Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMeie vennaga
„Meie vennaga“ on Jana Kippo saaga esimene raamat, mis jutustab juurte juurde naasmisest, perekonnast, unustatud sündmustest ja despootlikust minevikust, kuid ka armastusloo algusest. Vägivallast ja vagadusest läbiimbunud lugu räägib kirest, karistusest ja ohverdamisest – ning sellest, kui raske on andestada. Autor keskendub sageli tähelepanuta jäetud lihtsatele meestele ja naistele, kes romaani edenedes muutuvad üha mitmetahulisemaks, ning toob esile nende tähelepanuväärse julguse elu pakutavate halbade valikutega toime tulla. Loos on nii sarkasmi ja musta huumorit kui ka ehedat emotsiooni.
Karin Smirnoff on endine fotograaf ja ajakirjanik. Tema küps esikromaan „Meie vennaga“ („Jag for ner till bror“) nomineeriti 2018. aastal August Strindbergi kirjandusauhinnale juba enne, kui raamat ilmus. Teost tunnustati 2020. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinnaga ja audioraamatut Storyteli auhinnaga. 2019. aastal ilmus Jana Kippo triloogia teine osa „Vi for upp med mor“ ja 2020. aastal kolmas – „Sen for jag hem“. Triloogia eest pälvis Smirnoff 2020. aastal Stig Sjödrini kirjandusauhinna, mis määratakse igal aastal kirjanikule, kes pöörab tähelepanu ebaõiglusele ühiskonnas ja kujutab lugusid haavatavate vaatenurgast.
Liblikas õlal
Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti …
Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks.
Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine.
Sardiinia. Müütide ja maagia saar
Sardiinias õitseb turism, aga selle saare uskumatult rikast ajalugu ja kultuuri – mis pärineb juba neoliitikumi aegadest – käsitlevat kirjandust leiame riiulitelt vähe.
Edward Burmani teos korvab selle puudujäägi. Burman tõstab esile Sardiinia vallutanud foiniiklased, kartaagolased ja aragonlased, kes jätsid saarele tohutu ajaloolise ja arheoloogilise pärandi. See hõlmab nii tuhandeid nuraage ehk pronksiaegseid torne ja asulaid kui ka nn hiiglase hauda ja haldjatarekestest hauakambreid. Lisaks peetakse Sardiinias omanäolisi festivale, nagu näiteks Barbagia karnevali paraadi, kus talviseid deemoneid kihutavad minema kooljalikud mamuthone’d, ning surma trotsivate angloaraabia sardo tõugu hobuste võiduajamist Sedilos.
Cagliari rannikuvetes on laevavrakke, veealuseid koopaid ja uppunud Rooma varemeid, aga ka iidseid kindlusi, kirikuid, rahulikke künkakülasid ning üle 3000 kilomeetri rannajoont, mida peetakse üheks kauneimaks kogu maailmas.
Rästikuvälu
Juhuslikult leitud foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Kohalikud hoiavad lagendikust rästikute tõttu eemale, kuid üks naine, keda kutsutakse Rästikuvälu nõiaks, viibib seal kevadest sügiseni juba mitu aastat. Ootamatult hakkab aga Tarmo elu järjest enam põimuma Rästikuvälu maadel toimuvate sündmustega …
Ulmepõnevik „Rästikuvälu“ on Eet Tuule kuueteistkümnes raamat. Varem on ta avaldanud nii loodusjutte lastele kui ka krimilugusid ja autobiograafiliste sugemetega romaane.
Ellujääjad
„Ellujääjad“ on vapustav lugu lagunevast perekonnast ja sellest, kuidas täiskasvanuna oma lapsepõlv uuesti läbi elada. Lool on kaks narratiivi, millest ühe ajaskaala kulgeb dramaatilisest finaalist tahapoole ja teine liigub ajas edasi saatusliku löögihetkeni. Selles tsüklilises romaanis uuritakse vendadevahelist suhet ja seda, kuidas vendluse intiimne side avaneb kõige suuremas reetmises. Paralleelsetes peatükkides jutustab Schulman vendade lapsepõlvest ja nende täiskasvanuelust. Olnu ja olevik põimitakse üheks, et need siis jälle lahutada. Lugeja jälgib vendasid mängus, valus, reetmises ja vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Lapse sisimat hingeelu uurida ja seda romaanis kujutada on raske, kuid Schulmanil on see õnnestunud. Ta näitab ilmekalt, kui hirmuäratav ja raskesti tõlgendatav on täiskasvanute maailm, mõnikord on fantaasia ja viha lapsele ainsaks pelgupaigaks. Ja nende pooluste lõikepunktis võib juhtuda mida tahes.
ALEX SCHULMAN on kirjanik ja ajakirjanik. Ta juhib Rootsi suurimat iganädalast taskuhäälingut Alex & Sigge ning on ajalehe Expressen kolumnist. Kirjandusdebüüdi tegi Schulman 2007. aastal; ta on kirjutanud neli edukat autobiograafilist raamatut, millest üks nimetati 2017. aastal Rootsis aasta raamatuks. Viies raamat – „Ellujääjad“ – on tema debüütromaan, mis oli nomineeritud ka Svenska Dagbladeti kirjandusauhinnale 2020.
