Vaikuse vangis. Diane Chamberlain

kuidas mu isa teda tundis. Ongi kõik.“ Ent see ei olnud see, mida isa oli temalt palunud, ja Laura teadis seda hästi.

      „Hea küll,“ Carolyn tõusis ilmselgesti pettunult. „Tulge siis kaasa.“

      Laura järgnes hooldajale mööda pikka koridori, mida ääristasid kahvatusinised uksed, igaüks erinevalt kaunistatud. Mõnele oli teibitud foto. Ühel rippus koputi küljes mängukaru. Teisel paar balletikingi.

      Carolyn peatus ukse juures, millel oli paberist välja lõigatud must filmiprojektor.

      „See on Sarah’ korter,“ tähendas ta. „Ta armastab vanu filme. Me paneme pilte või ükskõik mis asju ustele, et nad teaksid, milline uks on nende oma. Aga Sarah’ga ei ole lood veel nii hullud,“ lisas ta kiiresti ja helistas kella.

      Kulus minut, enne kui ukse avas vanaldane naine, kes naeratas Carolyni nähes soojalt.

      „Tule sisse, kullake,“ kutsus ta.

      Laura järgnes hooldajale väiksesse elutuppa, mis oli sisustatud meeldiva tänapäevase mööbliga. Nupukestega, kaerapudrukarva pehmed polsterdused ja tammepuust lauad.

      „Sarah, see on Laura Brandon,“ sõnas Carolyn. „Ta tuli sulle külla.“

      „Kui armas!“ Sarah naeratas Laurale. Ta oli pikk, võib-olla isegi viis sentimeetrit pikem kui Laura meeter seitsekümmend. Tema hõbedased juuksed olid kenasti soengusse seatud ja temas oli näha kerge, kuid eksimatu sarnasus Eleanor Rooseveltiga. Ta oli laitmatult riides: beež seelik, sukad, beežid kingad. Ainuke asi, mis reetis, et ta ei ole täielikult selge mõistusega, oli valesti nööbitud beeži-valgetriibuline pluus. Seeliku vöökohal oli väike avaus. Mingil põhjusel just see vääratus muidu nii väärika naise olekus tekitas klombi Laura kurku.

      Carolyn heitis pilgu oma kellale. „Ma jätan teid teineteisega tutvuma,“ sõnas ta. „Nautige külastust.“

      Kui Carolyn oli läinud, juhatas Sarah Laura diivani juurde. „Palun istuge, kullake,“ lausus ta.

      „Aitäh!“

      „Kas soovite kohvi? Või limonaadi? Ma arvan, et mul on külmikus midagi.“ Ta suundus väikese kööginurga poole, kuid Laura peatas ta.

      „Ei, pole vaja, aitäh,“ ütles ta. Ta langetas pilgu kohmetult sülle. „Ma tahaksin selgitada, miks ma siin olen.“

      Sarah istus diivani teise otsa ja vaatas teda tähelepanelikult, käed süles koos.

      „Ma arvan, et te tundsite mu isa,“ sõnas Laura. „Ta nimi on Carl Brandon.“

      Sarah’ näoilme ei muutunud.

      „Ta suri paar nädalat tagasi ja ta palus mul... teid külastada. Ta tahtis olla kindel, et teil läheb hästi.“

      Sarah’ näole ilmus segadusevirve. „See oli temast väga kena,“ ütles ta. „Aga ma ei mäleta, kes ta on. Ma ei mäleta asju enam väga hästi,“ vabandas ta. „Kuidas, te ütlesite, ta nimi oli?“

      „Carl Brandon.“

      „Ja kuidas ma teda tunnen?“

      Laura naeratas. „Ma ei tea. Lootsin, et teie oskate seda mulle öelda. Ta ei öelnud mulle. Arvasin, et te ehk olite vanad sõbrad. Tema maksab teie korteri eest. Ja loomulikult maksab edasi,“ lisas ta kiiresti, tahtmata naisele muret tekitada. „Ta asutas teie heaks oma testamendiga usaldusfondi.“

      „Oi!“ lausus Sarah. „Mina arvasin, et minu sotsiaalkindlustus maksab selle eest.“ Ta surus sõrmed meelekohale. „Ma hakkan tõepoolest aru kaotama. Ma ei suuda teda meenutada. Mis te ütlesite, kuidas ma teda tunnen?“

      „Ma ei tea, proua Tolley. Ta sündis 1918. aastal New Yorgis. Kasvas üles Brooklynis. Ma arvan, et ta kolis sinna umbes kaheteistaastaselt ja elas seal kuni kahekümnendateni. Kas te olete kunagi New Yorgis elanud?“

