Vaikuse vangis. Diane Chamberlain

haaras Laura ta käed. „Kõik on hästi, isa,“ sõnas ta. „Ma luban. Ma hoolitsen tema eest.“

      „Tõota...“

      „Ma teen seda, isa.“ Ta nõjatus tahapoole, et torgata paberileheke teksaste taskusse. „Sa ei pea muretsema.“

      Isa vajus tagasi patjadele, osutades väriseva sõrmega tütre kaelale. „Tegin katki...“

      „Pole midagi.“ Laura tõstis keti sülest ja libistas ka selle teksataskusse. „Seda saab parandada.“ Ta võttis uuesti isa käe ja hoidis seda oma reiel. „Puhka nüüd,“ ütles ta.

      Isa sulges kuulekalt silmad, nende väike lahing oli läbi. Väikesed lahingud nende peres ei olnud midagi uut. Ema suri, kui Laura oli seitsmeaastane ja isa oli olnud karm lapsevanem, nõudlik ja kontrolliv, kuid alati tähelepanelik. Tütar oli talle kõige tähtsam ja Laura teadis seda. Isa oli süstinud temasse armastuse astronoomia vastu, ehkki tema enda jaoks oli see olnud pigem armastatud kõrvaltegevus kui elukutse, ja tänu isale on Laura selline inimene, nagu ta on. Isa järjekindlus tütre iseloomu kujundamisel oli kohati olnud valus ja tekitanud tülisid, kuid Laura oli talle selle eest tänulik.

      Ta istus seal tunde, hoidis isa kätt, kuni see muutus ta käes lõdvaks ja jahedaks. Seinal oli pilt, mille Emma oli paari päeva eest vanaisale joonistanud. See oli tüüpiline viieaastase lapse joonistus. Eresinine taevas. Kollane päike. Roheline puu. Sinistes ja lillades riietes laps, samasuguse laia naeratusega nagu Emmal tihti suul. Laura uuris joonistust, tundes kurbust õnneliku lapse sobimatuse üle sellesse ruumi.

      Ta vaatas taas aknast välja. Jäär oli kadunud, kuid ta nägi Veevalaja keskme lähedal Jupiteri. Ta sulges silmad ja kulus terve minut, enne kui ta taipas, et isa ei hinganud enam. Ta istus liikumatult, hoidis isa elutut kätt ja toas valitses vaikus, sügav kui taevas.

      2

      Idataevas oli lähenevast koidikust lilla, kui Laura haiglast koju jõudis. Ray keetis kohvi, seljas sinine froteehommikmantel, värvilaik valges puhtas köögis. Ta tuli naise juurde, kui see uksest sisse astus, käed välja sirutatud, ja Laura sai aru, et mees ei olnud hästi maganud. Silme all olid tumedad rõngad ja habemetüügas oli valge. Viivuks tabas Laurat hirm ka teda kaotada. Mees on kuuekümne ühe aastane, kakskümmend üks aastat temast vanem, ja viimased aastad on talle rängalt mõjunud. Kui Laura surus pea mehe õlale, polnud ta kindel, kas nuttis isa või abikaasa pärast.

      „Ta suri umbes tund aega tagasi,“ lausus ta eemale tõmbudes. Ta pühkis taskurätiga silmi, võttis siis kohvikruusi, mille mees talle ulatas, ja istus laua taha.

      „Mul on hea meel, et sa olid temaga,“ sõnas mees.

      „See viis rööpast välja.“ Ta hoidis külmetavaid käsi kruusi ümber. „Ma arvasin, et istun lihtsalt temaga, kuni ta... kaob. Aga tema oli ärevil. Lausa suures ärevuses. Ta palus mul hoolitseda mingi naise eest, keda ta pole mulle varem kunagi maininud, ja ta sundis mind lubama, et teen seda. Jäi niisugune mulje, et ta ei saanud enne surra, kui ma tõotasin tolle naise eest hoolt kanda.“

      Ray kortsutas kulme. „Kes see naine on? Ja mida su isa hoolitsemise all silmas pidas?“

      Laura võttis teksataskust paberilehekese ja silus selle laual sirgeks. „Sarah Tolley,“ sõnas ta. „Ta elab Meadow Wood Village’is. Tead ju, seal on hooldekodu.“

      Ray pöördus kõrvale, et valada endale veel kohvi. Ta vaikis ja Laura mõtles, et ka tema püüab mõistatada, mis peitub isa palves. Mehe keha nägi hommikumantlis jäme ja vormitu välja. Liiga raske. Nii suurt raskust kanda ei ole tervislik. Laura soovis, et mees enda eest paremini hoolitseks.

      „Ja sa ei tea, mis teda tal Carliga seob?“ küsis mees viimaks, endiselt seljaga naise poole seistes.

