Контркультура
Различные книги в жанре Контркультура
Bartleby & Co
25 aastat tagasi avaldas Marcelo armastusromaani ja seejärel, pärast üht traumaatilist sündmust, ei kirjutanud enam ridagi. Nüüd otsustab ta oma vaikimise lõpetada ja hakata kirjutama päevikut. Nii visandab ta joonealused märkused oma tulevasele teosele, mis räägib kirjanikest või kirjanduslikest tegelastest, kes on ühel hetkel kirjutamisega lõpparve teinud. See on vaimukas kirjanduslooline pillerkaar legendaarsetest vaikijatest ja vakatajatest, kes on kirjutaja Bartleby kombel öelnud: „Ma parem ei kirjuta.“ Kuid võimalik, et just mööda ei-labürinti rännates kerkivad esile tulevikukirjandusse viivad teed.
Enrique Vila-Mataselt on eesti keeles varem ilmunud romaanid „Pariisile ei tule iial lõppu“ (LR, 2014, nr 35–38, tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“ (Toledo, 2014, tlk Triin Lõbus).
Perifeeria kangelased
Kusagil väheasustatud kolkas pole mingi asi saada kangelaseks – liiguta vaid veidi lille või lihtsalt ole ja õiesülem asetataksegi kummarduse saatel pähe. Räägib reaalne elu või kade rahvasuu või kes? Armin Kõomägi 24 mininovelli tegelasi seob suur tegutsemistahe ja uudishimu, nad seavad aktiivselt maailma ja nihutavad perspektiive, olgu endal või lugude jutustajal: elurõõmus Villu, Saaremaa joogapensionärid, erilise psühholoogilise veenvusega kirjanikud, sihikindel muruniiduk ja seilav jääkaru. Elu saab uue rütmi, see on kindel.
„Perifeeria kangelased“ on autori viies lühiproosakogu.
Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?
Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?
Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.
Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.
Depeche Mode
1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Sergi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt.
Kosmopolis
New York, üks aprillipäev aastal 2000. 28-aastane multimiljonär Eric Packer sõidab oma kuulikindla limusiiniga põiki läbi Manhattani saare, kohtub sel teekonnal värvika inimgaleriiga ja sattub tunnistajaks nii mõnelegi tavatule sündmusele. Packer armastab kiiret sõitu kapitalistliku äri laineharjal, talle meeldib manipuleerida inimeste ja rahaga, planeerida ja ennustada. Selle aprillipäeva lõpp on aga ootamatu temalegi. DeLillo napp lause tungib meisterlikult tegelase mõtete ja ulmade maailma ning lahkab uue aastatuhande alguse vaimu.
Trust me - Blindes Vertrauen
"Seit ihrer Kindheit ist Eywa Greens Welt in Dunkelheit gehüllt. Trotzdem meistert sie die kleinen und großen Hürden des Lebens mit einem Lächeln. Auf der Ranch ihres Onkels führt sie ein geborgenes Leben, liebt das Klavierspielen und hat ein ausgeprägtes Gespür für ihre Mitmenschen. Als sie versehentlich mit einem Mann zusammenstößt, schlägt genau dieser Sinn Alarm. Sie spürt eine Dunkelheit in ihm, die schwärzer ist als der Vorhang vor ihren Augen. Trotz dieser Warnung fühlt sie sich zu ihm hingezogen, doch kann sie ihm vertrauen? Eine schwer traumatische Kindheit hält Leon Marshall in sich gefangen. Von Unruhe getrieben zieht er von Stadt zu Stadt, unfähig, den Menschen zu vertrauen oder ihnen Gefühle entgegenzubringen. Stets auf der Flucht vor zu viel Nähe und sich selbst. Sein Herz hat noch nie für jemanden geschlagen und er ist davon überzeugt, dass sich das auch nie ändern wird. Wenn zwei Geschöpfe der Dunkelheit zusammentreffen, erkennen ihre Herzen das Licht?"
Vereimejas
Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas. „Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?
Kahtlased kujud öises rongis
Sinavormis lühiromaan „Kahtlased kujud öises rongis“ põimib argised tähelepanekud unenäoliste kogemustega. Oma teekonnal rongiga läbi Euroopa linnade ja Aasia avaruste puutub „sina“ kokku terve rea iseäralike tegelastega: konduktorite ja konterbandistide, professorite ja prostituutide, näitlejate ja jumalatega. Need ette kavatsemata kohtumised sunnivad peategelast pidevalt ümber hindama oma suhet ümbritsevaga ja koguni iseendaga.
Moskoviidid
Albert Engström (1869–1940) oli Rootsi armastatud kunstnik ja viljakas vestekirjanik, Rootsi Akadeemia liige aastast 1922.
1923. aastal tegi ta pikema reisi kodusõjajärgsele Venemaale, missiooniks visandada selle unikaalse ajajärgu tegelaste portreesid. Talle avanesid nii Kremli kõrged uksed kui ka kõige kohutavamad allilmaurkad. Ta joonistas Trotskit ja Kalininit, Clara Zetkinit ja Aleksandra Kollontaid, aga ka ohtralt hulkureid ja heidikuid. Ta ei flosofeeri ajaloo pöörase käigu üle, ei tee prognoose ega üldistusi, vaid registreerib, mida näeb ja kuuleb, ja vestab lugejale oma muljetest.