      „New Jerseys,“ ütles Sarah. „Ma kasvasin Bayonne’is.“

      „Noh, võib-olla te ei kohtunud New Yorgis, aga kuidas oleks Philadelphiaga? Ta kolis sinna, kui oli umbes kahekümne nelja aastane, ja töötas füüsikuna firmas Allen Technologies. Ta oli kirglik astronoom – kõik, kes teda tundsid, teadsid seda. Ta abiellus mu emaga neljakümneaastaselt. Mu ema suri, kui ma olin laps, ja isa ei abiellunud uuesti. Ma ei tea, kas ta üldse kohtus kellegagi või ei. Aga võib-olla tundis ta teid just sellel ajal? Kas on võimalik, et te käisite temaga mingil ajal?“

      „Ei, ma ei tea, kuidas ma teda tundsin, kuid olen kindel, et nii see ei olnud. Kogu oma elu jooksul käisin ma kohtamas ainult ühe mehega.“ Sarah’ pilk kaldus fotole ühel diivanilaual. See oli vana seepiafoto kenast noormehest.

      „Kas see on mees, kellega te... käisite kohtamas?“ küsis Laura.

      Sarah noogutas. „Joe Tolley. Ta oli mu abikaasa. Mu elu armastus.“

      Laura tunnetas midagi Sarah’ hääles. Fotos oli peidus pikk lugu ja tal ei olnud aega sellesse süveneda.

      „Nii et te ei käinud siis mu isaga kohtamas,“ nentis ta. „Võib-olla te töötasite koos?“

      „Ma olin meditsiiniõde,“ vastas Sarah. „Ja ma pole kunagi Philadelphias elanud. Ma elasin enamiku oma elust Marylandis ja Virginias.“

      „No nii, see on proovikivi.“ Laura naeratas, püüdes mitte näidata oma pettumust. „Kui te olite meditsiiniõde, kas ta võis olla teie patsient? Ta oli enne surma kaua haige. Tal oli vähk ja ta veetis palju aega haiglates.“ Ta taipas, kui rumal oli mõelda, et Sarah, kes oli üle seitsmekümne, võis olla ta isa meditsiiniõde. „See ilmselt ei ole loogiline,“ sõnas ta.

      „Ma kasvasin Bayonne’is,“ ütles Sarah taas ja Laura sai aru, et nüüd ta näeb tegutsemas Alzheimerit.

      „Jah,“ sõnas ta.

      „Ma olin meditsiiniõde lõbusõidulaevadel.“ Sarah tõusis ja ulatas Laurale teise raamitud foto. Vast viiekümnene Sarah seisis palmi all ja selja taga kauguses kõrgus ristluslaev.

      „See oli St. Thomases,“ teatas Sarah. „Või ehk St. Lucias. Aga minu lemmik oli Alaska.“

      „Oi, milline tore töö,“ tähendas Laura. „Te saite maailma näha.“

      „Teleris on mõnikord saade Alaskast.“

      Sarah võttis diivanilaualt telekava ja hakkas seda lehitsema ja Laura muutus rahutuks. Ta mõtles, kuidas Ray kodus süngelt kabinetiaknast välja vahib ja Emma oma toas puslet kokku paneb. Kella vaadates taipas ta, et oli kodust eemal olnud juba rohkem kui tunni.

      Ta tõusis. „Ma pean minema, proua Tolley,“ lausus ta.

      Sarah vaatas talle üllatunult otsa. „Oh, kas tõesti peate?“

      „Mul on kahju, et me ei suutnud lahendada mõistatust, kuidas te mu isa tundsite.“

      „Kas te ütlesite, et ta oli arst?“

      „Ei. Füüsik. Ja asjaarmastajast astronoom.“

      Tundus, et Sarah ei saanud päriselt aru, millest Laura rääkis, kuid ta noogutas. „Noh, tulge mulle jälle külla, kullake,“ ütles ta ukse poole suundudes.

      Laura vaid naeratas, soovimata anda lubadust. Nii nagu enne külaskäiku, ei olnud tal nüüdki õrna aimu, miks isa tahtis, et ta võtaks vastutuse Sarah Tolley eest enda kanda.

      4

      Midagi oli valesti. Laura sai sellest aru kohe, kui oli kodus garaažis autost väljunud, ehkki ta poleks osanud öelda, mis täpselt temas hirmu äratas. Uksele lähenedes kuulis ta majast kostvat lapsenuttu. Oli see Emma või mõni teine laps? Ta ei tundnud seda häält. Südantlõhestav nutt. Hala.

      Paanilises hirmus üritas Laura võtit lukuauku torgata, lõpuks sai ta ukse lahti lükata. Koridori astudes leidis ta Emma ülemisel trepiastmel istumas, küürus, justkui valutaks tal