Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUTeadus ja vaimne praktika
Biokeemik Rupert Sheldrake (1942) väidab, et religiooni ja teaduse vastandamine iganenud kaksikjaotus. Kõikidel religioonidel on oma vaimsed harjutused ja alates 20. sajandi lõpust on üha suurem hulk teadlasi hakanud nende vastu huvi tundma. Arvukad uuringud on näidanud, et nimetatud tegevused avaldavad positiivset mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas. Autor on veendunud, et nendest harjutustest võidavad ka ilmalikus ühiskonnas üles kasvanud inimesed.
Kõnni. Üks samm korraga
Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid edasi, on osa avastusretkest ja annab võimaluse uue leiu üle rõõmu tunda.Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja sõnal „päevatee” oli ühene tähendus. Nüüd väljendab see mõtet, et kogu elu on üks suur rännak.Kust ja kuhu inimene kõnnib, mis on meie siht? Asume teele Norra seikleja ja kirgliku matkaja Erling Kaggega, kes otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline.Oma essees põimib ta ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, tuues meid kahe jalaga maa peale: oluline on tunda pinda jalatalla all. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on inimese parim ravi.Ükskõik, kas eesmärk on teha 10 000 sammu päevas, leida murele lahendus või lihtsalt loodust nautida ‒ kõnni.Erling Kagge on maailmarändur, kunstikoguja ja kirjanik, kes jõudis esimese inimesena maakera „kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu. Ta on kirjutanud kuus raamatut, juhib Norras kirjastust Kagge Forlag ja elab Oslos. Eesti keeles on tema sulest ilmunud raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” (2018).
Teekond iseendani
Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid.Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.„Sinu käes on raamat, milles ma räägin sulle oma loo. Jah, kohati on see kurb ja raske, aga ma tulin ohvrirollist välja, õppisin ennast armastama ja hakkasin oma unistuste elu poole liikuma. Ma usun, et minu kogemused on olnud karmid just sellepärast, et mul on julgust nendest rääkida. Ja ma usun siiralt, et minu teekond annab teistelegi lootust. KÕIK ON VÕIMALIK, kui sa ainult haarad juhirolli ja unistad nii suurelt, et natukene on suisa piinlik!“
Ajulugu
Igal ühel on oma lugu. Terve elatud elu lugu, mille sees on palju teisi lugusid. Ajul on ka oma lugu. See, kuidas aju areneb, õpib, kogeb, lahendab, õpetab ja lõpetab. Et meie oma lugu oleks võimalikult edukas, oleks mõistlik osata aju- ja elulood kokku viia. Samamoodi on ka mõistmisega: vahel mõistame ja vahel mitte, vahel usume ja vahel mitte.Sellest raamatust leiad ühe aju kujunemise loo, mille abil olen püüdnud mõista oma elu lugu. Mina mõistan ja usun nii. Sina mõista nii, nagu sina usud – sul on oma elu- ja ajulugu.Tauri Tallermaa
Palju õnne!
Palju õnne! See on ilmselt kõige levinum soov ja suurim tunne, mida soovime teistele ja endale. Hea uudis on see, et meie õnn on paljuski meie enda kätes. Me saame valida, kuidas reageerime ühele või teisele olukorrale; me saame lasta ennast tõmmata negatiivsuse sohu või tõsta rõõmu pilvedesse.Õnne on raske määratleda ja mõõta ning vahel on sellest isegi raske aru saada. Mõnel tekib õnnetunne ostetud asjadest, mõnel nauditavatest hetkedest…Õnne üle on palju mõtiskletud – mõned nendest mõtetest on nüüd koos selles väikses raamatus, et saaksite vaadata, milline neist just teid kõnetab.
Kirjad tütrele
“Kirjad tütrele” on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. “Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud” ei näita emadust üksnes roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse ka heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel see raske teekond on ette võtmist väärt.See on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu. Kuid, mis peamine, see on raamat täis armastust.
Kuidas olla. Teine väljaanne
Kuidas olla hästi? Kuidas olla õigesti? Kuidas olla nii, et poleks vaja muretseda, et poleks probleeme, poleks ebameeldivusi ega kannatusi?Nendele küsimustele saab vastata. Saab vastata pikalt, kuid saab ka lühidalt. Lühike vastus on järgmine: Ära võta midagi isiklikult.Kui tahad aga pikemat vastust, siis loe edasi.
Agnes ja unenägude maailm
Kui Agnes näeb ühel hauakivil kummalist kirja, ei anna see talle enam rahu. Tasahilju hakkab põnev müsteerium lahenema ja puudutab üllataval kombel ka Agnese elu. Kõik saab alguse päeval, mil Agnes avab surnuaia värava. Ta on äsja kolinud igavamast igavamasse Harmala külla ning jätnud seljataha Helsingi ja vanad sõbrad. Kummaline sündmuste ahel tõmbab aga Agnese kaasa ja tema elu muutub põnevamaks kui kunagi varem. Kiri hauakivil ajab tal kananaha ihule, peagi hakkab ta unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme. Kui selgub, et see aed asub Harmalas, tunneb Agnes, et peab võtme üles otsima. Millisesse lukku see võti sobib? Tuutikki Tolonen (snd 1975) on soome kirjanik ja sõnakunstiõpetaja. Tema populaarne sari „Kollivalve” on saanud Arvid Lydeckeni auhinna (2016) ja seda on tõlgitud juba rohkem kui 25 keelde. Kati Vuorento (snd 1973) on illustraator ja graafiline disainer. Vuorento müstilised illustratsioonid loovad Agnese raamatus salapärase meeleolu.
Kimalased Piksekivil
Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud. Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada? „Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla. „Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!” Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks. „Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu. „Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga …” „Mis aga?” „Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”
Tütar kadunud
Anna Janssoni uus põnevussari! Vera Bark põgeneb ülepeakaela oma tüdrukuteõhtult ja kaob jäljetult. Tema isa, vaneminspektor Kristoffer Bark, rändab viis aastat kilomeeter kilomeetri järel piki Hjälmareni kallast ja otsib oma tütart. Kahtlustatakse, et Vera uppus, ja uurimine on ammu peatatud. Ent teadmatus pureb Kristofferit ja Vera ema, kes on meeleheitest alla käimas. Kolm aastat pärast Vera haihtumist kaob samas kohas üks teine naine. Ka see uurimine lõpetatakse peagi, kuid Kristoffer Bark saavutab selle, et juhtum jahtunud jäljena taas käsile võetakse. Kadunud naine on paljuski Kristofferi tütre moodi ning mees adub, et seoseid on rohkem, kui ta esialgu aimanud oli. „Tütar kadunud” on lugu lapsevanema kõige jubedamast õudusunenäost. Ettearvamatute pööretega lugu heidab pilgu süngetele perekonnasaladustele ja näitab, millised tagajärjed võivad olla pettekujutelmadel. Kristoffer Barki põnevik