Isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse.
Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada.
Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge.
Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda.
Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Pärast abikaasa surma ei tunne Cara end Londonis enam koduselt. Pikemalt mõtlemata müüb ta maja maha, sõidab Devonisse ja püüab teha mingeidki tulevikuplaane. Londoni siginast-saginast põgeneb ka noormees nimega Cosmo. Ta avastab, et pingevaba elu kesk Loode-Inglismaa kaunist loodust on ootamatult ahvatlev, iseäranis veel pärast tutvumist kohaliku tütarlapse Amyga. Aga kas Cosmo on üdini aus? Ehk jätab ta mainimata üht-teist olulist, mis temast Londonisse maha jäi? Nüüdsama ülikoolist tulnud Sam peaks astuma mereväelasest isa jälgedes. Tulevik paistab justkui kindel – aga ometi tunneb Sam end üsna pidetult. Taas kord on Marcia Willett põiminud kokku haarava jutustuse sugulussuhetest, ammustest perekonnasaladustest ja inimlikust igatsusest. Marcia Willett on sündinud Somersetis. Noorena õppis ta balletti ja töötas hiljem aastaid balletiõpetajana. Kirjanikukarjääri alustas ta viiekümnendates eluaastates. Willettit on sageli võrreldud Rosamunde Pilcheriga, sest ka tema raamatutes on terve galerii eri vanuses tegelasi, kelle saatused põimuvad kunagiste sündmuste valguses. Viimati on Willettilt eesti keeles ilmunud romaanid „Seitse päeva suvel” (2018) ja „Kojutulekud” (2019).
Metsikult naljakas ja kohati väga liigutavas autobiograafias räägib Dolly Alderton oma eluloo kuni kõige hirmutavama – kolmekümnenda – sünnipäevani.
Ajakirjanik ja endine Sunday Timesi kolumnist kirjeldab värvikalt häid ja halbu kohtinguid, armumist päriselus ja virtuaalmaailmas, mahajätmist ja mahajäetuks osutumist, lähedaste lahkumist, eneseotsinguid kord terapeudi toel, kord tehes plaane teise riiki kolida, joomist ja ootamatut arusaamist, et sina pidutsed öösel baaris kohatud muheda vanamehega, samal ajal kui kõik sinu sõbrad magavad juba ammu kodus oma elukaaslase kaisus.
Rahvusvaheliseks menukiks saanud säravalt teravmeelne ja soe esikteos sisaldab isiklikke paljastusi, satiirilisi tähelepanekuid, retsepte, nimekirju ja e-kirju, mis tuletavad igas vanuses naistele meelde sama aja nende elus. „Kõik, mida ma tean armastusest” sarnaneb „Bridget Jonesi päevikuga”, kuid on päriselust võetud ja manab eredalt silme ette hirmutava ja lootusrikka ebakindluse, mis käib kaasas täiskasvanuks saamisega.
Angela Hofbergi novellikogu „Elust. Nostalgiliselt” koosneb seitsmest pikemast psühholoogilisest novellist, millest neli on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Looming: „Väljapääs” (2005), „Akadeemiku pojapoeg” (2014), „Kardin” (2020) ja „Mul on külm” (2021). „Väljapääs” pälvis aastal 2005 Kirjanike Liidu novellivõistlusel ergutusauhinna ja see motiveeris autorit jätkama. Romaanikäsikiri „Päev nagu elu” (Varrak, 2007) märgiti ära Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2006. aastal, järgmine romaan „Ikkagi” sai aastal 2008 kirjastuse Tänapäev esimesel romaanivõistlusel esikoha (Tänapäev, 2009). 2014 järgnes romaan „Isa naine. Teekond tõeni” (Varrak, 2014) ja 2016 samas romaan „Sõpruses ja surmas”. Hilisdebütandina eesti kirjandusse tulnud Angela Hofberg kasutab pseudonüümi ja ei ole oma isikut avalikustada soovinud. Seega pole tegemist populaarse ja tuntud autoriga, kuigi lugejad hindavad tema suuresti isikliku elu dramaatilistel sündmustel põhinevaid, inimsuhteid sügavuti lahkavaid teoseid ja need on pälvinud positiivseid arvustusi.
Ühes Florida väikelinnas tapetakse õhtul kauemaks tööle jäänud noor jurist jahipüssilasuga pähe. Üsna kiiresti leitakse oletatav süüdlane. „Keith ajas tema lahutuse asju, aga mehele jäid suured elatisrahad maksta ja ta oli Keithi peale väga vihane,” ütlevad ühed. „Ta oli vägivaldne ja käis tihti jahil,” väidab endine abikaasa. „Ma kuulsin mingit pauku ja nägin, kuidas must mees jooksis üle tänava; tal oli käes piklik ese, mis võis vabalt olla püss,” ütleb tunnistaja. „Ta kiitles, et oli õigluse jalule seadnud ja püssi pärast seda merre visanud,” tunnistab kongikaaslane eeluurimisvanglast.
