Eesti digiraamatute keskus OU
Все книги издательства Eesti digiraamatute keskus OU
Kakuke
Elasid kord mees ja naine. Ühel päeval ütles mees naisele: „Vanamemm, mine kraabi jahukoti ja -püti põhja. Äkki saad nii palju jahu, et teha üks kakuke.“
Naine läks ja kraapis jahupütti ning keeras teistpidi ka jahukoti ning saigi paar peotäit jahu.
Ta segas jahu hapukoorega ja vormis taignast kakukese – väikese ümmarguse kukli. Siis küpsetas ta selle ahjus ära ja jättis aknalauale jahtuma.
Vene muinasjutt
Kadakapuu
Kaua-kaua aega, nii umbes kaks tuhat aastat tagasi elas rikas mees koos oma hea ja ilusa naisega. Nad armastasid üksteist üle kõige, ent tundsid suurt kurbust seetõttu, et neil polnud lapsi. Nii kangesti soovisid nad last saada, et naine palvetas päevad ja ööd, ent nad jäid ikka lastetuks.
Nende maja ees oli hoov, kus kasvas kadakapuu. Ühel talvepäeval asus naine puu alla õunu koorima ja lõikas näppu ning veri langes lumele. „Oh,“ ohkas naine, „oleks mul vaid laps, punane kui veri ning valge kui lumi,“ ja olles need sõnad lausunud, läks tal korraga süda kergeks. Talle tundus, justkui olekski tema soov täide läinud, ning ta läks rõõmsal meelel majja tagasi. Möödus kuu ja kogu lumi oli sulanud. Möödus teinegi ning maa muutus roheliseks.
Eesti muinasjutt
Õnneseen Hans
Mõni inimene sünnib, õnnesärk seljas: kõik, mida ta teeb või teha püüab, kukub hästi välja – kõik, mis talle osaks langeb, toob kasu – kõik tema haned on luiged – kõik tema kaardid on trumpässad – pilluta teda kuidas tahes, alati maandub ta nagu kass jalule ja läheb veel suurema kiiruga edasi. Maailm ei pruugi teda alati nõnda kõrgelt hinnata nagu ta ise, aga mis temal maailmast?
Kuldne lind
hel kuningal oli imekaunis aed ja aias seisis puu, mis kandis kuldseid õunu. Õunad loeti alati üle, ent just siis, kui nad hakkasid juba valmis saama, selgus, et igal ööl oli üks õun kadunud.
Isekas hiiglane (klassikaline versioon)
Ammusel ajal oli lastel tavaks igal pärastlõunal pärast kooli minna hiiglase aeda mängima. See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid kaunid lilled nagu tähed ning aias oli kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid valged ja roosad õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ hüüdsid nad üksteisele. Ühel päeval saabus aga hiiglane tagasi koju.
Pandemoonium
Lauren Oliveri Deliiriumi-triloogia teine raamat. Lena, kes armus maailmas, kus tunded on keelu all, pääseb lõpuks ränkraske hinnaga vabadusse. Tüdruk üritab nüüd kohaneda Metsikus uue elu nõudmistega, siinsete kirjutamata reeglitega. Metsikus ei ole tunded keelatud, siin valitsevad teised karmid reeglid, kuid tagasiteed ei ole, kõik sillad on põletatud. Mässulised võitlevad ellujäämise nimel ning tasapisi hakkab mässuliste arv kasvama. Ehk on tulevikus tundeid lubav ühiskond siiski võimalik?
Poiss, kes kaotas mälu
Peale tühisest asjast alanud naeruhoogu taipab Arto, et ei mäleta, kus ta elab, ega ka seda, kes ta on. Püksitaskus on vaid paber. Paberil kirjas: „Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on mustikajäätis! Kallid. Ema“. Mälu ei paista taastuvat ning Arto läheb nüüd nendega, kes talle abi pakuvad. Need on poisid, kes on omamoodi võitlejad, kes peavad ise oma eluprobleemidega toime tulema, vanemate toetusele ja abile ei saa nad eriti loota. Siin saab alguse sõprus Arto ja Kimo vahel. „Poiss, kes kaotas mälu“ ongi südamlik lugu sõprusest, südikusest, uue õppimisest, erinevustest ja sarnasustest. Nõuab palju pealehakkamist, et toime tulla võõras olukorras. Kuid poiss ei suhtu teda ümbritsevasse eelarvamusega, vaid ausalt ja avatult. Lugu on väga tõepäraselt kirja pandud ja hea lugemisvara eriti poistele.
Hester Hilli mõistatus
Megi ja Franki vanemad saadavad lapsed suve veetma onu Elioti juurde, kes elab vanas salapärases mõisas Hester Hillis. Niipea kui nad kohale jõuavad hakkab juhtuma kummalisi asju: mahajäetud rongijaamas näeb Meg tüdrukut, keda keegi teine kunagi näinud ei ole, Megile on kohalikku raamatupoodi jäetud sajandivanune päevaraamat mõistatusliku võtmega, mõisa pööningult kostab nuttu ja samme … Varsti on Meg ja Frank saladuse jälil, mis viib neid mitte ainult vana maja kõige varjatumatesse paikadesse, vaid ka minevikku … Kristina Ohlssonilt on varem eesti keeles ilmunud lasteraamatud „Klaaslapsed, „Hõbedapoiss“ ja „Kiviinglid“.
