Книги о войне
Различные книги в жанре Книги о войнеDora, Dora
On 1943. aasta detsember. Teise maailmasõja lõpp ei ole enam kaugel. Saksamaa relvastusminister ja Hitleri peaarhitekt Albert Speer saabub väikese kaaskonnaga Soome Lapimaale. Ta kavatseb jätkata teekonda Jäämere ääres paiknevasse Saksamaa kõige põhjapoolsemasse sõjaväebaasi. Speeri vaevab hingehäda. Ta on olnud varem Hitleri soosik, aga nüüd on side Führeriga katkenud ja Speer tahab näidata, et on endiselt Saksamaale ustav. Reis on ränk. Sakslased ei suuda taluda pimedat inimtühjust ja verdtarretavat külma. Äärmuslikes oludes toimub üllatavaid kohtumisi ja sõja tõelisus avab paljude silmad. Speer teeb aga esimesed sammud omaenda süngesse sisemaailma. „Dora, Dora” on jutustus võimust, sõja meeletusest, natside kuritegudest ja sellest, kuidas isegi siis, kui inimene on sattunud keset halastamatut vägivalla masinavärki, ei pruugi ta olla võimeline nägema, mis tegelikult toimub. „Dora, Dora” valiti 2012. aastal Soome olulisema kirjandusauhinna Finlandia nominendiks. Kirjanik Heidi Köngäs on mitme Soome kirjanduspreemia laureaat, ta tegutseb ka telerežissööri ja produtsendina. 280 lk
Kerjustüdruk. Sari Ajavaim
2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.
Ja mägedelt kajas vastu
„Ja mägedelt kajas vastu“ on liigutav ja kaasahaarav lugu, mis demonstreerib sidemeid, mis meid määratlevad ja meie elu kujundavad – ja seda, mida inimeseks olemine tähendab. Romaani tegevus saab alguse 1952. aastal Afganistanis. Abdullah ja tema õde Pari elavad koos oma isa ja kasuemaga väikeses külas nimega Shadbagh. Kolmeaastase Pari silmis on tema suur vend Abdullah pigem ema kui vend. Ka kümneaastasele Abdullah’le on väike Pari kõik. Jälgides tegelaskujude elu ning valikute ja armastuse tagajärgi läbi põlvkondade ja üle maailma – Kabulist Pariisini, San Francisconi ja Tinose-nimelisele Kreeka saareni välja –, laieneb romaan järk-järgult väljapoole, muutudes iga leheküljega võimsamaks. Khaled Hosseini on üks maailma loetumaid ja armastatumaid kirjanikke, kelle teoseid „Lohejooksja“ ja „Tuhat hiilgavat päikest“ on rohkem kui seitsmekümnes riigis müüdud üle kolmekümne kaheksa miljoni eksemplari. Ta on ka ÜRO pagulaste agentuuri UNHCR-i hea tahte saadik ja Afganistani inimestele humanitaarabi pakkuva mittetulundusorganisatsiooni Khaled Hosseini Fondi asutaja. Ta elab Põhja-Californias. Vt ka www.khaledhosseini.com / www.khaledhosseinifoundation.org
Офицерская баллада
Противоречивые, трагические и комические события эпохи перемен – конца 80-х годов прошлого века – затягивают в свою воронку юного лейтенанта Марата Тагирова. Отправленный в глухой монгольский гарнизон, он вдруг оказывается в центре войны разведок сверхдержав и других странных происшествий. Молодой офицер теряет бойцов, обретает друзей, обнаруживает труп младенца, ловит диверсантов, получает втыки от начальства, безнадёжно влюбляется – и неумолимо взрослеет. Посланник Океана и чингизиды, агенты спецслужб и загадочный Старец, мудрый Бхогта-лама и члены Политбюро – все они оказывают влияние на необычную судьбу Тагирова. На самом деле это роман – о Любви и Свободе.