Kõik see juhtus 22 aastat tagasi. Kogu selle aja on Quincy Miller istunud vanglas ja seletanud kõigile, kes on nõustunud kuulama, et tema pole süüdi. Kuid uskuma jääb teda ainult üks mees, vanglat vaimulikuna külastanud Cullen Post. Mittetulundusühing Vahimehed, kus Post tegutseb, sellega tegelebki, et püüab korraldada süütult surma mõistetute kohtuasjade uut läbivaatamist ja nende inimeste vanglast väljaaitamist. Vahel see õnnestub, vahel mitte.
Milleri vabastamisega läheb asi kardetust keerulisemaks, sest juristi tapja(d) ei taha mingi hinna eest, et see vana lugu uuesti päevavalgele toodaks.
Suvi on lõõgastumise aeg, suvi on aeg, mil puhatakse ja lõbutsetakse ning püütakse sünged asjad mõtetest eemal hoida. Samal ajal aga ei tähenda see, et suvel ei toimu kuritegusid. Ka suvel võib kellegi kannatus lõplikult katkeda või siis on suvi just hoolikalt kavandatud kuriteoks kõige parem aeg. Agatha Christie tunneb väga hästi inimhinge keerdkäike ja seda, mis võib selles vallandada süngeimad tungid ka suvepäikese all.
Käesoleva kogumiku kolmeteistkümnes lühijutus tegutsevad Agatha Christie väsimatud mõistatuste lahendajad ja kurjategijate paljastajad Hercule Poirot, Parker Pyne, Harley Quin ja James Bond.
Jenny Colgani liigutav ja naljakas romaan jutustab murtud südamega noorest naisest Polly Waterfordist, kes keerab oma elus uue lehekülje ja kolib mereäärsesse alevisse Mount Polbearne’i. Tema elupaigaks saab väike korter kunagises pagaritöökojas.
Et unustada mured, hakkab Polly tegelema küpsetamisega, mis on ühtlasi tema lemmikhobi.
Taina sõtkumine aitab maandada tundeid, saiapätsid aga muutuvad aina maitsvamaks. Peagi teeb Polly imet nii pähklite, seemnete, šokolaadi kui ka kenalt mesinikult saadud meega. Ammutades jõudu meelekindlusest ja loomingulisusest, mille olemasolust tal aimugi polnud, leiab ta uue särava elu paigast, kust ta kõige vähem lootis seda leida.
„Ranna tänava väike pagariäri” on südantsoojendav rahvusvaheline bestseller, mille kaante vahelt leiab ka seitse isuäratava küpsetise retsepti.
Paljud tulevased lapsevanemad veedavad nädalaid, otsides parimat lapsevoodit või ohutuimat turvatooli, kuid kulutavad vähe, kui üldse, aega mõtlemisele, kuidas laps mõjutab nende abielu ja kuidas nende abielu mõjutab last.
Raamat räägib lapsevanemaks olemise tabuteemast: ehmatavast põletavast raevust, mida äsja (ja mitte nii äsja) emaks saanud sageli oma partneri vastu tunnevad. Praktilisi nõuandeid täis raamat on osaliselt memuaarid, osaliselt eneseabiraamat, mis pakub silmaringi avardavat vaadet sellele, kuidas mees, kelle pärast sa sellesse olukorda üldse sattusid, saab olla liitlane, keda sa ei arvanud endal olevat.
1974. aasta murranguliseks suveks on Kate Mularkey leppinud sellega, et ta seisab kaheksanda klassi populaarsusredeli kõige alumisel pulgal. Siis aga kolib tema vastasmajja maailma kõige ägedam tüdruk, kes Kate’i suureks hämminguks tahab teda endale sõbraks. Tully Hart paistab täiuslikuna: ta on ilus, tark ja ambitsioonikas. Pealtnäha on tüdrukud nii erinevad, nagu kaks inimest üldse olla saavad. Nad tõotavad teineteisele, et jäävad alati sõpradeks. Suve lõpuks ongi neist saanud lahutamatud. Kolmekümne aasta jooksul on Tully ja Kate teineteisele toeks, nende sõprus peab vastu kõigile katsumustele – armukadedusele, vihale, solvumistele. Nad usuvad, et suudavad kõigega toime tulla, kuni üks reeturlik tegu nad lahku viib ning nende meelekindluse ja sõpruse proovile paneb.
Kristin Hannah (snd 1960) töötas reklaamibüroos, lõpetas Washingtonis õigusteaduskonna ning tegutses seejärel õiguse alal. Last oodates asus ta kirjutama ning tema esikromaan „Peotäis taevast” ilmus 1991. aastal. Tänaseks on Hannah avaldanud enam kui 20 menukat romaani, võitnud mitmeid auhindu ja tema romaane on tõlgitud enam kui 40 keelde. „Jaanimardika tee“ põhjal on valminud samanimeline Netflixi sari ja „Ööbikust“ (eesti k 2017) on valmimas film.
KATJA ON ÜKS PISIKE JA ARMAS KASSIPOEG, KES KOHANEB UUE KODUGA. TA ON JULGE JA KAVAL. KÕIGE ROHKEM MEELDIB TALLE MÄNGIDA.