      „Pole aimugi. Isa ütles, et naine on väga hea sõber. Ja tähtis. Ma ei mäleta täpselt ta sõnu. Ta suutis vaevu rääkida.“ Vestlus isaga tundus nüüd ebamäärane, otsekui oleks ta seda unes näinud. „Ta ütles või vähemalt vihjas, et naisel pole kedagi, kes tema eest hoolitseks. Pole perekonda.“

      „Kallis.“ Ray istus vana tammepuust laua taha ja pani käe naise käele. „Minu arvates oli see sureva mehe segane jutt,“ sõnas ta. „Sa ju tead, et tal olid viimasel nädalal aeg-ajalt mälulüngad. Rohud...“

      „Ma tean, aga ta tundus selles asjas täiesti selge olevat. Sa oleksid pidanud teda nägema, Ray. See oli talle nii tähtis. Ja kust ta oleks selle nime saanud?“

      Ta tõmbas käe mehe käest ja puudutas paberilehte. „Ta pidi isale midagi tähendama. Võib-olla oli isal teine elu, millest me midagi ei teadnud. Ma helistan hiljem Meadow Wood Village’isse, et uurida, kas see naine tegelikult ka seal elab.“

      Rayl oli selline ilme, mis tal Capitol Hillis poliitikuid mõjutades alati näole ilmus. Laura nägi ta näol kaalutletud kannatlikkust, kokkupigistatud huuli, ja teadis, et mees valib hoolega sõnu.

      „Ilmselt ei ole parim aeg seda arutada,“ ütles Ray, hääl rahulik, käsi taas naise käel, „sest sa oled arusaadavalt endast väljas ja Carli pärast emotsionaalne. Aga ma tõesti tahan, et sa mõtled sellele, et ta juhtis sinu elu, kui ta oli elus, ja nüüd püüab ta seda kontrollida hauastki.“

      Laura teadis, millest mees rääkis. Mõnikord oli tundunud, et isa armastus oli seotud Laura saavutustega, ja ükskõik mida Laura saavutas, ikka ei olnud see piisav. Kuid Ray oli liiga karm, isegi julm, vihjates, et isa surmaeelne soov oli tema viimane manipuleeriv tegu.

      Laura kummardus abikaasa poole, tundes silmis pisaraid. „See on viimane asi, mida mu isa minult üldse kunagi palub,“ ütles ta. „Ma lubasin talle, et täidan ta soovi, Ray, ja ma teen seda. Ma ei tea, kes see...“ ta vaatas paberile, „... Sarah Tolley talle oli, aga mitte mingil juhul ei saa ma talle selga pöörata.“

      „Kurat võtaks!“ Ray lajatas kruusi kõva paugatusega lauale, nii et Laura võpatas ja kohv loksus valgele taldrikualusele. Mees tõusis. „Hakkad jälle pihta. Viskud pea ees tundmatusse vette. Kas sul veel vähe tegemisi on? Kas kunagi ei piisa Emmast ja minust, et sa rahule jääksid?“

      Mehe vihapurskest jahmudes ei leidnud Laura sõnu. Ta vaatas üksisilmi meest, kui too jätkas oma tiraadi.

      „Miks sul peab alati olema miljon projekti korraga käsil?“ päris mees. „Kas sa oled viimasel ajal mõelnud oma elule? Äsja jõudsid tagasi kuuajaliselt uurimisretkelt Brasiiliasse, kord nädalas sõidad sa Baltimore’i, et Hopkinsi ülikoolis loenguid pidada, Smithsonianis on sul tööd üle pea ja möödunud nädalal sa ütlesid mulle, et kavatsed järgmisel suvel tagasi Brasiiliasse minna. Mis sai su lubadusest meile, ah?“ Ta toetus lauale, käed rusikasse tõmbunud. Sõrmenukid valged.

      Laura puudutas ta kätt, segaduses mehe äkilisest dramaatilisest meelemuutusest. „Aga sa ütlesid, et ma võin...“

      „Sina ütlesid, et me saame veeta järgmise suve järvemajas, kolmekesi,“ katkestas mees. „Nagu üks tavaline perekond, mitte see, kus naine ja ema tirib last igale poole kaasa, ajab komeete taga ja reisib maailmas ringi, pidades kõnesid ja võttes vastu autasusid ja jumal teab mis jama veel, samal ajal kui ta abikaasa istub kodus ja saab üksteise järel kirju eitavate vastustega.“ Ray tõusis ja pühkis käeseljaga üle lõua. Valged habemetüükad tulid teravalt ta punasel näol esile. Laura surus rusika suule, rabatud mehe ebaharilikust raevust. Ray polnud kunagi varem temaga sellisel toonil rääkinud, polnud kunagi tema karjääri pärast kurtnud. Tal ei olnud aimugi, et mehe rahulolematus on nii tugev.

      „Emme?“

      Laura pöördus ja nägi köögilävel Emmat. Lapse kaunid, peaaegu mustad juuksed olid puha sassis, sinised silmad padjajälgedega põskede kohal pärani. Narmendav vana kaisujänku, millega ta oli aastaid maganud, oli tal süles, selle koht Emma südames kindel, hoolimata kahest uuest pehmest mänguasjast, mis Emma oli jõuluks saanud. Seistes seal oma punases flanellpidžaamas, nägi ta välja tilluke ja habras.

      Laura tõusis. „Tere hommikust, kullake,“ sõnas ta. „Kas