Kus laulavad langustid. Делия Оуэнс

ja Steve Long, mõlemad kümnesed, mõlemad heledapäised, 1969. aasta 30. oktoobri hommikul niiskest treppredelist üles hakkasid ronima.

      „Sügisel ei piaks nii palav olema!” hüüdis Steve alla Benjile.

      „Jah, ja kõik on vakka, aint varesed mitte.”

      Astmete vahelt alla vaadates ütles Steve: „Ossa. Mis see on?”

      „Kus?”

      „Vaata, seal. Sinised riided, nagu lamaks keski mudas.”

      Benji hüüdis: „Kuule, sina! Missateedseal?”

      „Ma näen ta nägu, aga see ei liigu.”

      Käte vehkides kiirustasid nad tagasi alla ja jooksid teisele poole tornijalamit, rohekas muda saabaste külge kleepumas. Soos lamas mees, selili maas, tema vasak jalg groteskselt põlvest ettepoole kõverdunud. Ta silmad ja suu olid pärani.

      „Issa ristike!” ütles Benji.

      „Jeever küll, see on Chase Andrews!”

      „Kutsume parem šerifi.”

      „Aga me ei tohiks üldse siin olla.”

      „Sellest põle nüüd enam lugu. Ja need varesed tulevad iga hetk siia asja uurima.”

      Nad pöörasid näod vareste kraaksumise poole ja Steve ütles: „Võib-olla piaks üks meist siia jääma, need linnud eemal hoidma.”

      „Sa oled peast ull, kui arvad, et ma üksinda siia jään. Ja ma võin indiaanlase pia piale kihla vedada, et sina ka ei jää.”

      Nende sõnadega haarasid nad oma rattad ja väntasid mööda siirupist liivarada tagasi Main Streetile, sealt edasi läbi linna, ning jooksid madalasse hoonesse, kus šerif Ed Jackson istus laua taga oma kabinetis, mida valgustasid juhtme otsas rippuvad üksikud lambipirnid. Turske, keskmist kasvu šerif, kel olid punakad juuksed ning nägu ja käsivarred täis kahvatuid tedretähne, istus ja lehitses Sports Afield ajakirja.

      Poisid jooksid avatud uksest koputamata sisse.

      „Šerif…”

      „Tere, Steve, Benji. Kas teid ajab punane kukk taga?”

      „Me nägime Chase Andrewsi tuletõrjetorni all sirakil soos lama­­mas. Ta on vist surnud. Ei liiguta mitte üks raas.”

      Barkley Cove’i asustamisest saadik 1751. aastal polnud ükski seadusemees laiendanud oma haaret väljapoole mõõkheinapiiri. 1940ndatel ja 1950ndatel olid mõni šerif ajanud koertega taga paari mandrilt tulnud kurjategijat, kes olid padurale pagenud, ja igaks juhuks peeti jäljekoeri edasi. Aga Jackson ei teinud soos toimuvatest kuritegudest üldjuhul välja. Miks sekkuda sellesse, kui üks rott teise maha tapab?

      Aga nüüd oli tegu Chase’iga. Šerif tõusis ja võttis nagist oma kaabu. „Näidake mulle.”

      Tammede ja metsikute astelpõõsaste oksad kriipisid vastu patrullauto külgi, kui šerif mööda liivast rada manööverdas, kõrval­­istmel doktor Vern Murphy, linna ainus arst, sihvakas ja heas vormis, hallinevate juustega. Mõlemad mehed õõtsusid sügavate vaalude rütmis, Verni pea vaat et vastu aknaklaasi kolksumas. Nad olid peaaegu ühevanused, vanad sõbrad, käisid vahel koos kalal ja sattusid tihtipeale sama juhtumi peale. Praegu sundis mõte soos lebava surnukeha võimalikust isikust neid vaikima.

      Steve ja Benji istusid koos oma ratastega taga pikapi kastis, kuni auto peatus.

      „Ta on sealpool, härra Jackson. Nende põõsaste taga.”

      Ed astus pikapist välja. „Teie, poisid, oodake siin.” Siis sumpasid tema ja doktor Murphy läbi muda sinna, kus lebas Chase. Pikapi saabudes olid varesed minema lennanud, kuid nende kohal keerles teisi linde ja putukaid. Häbematu elu pulbitses edasi.

      „See on tõesti Chase. Sam ja Patti Love ei ela seda üle.” Andrewsid olid oma Western Auto autopoes tellinud iga süüteküünla, ajanud jonksu iga aruande, kinnitanud iga viimase kui hinnasildi oma ainsa poja Chase’i tulevikku silmas pidades.

