Jõemaja. Swifti jõeorg, 8. raamat. Carla Neggers

äri juhtimine, aga ta oli oodanud karjääri finantsalal. Kui sellest midagi välja ei tulnud, oli ta alustanud ürituste planeerimist. Ta oli selle töö detailid selgeks saanud, töötades koos ühe väikese eliitfirmaga Bostonis, ja loonud omaenda firma üheksa kuud tagasi, naastes lõpuks Knights Bridge’i.

      Bostonis polnud ta oma kliente kunagi isiklikul tasandil tundnud. Neil päevil leidis ta end planeerimas üritusi klientidega, kes olid sõbrad ja naabrid. Tal oli ikka veel mõningaid endise firma kliente, aga tema väike kodulinn kärises õmblustest igat laadi pidude ja üritustega. Pulmad, täiskasvanuks saamise sünnipäevad, beebid, pensionile minekud, uued töökohad, soolaleivapeod. Ta ei planeerinud igat kokkusaamist linnas ega keskendunud pulmadele – need olid eriline spetsialiteet –, aga kui kogenud üritustekorraldaja elas siinsamas jõe ääres, miks teda mitte palgata?

      „Me peame ühel päeval sinu jaoks peo korraldama,“ ütles Kylie, tungides Felicity mõtetesse.

      „Minu? Ma ei pea midagi tähistama.“

      „Vali midagi. See ei pea suur olema. Värvi köök ära. Me hakkame tähistama.“

      Felicity ei kahelnud Kylie siiruses ainsatki hetke. Kylie oli uskumatult siiras, ilma mingi manööverdamise või kunstlike nüanssideta, mille tunnistajaks Felicity oma töös liiga tihti oli olnud. „Olgu siis köök,“ ütles ta kergelt. „Vahepeal tunnen ma rõõmu sinu mäkradest.“

      „Kui keegi üldse suudab mägrad peol toimima panna, siis sina, Felicity.“

      „Tänan. Mul on mõned mõtted, mida tahan veel uurida. Tunne end vabalt ja anna mulle teada, kui sul on mingeid ettepanekuid,“ lausus Felicity, kui nad peoplaanid kokku pakkisid.

      „Sellest tuleb lõbus õhtu. Aitäh, et läbi astusid.“

      Kylie hakkas tõusma, kuid Felicity peatas ta. „Ma saan ise välja. Naudi täiuslikku suvepäeva.“

      „See on täiuslik, on ju?“ Kylie ohkas, kui päikesevalgus ta silmi tabas. „Tulin Knights Bridge’i, mõtlemata kordagi, et ma siia jään. Nüüd on see kodu.“ Ta nihutas pilgu tagasi Felicityle, kes seisis nüüd ja korjas lõunasöögi nõusid kokku. „Ma võtan need. Mõnikord tunnen kiusatust oma mustad nõud jõkke visata, kuid pardid võtaksid mu pea maha, kui Mark seda ei tee. Oh, oota. See tuletab mulle meelde. Ta palus mul sulle rääkida, et tema vend on viimase minuti lisand ettevõtluslaagri kõnelejate rivile ja ta palkab sinu tolle päeva lõpuks pidu organiseerima.“

      „Mark – Mark Flanagani vend?“

      „Just. Ainus Mark, keda ma siin tunnen.“

      Ainus, keda ka Felicity tundis, aga ta pidi oma šokki varjama.

      Kylie kortsutas kulmu. „Sa tunned ta venda, eks ole? Oli vist Gabe? Lühend Gabrielist?“

      Oh, muidugi tundis Felicity teda. Ta oli alles äsja temast mõtelnud. Too öö, enne kui nad kolledžisse sõitsid. Gabe oli töötanud ehitusel ning olnud päevitunud ja lihaseline, innukas Knights Bridge’ist välja pääsema ja endast midagi tegema. Felicity oli töötanud linnas oma isa pangas ja tundnud rahutust.

      Felicity noogutas. „Gabe on Marki noorem vend.“ Ta püüdis kõlada mitte liiga jäigalt. Hoida häält sundimatuna. Asjalikuna. „Neid on ainult kaks.“

      „Seda ma arvasin.“ Kylie tõstis oma teeklaasi, andmata ainsatki märki, et ta teadis, et oli astunud herilasepessa. „Mark pidi täna hommikul äriasjus linnast väljas olema ja ta polnud kindel, millal ta tagasi jõuab. Kindlasti on hilja viimasel minutil veel üht pidu plaani võtta, aga kui keegi suudab selle läbi viia, siis sina, kuigi ma oletan, et sa võid alati ära öelda.“

      „Aitäh, et mulle teada andsid.“ Felicity meenutas endale, et ta oli palgatud tööd tegema ning kui Gabe oli kõnelejana lisatud ja tahtis peo sponsor olla, tuleb tal hakkama saada. Isegi kui tal maos keerles. „See on lühike etteteatamisaeg, kuid ettevõtluslaager on lihtne üritus – nagu avatud maja kõnelejatega. Kõik saab korda.“

      See ühepäevane üritus oli mõeldud eeltutvustuseks sellest, mis Dylanil mõttes mõlkus perioodiliste ettevõtlusalaste õppelaagrite osas, mida ta kavatses kogu aasta jooksul Knights Bridge’is korraldada. Ta oli endine professionaalne hokimängija ja multimiljonärist ärimees Californiast, kes oli armunud Olivia Frosti, graafilisse disainerisse, kes oli eelmisel aastal oma kodulinna tagasi tulnud, et võõrastemaja avada. Nad abiellusid jõuluõhtul. Paar kuud tagasi oli Olivia õde Jessica abiellunud Mark Flanaganiga. See oli üks paljudest sündmustest, mis oli nende väikese linna elus oluline.

