Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OUMinu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane
Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale.Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?)Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks.PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad.
Mura
Erakordse saatusega naine 20. sajandi Venemaa tormiste ajaloosündmuste keerises – vene päritolu aristokraat Maria Zakrevskaja, proua Benckendorff, paruness Budberg ehk lihtsalt Mura. Eestis tuntud kui Jäneda viimane mõisaproua, oli Mura ühtaegu Briti salaagendi armuke, Maksim Gorki muusa, H. G. Wellsi kallim ja Londoni haritlaskonna loominguline innustaja. Ta suhtles 20. sajandi tõeliste suurkujudega: tsaari, Stalini, Churchilli, de Gaulle’iga. Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud Murat näis ootavat helge tulevik. Bolševike revolutsiooniga aga variseb kogu ta maailm kokku. Samal ajal kui Lenini julmad politseiorganid tema peret ja sõpru taga kiusavad, armub ta meeletult Briti salaagenti Sir Robert Bruce Lockharti. Kui aga too Venemaalt välja saadetakse, jääb Mura üksi. Ellujäämiseks saab ta loota vaid omaenda tarkusele. On neid, kes ülistavad selle naise õrnust ja vankumatut truudust. Teised omakorda mõistavad hukka tema valed. Kõik on aga nõus, et Mura kehastab Elu … Prantsuse kirjanik Alexandra Lapierre’i (snd 1955) sulest on ilmunud arvukalt romaane ja biograafiaid. Terava pilgu ja heatahtliku perspektiiviga äratab ta ellu hulganisti köitvaid isiksusi, kes heidavad valgust märgilistele sündmustele maailma ajaloos.
Воины Света
Противостояние биоэнергетических сущностей из других вселенных, Тёмные Силы которых погубили не одну планету, привело их на Землю, где они будут биться за души и сердца людей всеми возможными для них способами.Сюжет разворачивается в Средневековье, в эпоху крестовых походов. Это история, которая могла бы быть на самом деле, а возможно, и была…Охота в лесу привела двух братьев-рыцарей к судьбоносной встрече с прекрасной принцессой, оказавшейся в смертельной опасности. Предложив ей помощь, они навлекли на себя непредсказуемые, отчасти невозможные приключения, из которых не всем удастся выбраться живыми.Им предстоит немало сражений с викингами, на стороне которых бьются Тёмные Силы и демоны, братьям же помогают Светлые Силы и ангелы. На кону стоит будущее всего человечества и планеты. Удастся ли Добру победить в этот раз или всё же Тьма поглотит всю планету, окутав её мраком? Всё это вам предстоит узнать из книги.
Dead End
Life regularly brings us so much of unexpected, and the most of it is unpleasant, and sometimes really terrifying, taking away all our strength and breaking us. And then, when we appear in an extremely desperate situation and suppose that it just could not been worse, we have take much harder trials and tests. Only when having lost everything, we start understanding and being aware of the real values of life, of what is significant and what only lasts for a certain time period.
Tüdruk, kes peab surema
Stockholmi ühes pargis leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Esmapilgul ei kahtlustata surmajuhtumi põhjusena kuritegu. Kuid kohtuarst Fredrika Nymani vaist ütleb, et midagi on valesti, ja ta võtab ühendust Mikael Blomkvistiga.Mikael tunneb loo vastu pehmelt öeldes leiget huvi. Kerjus oli oma segastes juttudes korduvalt maininud Rootsi kaitseministri Johannes Forselli nime. Kas see oli vaid hullumeelse sonimine, mõttetu jamps? Või on mingi seos valitsusega tõepoolest olemas?Mikael palub Lisbethilt abi. Kuid pärast Holger Palmgreni matuseid on Lisbeth riigist lahkunud ja kellelgi pole temaga mingit kontakti.Keegi ei tea, et Lisbeth on Moskvas. Ta tahab oma õe Camillaga asjad ära klaarida. Ta on otsustanud: ta ei ole enam tagaaetav. Edaspidi on tema see, kes jahti peab.Tüdruk, kes peab surema – David Lagercrantzi Millenniumi-sarja raamatute suur finaal – seob poliitilised skandaalid ja kõrgel tasemel võimumängud ühte DNA-uuringute, Himaalaja-ekspeditsioonide ja lõhestumist külvava, organiseeritud netivihaga, mille juured viivad Vene trollivabrikutesse.