Patune
See on lugu ühest lihtsast naisest, tema nooruse unistustest ja lootustest, mis purunesid eluraskuste all. Siin leiavad kajastust joodikutest elukaaslased, enese murede alkoholi uputamine ja laste minek lastekodusse, mille tagajärjel algas reis allakäiguredelist alla. Aastakümnete möödudes leidis naine taas elumõtte. Sellele aitas kaasa tema uus ja usaldav kaaslane …
Через заднюю чакру
Книга для тех, кто «хотел как лучше, а получилось как всегда», через одно место. Она не претендует на научные открытия и имеет скорее развлекательно-обучающую форму, которая дает пищу для самостоятельного размышления и анализа, отчасти помогая разрушить былые стереотипы и подсказывая, как вернуться к себе. Главная ее мысль в том, что наша жизнь – не пассивный объект для изучения, независящий от нас, а наше активное участие в ней, чтобы она не прошла мимо.
Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro“ (2012, tõlge eesti keelde)
Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro, e.k. Pikk teekond lähedale. Naapuriksi vapaa Viro räägib sellest, kuidas Eesti ja Soome teineteist üle pika aja jälle leidsid. Mida teati naabritest viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Kuidas teave lahe vastaskallastele jõudis ja kes olid need inimese, kes seda vahendasid? Autori isiklikule kogemusele tuginedes üritab raamat vastata ka küsimusele, kuidas nägi välja Eesti iseseisvuse taastamine Soome poolt vaadatuna. Terve peatükk on pühendatud 1991. augusti otsustavale nädalale ja tollase välisministri Lennart Mere tegevusele Helsingis. Rohkesti ruumi on antud Eesti Helsingi saatkonna ülesehitamisloole. > Lühikokkuvõte teemades. Eesti ja Soome vaheliste suhete aeglane taastumine, võtmeisikud. Kekkoneni visiit, laevaliikluse avamine, raadio-ja tv -koostöö, 1980ndate algus, õpilasrahutused Tallinnas, 40 kiri, selle kajastamine soome ajakirjanduses. Fosforiit, IME, Rahvarinne, Eesti Kongress, vastukajad Soomest. Eesti uued tegijad Soomes. Soome kodanikuühiskond ärkab, suured korjandused Eesti heaks. 1990-1991 Eesti taotleb tuge läänest, mh. Soomest. Sündmused Lätis ja Leedus. Helsingisse rajatakse Eesti kultuuripunkt (muutub hiljem saatkonnaks). Iseseisvuspäeva referendum Soomes 3.3.1991. Augusti lõpunädal 1991, Lennart Mere tegevus Helsingis. Sündmused Moskvas ja Leningradis, otsustav päev Toompeal, iseseisvuse tunnustamispalved Helsingis olevatele esindustele. Soome teeb oma otsuse 25.8.1991. Algab Eesti massiivne toetamine riiklikul tasandil. Raamatu viies osa keskendub Eesti välissuhtluse ülesehitamisele (mh. konsulaartoimingute alustamisele), Helsingi Eesti saatkonna taastamisele ja oma endise saatkonnamaja tagasisaamisele. Lisaks autorile on raamatus hulganisti teisi pealtnägijaid ja meenutajaid ning rohkesti fotosid ja dokumente. Teos on varustatud isikunimede registriga.
Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro“ (2011)
Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vapaa Viro (2011) kertoo siitä, miten Suomi ja Viro löysivät taas toisensa, miltä näytti Viron uudelleenitsenäistyminen Suomen horisontista katsottuna ja miten Viro asettui taloksi vanhaan Helsinki-lähetystöönsä Itäiselle puistotielle. Mitä me tiesimme toisistamme 1950-luvulla, entä 1960-luvulla ja siitä eteenpäin? Miten tieto kulkeutui ja keitä olivat ne ihmiset, joiden mielessä Viro oli säilyttänyt paikkansa silloinkin, kun kanssakäyminen käytännössä lakkasi? Kirja yrittää vastata näihin kysymyksiin. Hidas, mutta varma yhteyksien palautumine, uudet etelän ja pohjoisen tien kulkijat ja vaikuttajat, Viron nousu laulavan vallankumouksen myötä – kaikki tämä muodostaa kirjan aihepiirin, jossa Suomella on keskeinen sija. Viron ulkoministerin Lennart Meren toiminta „emigranttiulkoministeriössään“ Mariankadulla elokuussa 1991 saa kirjassa oman lukunsa, kuten myös eräs suuri rakennustyö – suurlähetystön uudelleen perustaminen Viron vanhaan lähetystörakennukseen.
Vihmavangis ehk ühekordne projekt
Koroonaviiruse tõttu kodukontoris töötanud Loore otsib endale matkakaaslast ning räägib nõusse Juliuse kes töötab samas firmas ning koroona tõttu samuti kodutööl. Noored lähevad tööandjale teatamata salaja jalgrattamatkale ja satuvad paduvihma kätte ning ei saa vihma tõttu mitu päeva välja vanast ja tühjast majast kus nad peatuvad. Maja pööningult leiavad matkajad kaks käsitsi kirjutatud vana päevikut mis viivad nad tagasi möödunud sajandi keskpaika. Lisaks avastasid noored poollagunenud kuurist haisva laiba ning maja pööningult sinna peidetud sõjaaegseid relvi. Kuidas arenevad sündmused edasi, loe Jüri v.Grauberg’i romaanist „Vihmavangis ehk ühekordne projekt”.