatule on meelega pandud pealkiri „Ülesannete kogumik”, et seda saaks pingi alla peitmata matemaatikatunnis lugeda. Aga kui õpetajad pahandama hakkavad, öelge neile: „Meie ei tea midagi, haridusministeeriumi luba on olemas.”
Kultusrežissööri David Cronenbergi esikromaan on intrigeeriv lugu kahest ajakirjanikust Naomist ja Nathanist, kes on üksteisele nii armukesed kui konkurendid. Naomi on süvenenud prantsuse filosoofide ja vabameelse seksuaalelu propageerijate Célestine ja Aristide Arosteguy juhtumi uurimisse. Célestine leiti oma Pariisi korterist mõrvatu ja moonutatuna. Aristide, keda kahlustatakse oma naise tapmises ja kehaosade söömises, on kadunud. Ekstsentrilise tudengi Hervé Blomqvisti vihjetele tuginedes asub Naomi meest otsima. Mida rohkem Naomi asja uurib, seda rohkem saab ta teada abielupaari kummalisest seksuaalelust, kuhu oli kaasatud ka mitmeid teisi inimesi. Samal ajal pildistab Nathan Budapestis vastuolulise ja ebaseaduslikult praktiseeriva kirurgi Zoltán Molnári tegevust. Kirurg oli varem Interpoli tagaotsitavate nimekirjas kahtlustatuna organikaubanduses. Pärast ühe Molnàri patsiendiga magamist nakatub Nathan haruldasse suguhaigusse nimega Roiphe. Nathan sõidab Torontosse, et kohtuda mehega, kes selle haiguse avastas. Üsna pea on Naomi ja Nathan ennast nii põhjalikult juhtumitesse mässinud, et terve nende elu muutub sürrealistlikuks teekonnaks ülemaailmsete vandenõuteooriate keerdkäikudesse.