Kellassepa tütar
Üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal jäetakse ühel talvel Londoni tänavatele maha väike tüdruk. Keegi saladuslik võõras lapsendab ta ning tüdrukust saab järgemööda varas, sõber, muusa ja armuke. 1862. aasta suvel, kui ta on just saanud 18-aastaseks, viibib ta koos grupi kunstnikega ühes kaunis majas, mis paikneb Thamesi jõe ülemjooksu vaikses käärus. Majas kasvavad pinged ning ühel palaval pärastlõunal kostab lask. Üks naine on tapetud, teine kaob ning tõde juhtunu kohta kaob ajapragudesse. Möödub rohkem kui sajand ning paljud võõrad külastavad Birchwood Manorit, kuid maja ei reeda toimunut, enne kui sinna satub veel üks noor naine, kes vajab selgitust omaenda perekonna saladusele … Kui „Kellassepa tütre” saladus vähehaaval paljastuma hakkab, saame teada nende inimeste lood, kelle elud on olnud selle härrastemajaga seotud 1862. aasta saatuslikust päevast saadik. Põnevalt üles ehitatud ja mitmekihiline raamat annab taas tunnistust Kate Mortoni oskusest paeluvaid lugusid jutustada. Kate Morton on sündinud Lõuna-Austraalias ja üles kasvanud Queenslandi mägedes. Ta on lõpetanud ülikooli teatrikunsti ja inglise kirjanduse alal. Tema romaane on avaldatud paljudes keeltes.
Äratundmishirm
Meelika on idamaise välimusega otsustavalt tegutsev naine. Algul pole kerge märgata, et selles suurepärases koosluses peitub väga õrn hing. See asjaolu saab mitmele tema suhtele saatuslikuks. Ühel päeval tunneb Meelika, et tahaks oma elus midagi muuta ning otsustab suvilakrundile maja ehitada. Pangalaenu saab ta hõlpsasti, siis aga algavad probleemid. Ränka kriisi satuvad nii Eesti majandus kui ka Meelika isiklik eelarve. Üks mõtlematu lause hävitab tunde, millest oleks võinud areneda midagi väga kaunist. Hingelise ja rahalise kriisi lahendamiseks otsustab Meelika Soome tööle minna. Loodetud parema elu asemel tuleb naisel hoopis heidelda heaoluriigi pahupoolel. Töö ta läbi katsumuste leiab, ent aasta pärast koju tagasi pöördunult tõdeb, et oli lahkudes allkirjastanud lepingu, mis tähendab rahalist hukatust…
Kuidas, palun?
Raamat jutustab suhtumisest ja suhetest, kus noore mehe eluperioodi, mida võiks võrrelda kaljuserval kõndimisega, lõpetab juhuslik kohtumine endast kümme aastat vanema naisega. Sedapidi vanusevahe on teadagi ühiskonna silmis vale. Kahe peakangelase (19.a. ja 29.a.) teekond teineteiseni kujuneb sedavõrd keeruliseks, et nende vahel haigutab sõna otseses mõttes kuristik. Suhtesse imbub ärimehest kröösus. Jah, raha omades tekivad suured võimalused, aga sageli ka ohud. Lugedes saategi teada, kuidas Rünno, Katriin ja Rein tulevad toime olukorraga, kus nendega mängivad marionetlikke mänge kõrvalseisjad.
Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis
Marianne Mikko oli koroona ajal SASi pantvang: tagasisõit Göteborgist Tallinna lükkus aina edasi. Oma hirmust ja rõõmust Rootsi Kuningriigis kirjutas ta haarava päevikuvormis raamatu, kust ei puudu ka paras annus irooniat. Marianne kirjutab tutvustuseks nii: „See raamat on ja ei ole ka päevik. Nende kaante vahel on mõtisklused, mis mind valdasid neljakümne päeva vältel, mil mu saatus sõltus ennekõike SASi otsusest lennata või mitte. Tulin Rootsi teadmisega, et tagasilend Eestisse toimub kümne päeva pärast. Ometi kusagil sügaval sisimas tundsin algusest peale, et Göteborgi jään seekord kavandatust kauemaks. Elasin koos rootslastega, jagades nende hirme ja rõõme. Kohtusin päris paljude Rootsi inimestega samal ajal, kui Eestis kehtis nõue püsida kodus. Elu tahtis elamist. Varem või hiljem läks seltskonnas jutt koroonale. Vahel viskasime ka võllanalja. Kas teate, miks Uppsalas on nii vähe koroonasse nakatunud inimesi? Sellepärast, et ülikoolilinnas kannavad kõik prille. Rootslased olid oma vabaduse üle uhked, aga maailm vaatas neile kui vastuvoolu ujujatele viltu. Eestlasena andsin endale aru, et Rootsi tee on väga eriline. Või vastupidi – väga loomulik.“