      Surnukeha kõrval kükitades, stetoskoobiga südamelööke otsides, kuulutas Vern ta surnuks.

      „Mis sa arvad, kaua sest möödas on?” küsis Ed.

      „Ma ütleks, et vähemalt kümme tundi. Koroner oskab täpsemalt ütelda.”

      „Küllap ronis eile öösi sinna üles. Kukkus otsast alla.”

      Vern uuris Chase’i hetkeks, ilma teda liigutamata, ja seisis siis Edi kõrvale. Mõlemad mehed vahtisid Chase’i silmi, mis tema pundunud näost endiselt üles taevasse vaatasid, ning siis tema pärani suud.

      „Kui mitu korda olen ma linnarahvale öelnud, et midagi sellist võib juhtuda,” ütles šerif.

      Nad olid teadnud Chase’i tolle sünnist saadik. Vaadanud, kuidas ta kasvas võluvast lapsest armsaks teismeliseks; jalgpallimeeskonna staarsöötjast ja üle linna mehest oma vanemate poe pärijaks. Ja viimaks nägusaks meheks, kes abiellus linna kauneima tüdrukuga. Nüüd vedeles ta siin üksipäini, vähem väärikas kui mülgas ise. Surma järsk nope oli, nagu alati, tähelepanu endale tõmmanud.

      Ed katkestas vaikuse. „Asi on selles, et ma ei saa aru, miks teised abi kutsuma ei jooksnud. Nad tulevad siia alati kambakesi või vähemalt paarikaupa, et siin salamisi ameleda.” Šerif ja arst vahetasid põgusa, kuid teadja noogutuse, mis tähendas, et kuigi Chase oli abielus, võis ta siia tuua ka mõne teise naise. „Astume siit eemale. Vaatame asja veidi kaugemalt,” ütles Ed, kui jalgu tõstis, kõrgemale, kui oleks vaja olnud. „Teie, poisid, püsige seal, kus olete; ärge rohkem jälgi juurde tehke.”

      Osutades jalajälgedele, mis viisid torni trepi juurest üle soo, Chase’ist kaheksa jala kaugusele, küsis Ed poistelt: „Kas need on teie tänahommikused jäljed?”

      „Just nii, söör, ligemale me ei läind,” ütles Benji. „Kohe, kui nägime, et see on Chase, astusime eemale. Seal on koht näha, kust me tagasi pöörasime.”

      „Olgu.” Ed pööras ringi. „Vern, miski siin ei klapi. Surnukeha juures ei ole jalajälgi. Kui ta oli siin koos sõpradega või kellega tahes, oleksid nood tema kukkudes siia kohale jooksnud, tema ümber käinud, ta kõrvale põlvitanud. Et näha, kas ta on elus. Vaata, kui sügavad on meie jäljed selles mudas, aga ühtegi teist värsket jälge ei ole. Neid ei lähe trepi juurde ega sealt eemale, surnukeha ümber pole ka midagi.”

      „Võib-olla oli ta siis üksinda. See selgitaks kõik.”

      „Noh, üht asja see küll ei selgita. Kus on tema jalajäljed? Kuidas sai Chase Andrews tulla mööda rada, astuda läbi selle sopa trepi juurde, et sealt üles ronida, ja mitte ühtegi jälge maha jätta?”

      4.

      Kool

      1952

      Paar päeva pärast oma sünnipäeva, üksinda paljajalu mudas, kummardus Kya allapoole, et vaadata, kuidas kulles omale jalad saab. Siis korraga ajas ta end jälle sirgu. Nende hüti poole pöörava raja otsas pressis üks auto läbi sügava liiva. Siin ei käinud kunagi ühtki autot. Siis kostis puude vahelt ka häälekõma – mehe ja naise hääled. Kya jooksis kiiresti võsa vahele, kust tulijad näha olid, samas kõiki põgenemisteid enda jaoks lahti hoides. Nagu Jodie oli õpetanud.

      Autost ilmus nähtavale pikk naisterahvas, kes tuias ebakindlalt kõrgetel kontsadel, täpselt nagu ema mööda liivast rada minnes. Küllap on need lastekodu inimesed, kes on talle nüüd järele tulnud.

      Tollest naisest jaksan ma raudselt kiiremini joosta. Ta kukub nois kingades ninuli maha. Kya jäi paigale ja vaatas, kuidas naine võrgust verandaukse juurde astus.

      „Ahoi, kas keegi on kodus? Kooliinspektor siin! Ma tulin Catherine Clarki kooli viima.”

      Vaat see alles