Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Luude tunnel
Tüdruk, kes näeb kummitusi. Linn, mis on täis imesid, aga ka õudusi…
Cassidy (ja tema parim sõber kummitus Jacob muidugi ka) on Pariisis, kus Cassi vanemad filmivad oma telesaadet maailma kõige kummitusrohkematest linnadest. On muidugi tore süüa sarvesaiu ja näha Eiffeli torni oma silmaga, kuid Pariisi tänavate all, kõhedates katakombides hiilib kummituslik hädaoht.
Kui Cass äratab kogemata hirmutavalt tugeva vaimu, peab ta usaldama oma värskeid kummituseküti oskusi ning toetuma nii vanade kui ka uute sõprade abile, et lahendada ähvardav saladus. Aga aega hakkab väheks jääma ning kuri vaim muutub ainult tugevamaks.
Kui Cassi ettevõtmine ebaõnnestub, võib tema vallandatud kurjus jääda igaveseks linna kummitama.
"Luude tunnel" on järg Cassidy Blake'i esimesele seiklusele «Kummituste linn».
Kummituste linn
Tüdruk, kes näeb kummitusi. Seiklus, mida poleks osanud uneski näha.
Sellest ajast peale, kui Cass peaaegu ära uppus (olgu, ta tegelikult uppuski, aga talle ei meeldi sellest mõelda), suudab ta tõmmata kõrvale Loori, mis lahutab elavaid surnuist… ja siseneda vaimude maailma. Tema parim sõbergi on kummitus.
Nii et olukord on juba praegu üsna veider. Aga see kisub kohe veel veidramaks, sest kui Cassi vanemad valitakse juhtima telesaadet maailma kõige kummituserohkematest paikadest, suundub kogu perekond Šotimaale, Edinburghi, kus surnuaiad, lossid ja salajased vahekäigud kubisevad rahututest hingedest. Ning kui Cass saab tuttavaks tüdrukuga, kellel on temaga sama «anne», taipab ta, kui palju on tal veel õppida Loori ja iseenda kohta.
Ja õppida tuleb kiiresti. Sest see kummituste linn on ohtlikum, kui ta eales oleks osanud arvata…
Esimene üles. Kuum suvi 1968
Raamat räägib võrkpallist ja 1968. aasta kuumast suvest, jäägitust pühendumisest ja vaimustavast meisterlikkusest, mis pani rõkkama tribüünid. See on lugu meeskonnast, kes lõi täielikult oma stiili ja kes võib oma arvele kirjutada Eesti võrkpalli senise suurima saavutuse, Nõukogude Liidu meistrikulla võitmise 1968. aastal. Kalevi, tolle kauge aja ainsa puhtalt rahvusmeeskonna, mäng ühendas meid, tugevdas meie eneseteadvust ja muutus spordi mõõtmeid ületavaks sündmuseks. Siiski ei räägi raamat üksnes tähesärast, üksnes valgusest, vaid ka varjust – loobumisest ja kaotusvalust, 1960. aastate tegelikkusest, meie kuulsatest vastastest ja ka ülelahesõpradest soomlastest.
Budapesti spioon
Eesti lugejale juba tuttav ajakirjanik Zsigmond Gordon ungari kirjaniku Vilmos Kondori raamatutest „Budapest noir“ ja „Patune Budapest“ tegutseb jälle! Seekord istub ta ühel süngel talvehommikul taksosse, et Budapesti lennujaamast Reutersi korrespondendina Berliini sõita, ja mässitakse otsemaid jõhkrasse spioonilukku.
1943. aasta jõuluajaks on Teine maailmasõda peatselt lõpusirgele jõudmas ja Ungari väljavaated ei ole helged, ükskõik, kas võitjaks osutub fašistlik Saksamaa või kommunistlik Nõukogude Liit. „Üks rääbakas punane kass jooksis nende ees üle tänava, mõne hetke pärast ilmus nähtavale teda jälitav süsimust kõuts.“ Mõned Ungari poliitikud üritavad sokutada riigi tuleviku hoopis kolmanda „kassi“ kaitse alla, aga selleks on neil vaja erapooletuid ja äraostmatuid abimehi, kes armastavad oma maad ega kipu lobisema. Gordon on just selline mees ja kohe saabki ta sääraste lugude iseloomu omal nahal tunda: ta pekstakse läbi, nagu ikka, ta abiellub ja pääseb sel korral vaid üle noatera mõrvast. Seigelnud senisest suurema kaarega läbi Euroopa, jõuab ta tagasi Budapesti, et välja selgitada, kes mängib diplomaatia malelaual topeltmängu, mille eest tema pidi äärepealt eluga maksma.
Budapesti rahva eluolu on aga veelgi süngem kui sarja varasemates raamatutes. Isegi Gordoni vanaisa keedetud moosid on juba otsas ja kirjanduslikult saame maitsta vaid suurlinna leidlikku sõjaaegset talongigastronoomiat. Detektiivid nutavad taga nurjatuid mõrtsukaid, kes tapsid armuasjade, raha või kadeduse pärast. Nüüd tuleb neil taga ajada kibestunud inimeseloomi, kes löövad üksteist maha seetõttu, et ei suuda lihtsalt taluda kõikjal valitsevat hirmu ja õudust. Mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi tapnud kotitäie kartulite pärast?
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Joosepi neljas naine
2019. aastal ilmunud väike lilla raamatukene «Joosepi naised» osutus õngeks, mis püüdis kinni suure kala – uue info mu tegelaste elukäigu kohta. Mida rohkem neist teda sain, seda elavamaks muutusid tegelaskujud mu kujutlustes. Ajalooliste faktide ümber, mis moodustavad loo selgroo, hakkas fantaasia elama oma elu. Taustade tundmine aitas lahti mõtestada, mis võis olla ühe või teise traagilise sündmuse põhjuseks või päästikuks ning andis julgust lugu jutustada. Kui «Joosepi naised» tugines peamiselt ajaloolisele tõele, jättes fantaasiale vaid väheke ruumi, siis käesolevas raamatus on tõde ja fantaasia väga tihedasti ja lahutamatult teineteisest läbi põimunud.
2019. aasta veebruaris saab see kummaline tandem väljakutse Lõuna-Eestis paiknevasse hotelli, kus pealtnäha lihtne mõrvalugu võtab ühel hetkel täiesti ootamatu pöörde ning viib uurijad uskumatutesse seiklustesse, mis on ühtaegu nii põnevad kui ka naljakad ning mille lõppu ei oska keegi ennustada.
Ülimalt lõbus kriminaaljutt, mis kulgeb justkui kammiseljast piidena turritavate švejkilike lugude rütmis, jättes nüüdisaja poliitkorrektsuse nõuded muretult kõrvale. – Ülle Madise
Kui omal ajal oleks kriminaalpolitseis roima lõhutud sama lõbusalt ja humoorikalt nagu selles raamatus, poleks ma inspektorist edasi rühkinudki! – Andres Anvelt
Värvika vaimukusega kirjutatud põnevik, mille ettearvamatusse süžeesse on eriti nauditaval moel pikitud ka Eesti elust tuttavaid tegelasi ja kirjeldusi. – Anu Tali