      Felicity naeratas, püüdes šokist üle saada ja oma näoilmet kontrollida. Ta oli proff. Ta pidi käituma nagu proff. Ta neelatas, hingas sisse. „Gabe ei ole veel linnas, ega ju?“

      „Ma ei usu,“ vastas Kylie. „Mark ei öelnud.“

      Felicity võttis nõud ja hakkas minema korteri klaasukse poole. „Ma oletan, et Gabe peatub tema juures. Pole oluline. Aitäh info eest.“

      „Mark tuleb varsti tagasi, kui tahad temaga rääkida.“

      Felicity tänas teda veel kord, suundus korterisse ja viis nõud kööki. Vabriku tosin korterit olid avarad, läikivad ja moodsad, ent tööstusliku tunnetusega – Mark polnud võidelnud hoone päritoluga, arvestades nende kõrgeid kaaraknaid, tsementpõrandaid ja telliskiviseinu. Felicity armastas vaadet looklevale madalale jõele. Kylie oli lisanud omapoolsed detailid korterile, mida ta jagas nüüd oma abikaasaga. Sherlock Mäger, toetatud töölaualambi najale, vaatas üle tema visandeid ja kritseldusi, nagu Kyliele meeldis neid nimetada.

      „Soovi mulle edu, Sherlock,“ ütles Felicity vaikselt ja suundus välja.

      KUI Felicity jõudis parkimisplatsile vana vabriku ees, sundis ta end mitte jooksma. Tal polnud mingit põhjust joosta. Ta ei hilinenud kuhugi. Teda ei ajanud taga karu. Tal oli töökoormus kontrolli all. Ta laskis end täiesti põhjuseta närvi ajada. Mis siis sellest, et Gabe Flanagan kõneleb laupäeval ja tahab pärast seda peo korraldada? Hoolimata ühest ööst keskkooli ja kolledži vahel polnud nad kunagi paar olnud. Nad olid vaid sõbrad. Neil oli olnud tüli, nad polnud teineteist kolm aastat näinud ja oli loomulik, et see on tal mõttes. Küsimus seisnes nüüd selles, kuidas see oma peast välja saada.

      Ta hingas sügavalt sisse, vabastades osa pingest. Ta oli tulnud vana vabriku juurde jalgsi, nautides kesksuve päeva, enne kui kuumusel ja niiskusel on võimalust järgmise paari päeva jooksul koguneda. Asudes jõel, oli Samblamäe vabrik alustanud oma elu 1870. aastal õlgkübarate tootjana, mis olid tollal ääretult populaarsed. Neid polnud siin enam tehtud Esimesele maailmasõjale järgnenud paarist aastast peale. Kunagine vana veski oli nautinud väheseid lühiajalisi inkarnatsioone, enne kui loobus tegutsemast vabrikuna – ammu enne seda, kui Mark oli näinud selle potentsiaali uueks sajandiks, ja tööle asunud. Felicity mäletas seda korrapäratut hüljatud valdust, millest Mark oli kinni haaranud, laudadega kinnilöödud, tellisest ja tsemendist hooneid, silte „Mitte siseneda!“ ja „Ohtlik!“ ning umbrohtu kasvanud krunti.

      Ta vaatas üle vaikse tee metsa poole, mis tõusis järsult Samblamäe tippu. Puud olid lopsakas lehestikus ja igihaljaste puude okkad olid sinise suvetaeva all liikumatud. Teismelistena olid Mark ja Gabe mõlemad tõotanud Knights Bridge’ist minema saada ja mitte iial enam tagasi tulla. Nad olid olnud ambitsioonikad ja motiveeritud, otsusekindlad mitte kordama oma isa vigu, kes triivis läbi elu, unistades ja nurisedes, mis oleks võinud olla. Marki tõotus mitte iial enam tagasi tulla polnud pidanud. Pärast mõnd aastat Bostonis oli ta kolinud tagasi oma kodulinna, alustanud edukat äri arhitektina ja abiellunud Jessica Frostiga, kes polnud kordagi kusagil mujal elanud.

      Gabe polnud kunagi Knights Bridge’i tagasi tulnud, et siin elada.

      Ka Felicity polnud oodanud, et ta tuleb tagasi, aga ta polnud kunagi andnud ka mingit tõotust vastupidises. Tema kodulinn oli väike ja sissetallatud teest veidi eemal, alatiseks muudetud Quabbini laiuva paisjärve rajamisega eelmise sajandi algul. Felicity enda perekond oli ümber asustatud Prescottist, kõige väiksemast neljast linnast, mis