Kus laulavad langustid. Делия Оуэнс

      „Catherine, kullake, kui sa mind kuuled, tule palun välja. Selline on seadus, tibu; sa pead koolis käima. Aga sellele lisaks hakkab sulle seal meeldima, kullake. Iga päev saad tasuta sooja toitu. Mulle tundub, et täna anti krõbeda koorikuga kanapirukat.”

      Aga see oli juba midagi hoopis muud. Kya oli alati väga näljane. Hommikusöögiks oli ta keetnud maisiputru, mille sisse olid sega­­tud soolaküpsised, sest pärissoola tal polnud. Üht asja ta elu kohta juba teadis: maisiputru ilma soolata süüa ei kõlba. Ta oli kana­­pirukat saanud elus vaid mõnel korral, kuid nägi endiselt silme ees seda kuldset koorikut, väljast krõbe, seest pehme. Ta tundis kastme täidlast maitset, nagu oleks see ümmargune. See oli kõht, mis sundis Kyat saabalpalmi lehtede vahelt püsti tõusma.

      „Tere, kullake, mina olen proua Culpepper. Sa oled suureks kasvanud ja valmis kooli minema, on nii?”

      „Jah, proua,” ütles Kya, pea langetatud.

      „Pole midagi, sa võid paljajalu minna, teised lapsed teevad seda ka, aga kuna sa oled väikene tüdruk, pead sa panema selga seeliku. Kas sul on kleiti või seelikut, tibu?”

      „Jah, proua.”

      „Olgu siis nii, paneme su kenasti riidesse.”

      Proua Culpepper tuli Kya järel verandale, kus ta oli sunnitud astuma üle linnupesarea, mille Kya oli verandapõranda laudadele ritta sättinud. Magamistoas pani Kya selga ainsa kleidi, mis talle veel passis, ruudulise pihikkleidi, mille üht õlakohta hoidis koos haaknõel.

      „See sobib küll, kullake, sa näed täiesti kena välja.”

      Proua Culpepper sirutas käe välja. Kya vahtis seda. Ta polnud mitu nädalat ühtegi inimest puudutanud, polnud puudutanud võõrast kogu oma elu. Aga ta pistis oma väikse käe proua Culpepperile pihku ja lasi juhatada end mööda rada Ford Crestlineri juurde, mida juhtis vaikiv, hallis kaabus mees. Tagaistmel istudes ei naeratanud Kya ega tundnud end kui ema tiiva alla pääsenud tibu.

      Barkley Cove’is oli üksainus valgete kool. Esimesest klassist kaheteistkümnendani käisid kõik ühes ja samas kahekordses tellistest hoones, mis asus šerifijaoskonnast Main Streeti teises otsas. Mustadel lastel oli oma kool, Colored Towni lähedal asuv ühekordne betoonblokkidest maja.

      Kui Kya kooli kantseleisse juhatati, leiti seal paberitest küll üles tema nimi, kuid maakonna registris puudus tema sünniaeg, seega määrati ta teise klassi, kuigi ta polnud päevagi oma elus koolis käinud. Niikuinii, öeldi seal, on esimene klass liiga täis ja padurarahvale pole sellest ju lugu, sest need käisid koolis võib-olla mõne kuu ja kadusid siis jäädavalt. Kui direktor juhatas teda mööda avarat koridori, mis nende sammud kajama pani, kerkis Kya laubale higi. Mees avas ühe klassiruumi ukse ja tõukas teda kergelt edasi astuma.

      Ruudulised särgid, kaharad seelikud, kingad, tohutul hulgal kingi, mõned paljad jalad ning silmad – mis kõik teda jõllitasid. Ta polnud elades nii palju inimesi näinud. Neid võis olla oma tosin. Õpetaja, seesama preili Arial, keda need poisid olid aitama läinud, saatis Kya ruumi tagaotsas asuva laua juurde. Ta võib oma asjad riiulisse panna, öeldi talle, kuid Kyal ei olnud mingeid asju.

      Õpetaja läks jälle klassi ette ja ütles: „Catherine, palun tõuse ja ütle klassile oma täisnimi.”

      Kya kõhus keeras.

      „No nii, kullake, ära häbene.”

      Kya tõusis. „Preili Catherine Danielle Clark,” ütles ta, sest nii oli ema kord tema täisnimeks öelnud.

      „Kas sa oskad tähthaaval öelda sõna „koer”?”

      Kya seisis vaikides ja vahtis põrandale. Jodie ja ema olid talle mõningaid tähti õpetanud. Aga ta polnud kunagi valjult ühtegi sõna tähthaaval välja öelnud.

      Ärevus pani ta sisikonna pöörama; ometi üritas ta. „R-e-o.”

      Pingiridade vahel puhkes naer.

      „Kuss! Vaikust, teie kõik!” hüüdis preili Arial. „Me ei naera, kas kuulete mind, me ei naera kunagi üksteise üle! Te teate seda väga hästi.”