Ограниченный контингент
Наше время надвое разорвала война в Афганистане. Вводил ограниченный войсковой контингент в непокорную горную страну могучий Советский Союз. А через девять лет возвращались мы совсем в другое государство. Которое до сих пор не знает – какое оно на самом деле? Каждый из нас, рожденных в весенние шестидесятые и самодовольные семидесятые – из воевавшего поколения. Независимо от того, где пришлось получить свой осколок в грудь или в мозг – в Панджшерском ущелье или у взбесившегося телеэкрана. Моя огромная держава даже не погибла в неравном бою. Вдруг просто сама развалилась на рваные куски, харкая кровью и давя прогнившим телом своих детей. Смысл всей жизни исчез в угаре перестройки, золотые офицерские погоны были заляпаны дерьмом оскорблений, а инвалиду – «афганцу» жирный чиновник блевал в обожжённое лицо: «Я тебя ТУДА не посылал»… Тогда наше, преданное властью, поколение умерло где-то там, внутри. Между ворочающимся в темноте сердцем и оболганной душой. Умерло – и возродилось. Мы на ходу учились проводить деловые переговоры, форсить полуанглийским новоязом и забивать «стрелки». Восстанавливать брошенные заводы и кутить на заморских курортах. Нас убивали на тех же «стрелках» и в переполненных тюремных камерах, куда пихали по сфабрикованным рейдерами делам. И у порезанных на металлолом прокатных станов, с таким трудом возвращенных. Только мы – живы. И с нами офицерская честь, сшитая душманскими пулями дружба и алогичная вера в свою страну. Мы умеем любить по-настоящему. И счастливо смеяться по-детски. Мы. Контингент…
Lahustumine
„Lahustumine” on romaan sõjast ja armastusest, inimsaatusi muutvatest valikutest, vabadusest ja selle puudumisest. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. See on raamat keerulise saatusega Ants Rauast ning tema püüdlustest toime tulla pojaga, keda tabab raske õnnetus; elades eestlasena maailmas, kus ta ei tea, kas temasugustele on kohta ja minevikuga, mida ta on sunnitud vastutahtsi ümber hindama. „Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha. Žürii liikme Rein Veidemanni sõnul vastab Lauri tekst enim ettekujutusele eepilisest suurvormis: mitmeosaline mahukas teos jälgib ühe eesti pere nelja põlvkonna meeste saatust ja autorit on huvitanud äärmusolukordade mõju inimpsüühikale. „Alates teose sümboolsest pealkirjast „Lahustumine” ja lõpetades autori läbinägeliku analüüsiga Eesti võimalikust tulevikust – kõik see sekundeerib vääriliselt võidutööle.” Märt Laur
Majad jõe ääres
On aasta 1944. Punavägi on Eesti äsja vallutanud, vastne võim üritab käivitada uut, nõukogulikku elulaadi. Põline kooliõpetaja Aleksander Sooveer saabub koos naise ja nende kasvatada oleva tütrepojaga sõjast räsitud väikesesse Lepaku töölisasulasse, et seal kool käima panna. Nende kodu Varevere linnas on pommirünnakus tuleroaks saanud, kogu elu tuleb alustada uuesti, aga sootuks teisiti kui kunagi varem – punane riigikord on viinud turvatunde, tekitanud hirmu ja nõuab kogu elu jooksul pühaks peetud tõekspidamiste mahasalgamist. Majad jõe ääres on 2000. aasta romaanivõistlusel esiletõstetud teos.
Все те незриме світло
Бестселер від лауреата престижних літературних премій! Захоплива та зворушлива історія сліпої французької дівчинки і боязкого німецького хлопчика, які під час Другої світової намагаються, хто як може, вижити у круговерті війни, не втратити здатність любити і врятувати найдорожчих людей… Це книга про кохання і смерть, про те, що з нами робить війна, і про те, що невидиме світло переможе навіть найбезнадійнішу темряву.
Спалені мрії
Що минулося – не забулося… Війна увірвалася й у життя Мар’яниної родини: чоловік не повернувся з фронту… Самотня жінка мріяла, щоб хоч її діти побачили світле майбутнє. Та не судилося… Фашисти лютували особливо, коли їм чинили опір: зганяли людей мов худобу на бойню, убивали з кулеметів, спалювали живцем! У жахливому полум’ї зникали не лише села, але й надії на світле майбутнє! А партизани не поспішали на допомогу…
Прогулянка на війну
Початок 90-х, Грузія. Два приятелі-грузини вирушають до Азербайджану за дешевою «травою». Але, випадково заблукавши, опиняються в Нагорному Карабаху, у зоні бойових дій. Щоб вижити, треба діяти! Гіо, син владного та багатого батька, змушений чи не вперше в житті самостійно приймати серйозні рішення. І якщо він бажає повернутися, то має взяти відповідальність за свою долю у власні руки! Так майже звичайна прогулянка стає подорожжю до свободи та самого себе і змінює його назавжди…