„Tagasi Tuulemaale“ on pihtimuslik lugu, mis saab alguse rongis võrokesest memme hingesoojast naeratusest. Ootamatult triivivad mällu ladestunud pildid pinnale. Millist eksistentsiaalset jõudu ja vaprust tähistab rünnakute all elanud paikne talupere, kes hoidnud oma keelt, maad, metsa… Millist ellujäämise tähendust kannavad meietundega peresidemed, millega taastati ühe sajandi jooksul koguni kaks korda pisipiiririigi iseseisvus. Dokumentaalse vestluse teljeks on koolitüdruku, üliõpilase, arsti lüürilised elamused kodusest loodusest ja suundumused ateistliku, totalitaarse süsteemi tingimustes.
Kuidas on totalitarismis hulpinud hing saanud olla usaldusväärne, hooliv, uljas ja kanda enese südamepõhjas lootust – ühel päeval oleme nagunii vabad!
Aili Paju on armastatud kirjanik, taime- ja loodusravi propageerija, arst, teadlane, Tartu Ülikooli professor, kelle sulest on ilmunud mitukümmend raamatut.
Inimesi on alati huvitanud, kuidas hakkavad asjad liikuma eeloleval aastal. Soovitakse piiluda kas või poole silmaga saabuvasse, et saada julgust või kinnitust plaanitavatele sammudele. Mitte kõigile ei avalda üks ja seesama aastanumber sarnast mõju. Mõnele on see hea, teistele aga keerulisem. Igal aastal on meie jaoks varuks mingi üllatus, mingi sündmus või juhtumite ahel, mis juhib inimest kindlate sündmuste läbi omas suunas edasi. Säärane areng on otseselt seotud meie isikliku karmaga (eelnevate tegude ja nendest lähtuvate kogemuste summaga), mis viib inimese ainult temale vajalike teadmiste ja oskuste saavutamiseni elus. Mitte midagi ei juhtu põhjuseta ega juhuslikult. Et mõista ja osata heita pilku eesootavasse aastasse on hea tunda numeroloogiat, mida saab kasutada kui tööriista oma tuleviku uurimiseks. Raamatus on lisaks 2022. aasta üldprognoosile detailne ülevaade, milliseks kujuneb see aasta igale inimesele personaalselt. Piisab vaid sünnidaatumitest, et teada saada, mida teil uuelt aastalt oodata on, milliseid võimalusi see teile pakub, milliseid ohte tasuks vältida ja kuidas aastas peituvat potentsiaali kõige paremini oma eduks kasutada, et aasta tuleks hea ja õnnelik. Raamatu autor Timo Reinpal on numeroloogiaga tegelenud juba alates 1987. aastast. Ta on teinud aastaprognoose telesaadetes ja ajalehtedes ning koostanud väga paljudele inimestele numeroloogilisi horoskoope. Autoriga saab ühendust võtta: [email protected]. Varasemalt on tema sulest ilmunud raamat „Numeroloogiline mandala“.
VANEMINSPEKTOR KRISTOFFER BARK ja tema rühm saavad uue lahendamata juhtumi. See puudutab Emelie Kartmanit, üksikemast algklassiõpetajat, kes kadus kümme aastat tagasi, ja leiti hiljem surnuna Lanna karjäärijärvest.
Kristoffer Bark leiab, et uurimises oli suuri puudusi. Polnud süvenetud Emeliele enne surma tehtud ähvardustesse. Rääkides haiguslehel oleva kolleegi Sara Bredow'ga, taipab Bark, et ka teda on samamoodi taga kiusatud. Kas mõrtsukas jahib uut ohvrit?
„Vari su kannul" on järg Anna Janssoni vaneminspektor Kristoffer Barkist rääkiva krimisarja esimesele raamatule „Tütar kadunud". See ootamatute pööretega põnevik on lugu võimust ja manipuleerimisest, hirmust ja ebatäiuslikkusest. Pelutav kirjeldus sellest, kuidas täiesti toimiva elu saab kildudeks lüüa.
Romaani sündmustik, mis toimub Tallinna lähedal Saue külades, hõlmab ajavahemikku viimase sõja lõpust kuni tänapäevani. Tähelepanu keskmes on kolme perekonna käekäik. Autor jälgib Mardi ja Urve suureks kasvamist sõjajärgseil aastail, teineteiseleidmist ja suhteid vanematega ning nende tütre Kersti ebaharilike võimete välja kujunemist ja tema pere hilisemat saatust. Raamat heidab tõetruu pilgu möödunud sajandi viie- ja kuuekümnendaile aastaile, aga ka segastele üheksakümnendaile oma erastamise-ärastamise ja tööpuudusega.
Teose tegelaste elu on kui pilt uhkes vanaaegses peeglis, mille viimase sõja eel Saksamaale põgenenud rikas baltisakslane kord Urve vanemate kätte hoiule andis. Kui peegel pettunud väimehe kättemaksuhimu tõttu puruneb, meenutavad killudki nende perede saatust. Õnneks on kildudes ka lootuskiiri ja ootust paremale elule.
„Peeglikillud“ on Eet Tuule seitsmeteistkümnes raamat. Varem on ta avaldanud loodusjutte lastele ja krimilugusid ning autobiograafiliste sugemetega romaane.
See oli üks fantastiline ja võrratu raamat. Läheb kindlasti mu 2021. aasta lugemiselamuste tippu ning tõenäoliselt ka jääb sinna esikohale. Kirjanik Ene Sepp, romaani «Lumelinnu surm» autor
Kaks 17-aastast, noormees ja neiu, kes teineteist ei tunne, on otsustanud samalt sillalt alla hüpata – ja juhtumisi samal ajal. Aaron ja Tillie ei tunne teineteist, kuid nad mõlemad soovivad oma elu lõpetada. Nad saabuvad George Washingtoni sillale samal ajal, kavatsedes sealt alla hüpata. Aaron on gei, kes võitleb depressiooni ja üksindusega. Tillie ei tea ise ka, mis tal viga on – ta teab vaid seda, et ta pole kunagi piisavalt hea.
Sillal võib minna nelja moodi:
Aaron hüppab alla, aga Tillie mitte Tillie hüppab alla, aga Aaron mitte mõlemad hüppavad alla kumbki ei hüppa alla Romaan pakub väärtusliku sissevaate põletavasse probleemi ja näitab, mis oleks juhtunud, kui vabasurma mineja oleks otsustanud elada veel mõne päeva. Raamatus käsitletakse teismeliste otsuse tagajärgi ning nii noorte endi kui ka nende lähedaste läbielamisi. See terviklik ja elujaatav teos esitab depressioonist realistliku nägemuse, osutab maskidele, mida kanname, ja pakub lootust, et probleemidest on siiski olemas väljapääs.
Maailm ei tea siiani, kas rohkem kui kolm tuhat aastat tagasi Trooja sõda päriselt toimus või lõi selle müüdi pime laulik Homeros, kelle endagi reaalses olemasolus ei või kindel olla. Ometi on „Ilias“ kandunud läbi aastatuhandete. XXI sajandi teisel aastakümnel pidas Kreeka päritoluga rootsi kirjanik Theodor Kallifatides (sünd. 1938) oma kohuseks valada antiikne eepos kui „kõige mõjuvam sõjavastane luuleteos, mis kunagi on loodud“ tänapäeva lugejale sobivasse vormi.
Kallifatideselt on varem eesti keeles ilmunud kolm teost: „Armastus“ (LR, 1981, nr 34–35), „Uus maa minu akna taga“ (LR, 2015, nr 7) ja „Veel üks elu“ (LR, 2018, nr 39–40).