      Kya istus kiiresti oma toolile ruumi tagaosas, üritades kaduda nagu ürask, kes sulandub ühte tammepuu vaolise koorega. Ent ärevusest hoolimata kummardus ta ettepoole, kui õpetaja tunniga edasi läks, ootust täis, et viimaks teada saada, mis tuleb pärast kahtkümmend üheksat. Senini polnud preili Arial rääkinud muust kui mingist asjast, mille nimi oli neetika, ning õpilased, suud ümmargused nagu O-tähed, kordasid tema järel aa, ee, oo ja uu, häälitsedes nagu tuvid.

      Umbes kell üksteist täitis koridore küpsevate pärmitainakuklite ja pirukakooriku võisoe lõhn, mis klassiruumi imbus. Kya kõht pitsitas ja korises ja kui lapsed viimaks rivvi võtsid ja sööklasse marssisid, oli tal suu sülge täis. Teiste järgi talitades võttis ta virnast kandiku, rohelise plasttaldriku ja söögiriistad. Kööki avanes suur letiga aken ja tema ees oli hiiglaslikul emailvaabaga pannil kana­­pirukas, paksu krõbeda tainavõrestikuga kaetud, mille vahelt mullitas kuuma mahlakat kastet. Pikk mustanahaline naine, kes muudkui naeratas ja mõnda last nimepidi kutsus, tõstis tema taldrikule suure portsu pirukat, selle juurde võis praetud aedubasid ja kukli. Ta sai ka banaanipudingu ja oma isikliku väikese punase ja valgega piimapaki, mille võis kandikule panna.

      Ta pööras laudade poole, millest enamik oli täis naervaid ja vestlevaid lapsi. Ta tundis ära Chase Andrewsi ja tema sõbrad, kes olid talle kõnniteel jalgrattaga peaaegu otsa sõitnud, ja ta pööras pea ära ning istus tühja laua taha. Mitmel korral vedasid ta silmad teda alt ja heitsid kiire pilgu poiste poole, ainsate tuttavate nägude poole. Aga nemad, nagu kõik teisedki, ei teinud temast välja.

      Kya vahtis kana, porgandi- ja kartulitükkide ning väikeste hernestega pikitud pirukatäidist. Kuldpruun tainas kõike seda katmas. Lähemale astus tüdrukutekamp, kõigil seljas kaharad puhvis seelikud, mille all mitu kihti alusseelikuid. Üks oli pikk, kõhn ja blond, teine matsakas ja ümarate põskedega. Kya mõtles, kuidas nad nende suurte seelikutega üldse puu otsa said ronida või isegi paati astuda. Konni ei saanud nad madalas vees kohe kindlasti püüda; nad ei näeks omaenda varbaidki.

      Nende lähenedes vahtis Kya enda taldrikusse. Mida ta ütleks, kui nad otsustaksid tema kõrvale istuda? Aga tüdrukud läksid temast mööda, säutsudes nagu linnukesed, ja istusid ühe teise laua äärde oma sõprade juurde. Hoolimata magu närivast näljast avastas Kya, et ta suu oli kuivaks tõmbunud ning neelamine raske. Nii et pärast vaid paari suutäit jõi ta kogu piima ära, toppis nii palju pirukat, kui vähegi sai, piimapakki, hoolikalt, et teised ei näeks, ning mässis piimapaki ja kukli salvrätiku sisse.

      Ülejäänud päeva ei teinud ta suud kordagi lahti. Isegi siis, kui õpetaja tema käest midagi küsis, jäi ta tummaks. Talle tundus, et tema peaks nende käest midagi õppima, mitte nemad tema käest. Miks ma piaks laskma neil enda üle naerda? mõtles ta.

      Kui kõlas päeva lõpetav kell, öeldi talle, et buss viib ta tema teest kolme miili kaugusele, sest edasi on tee liiga liivane, ja et ta peab igal hommikul bussi peale kõndima. Teel koju, kui buss sügavates roobastes õõtsus ja sooheina pikkadest siiludest möödus, hakkas bussi eesotsast kõlama leelotus: „PREILI Catherine Danielle Clark!” Pikkpeenikeblond ja Matsakasümaratepõskedega, need­samad tüdrukud sööklast, hüüdsid: „Kussa olnd oled, padurakana? Kus su kaabu on, soorott?”

      Buss peatus viimaks kaugel metsas asuval tähistamata ristmikul, mis koosnes teeradade rägastikust. Juht tegi ukse lahti ja Kya sööstis välja, jooksis hingeldades peaaegu pool miili ning sörkis siis kogu maa nende teeotsani välja. Ta ei peatunud hüti juures, vaid jooksis otsejoones läbi saabalpalmisalu laguuni juurde ja edasi mööda rada, mis viis läbi tihedate, varjuliste tammede ookeani juurde. Ta murdis nende vahelt välja ahtale rannale, kus meri oma käed laiali sirutas, tuul tema patsi punutud juuksed lahti kiskus, kui ta loodete piiril pidama jäi. Ta oli sama lähedal pisaratele, kui oli olnud terve päeva.

      Üle randa taguvate lainete müha hüüdis Kya linde. Ookean laulis bassi,