Kolm lihtsat sõna. Triloogia 3. raamat. Susan Mallery

harjunud. Pean nende eest hoolitsemist oma isamaaliseks kohustuseks.“

      Isabeli suu vajus lahti. „Kohustuseks?“

      „Isamaaliseks kohustuseks. Naisterahva vajaduste rahuldamata jätmine poleks sugugi isamaaline.“

      Isabeli silmad tõmbusid kissi. Nii palju siis sellest, et Ford võiks end tema läheduses ebamugavalt tunda. Või et tema kirjad olid meest häirinud. Tema pidas neid kindla peale jumalast antud õiguseks.

      „Lihtsalt et oleks selge,“ teatas Isabel, „mina olen sinust üle saanud.“

      „Seda sa mainisid jah. Sa ei armasta mind igavesti. Milline pettumus.“

      „Küll sa selle üle elad.“

      „Ei tea. Ma olen üllatavalt tundlik.“

      „Ah, jäta. Nagu ma sind usuksin.“

      Ford kirtsutas nina. „Kas sa pilkad kangelast?“

      „Iga rakuga.“

      „Ole hea ja ära seda mu emale ütle. Tema üritab mind ikka veel veenda, et laseksin linnal enda auks paraadi korraldada. Temale ei meeldiks sugugi kuulda, et sa minu ohvrisse lugupidamisega ei suhtu.“

      „Me räägime siis samast emast, kes üüris neljanda juuli pidustuste ajal putka, et sulle naist leida?“

      Esimest korda pärast spordisaali sisenemist märkas Isabel Fordi pilgus teatavat ebamugavust.

      „Seesama jah,“ torises ta. „Tänan seda mulle meenutamast.“

      „Ta kogus avaldusi.“

      „Ta mainis seda jah.“ Ford vaatas ringi, just nagu otsiks põgenemisteed.

      Nüüd oli Isabeli kord naeratada. „Kui asi su emasse puutub, siis pole sa enam sugugi nii suur ja paha poiss.“

      Ford kirus endamisi. „Jah, noh, mis ma sinna teha saan. Ta on ju mu ema. Kas sina suudad oma emale vastu seista?“

      „Ei,“ tunnistas Isabel. „Aga minu ema on maailma teises otsas ja ma saan teha näo, et suudan seda.“

      „Ka mina sain sellega hakkama, kui olin teisel pool ookeani. Nüüd aga olen tagasi.“

      Isabel tundis talle peaaegu kaasa. Peaaegu. „Sõlmime lepingu,“ pakkus ta impulsiivselt. „Sina ei räägi rohkem, kuidas sa võrgutad naisi selle nimel, et hea sõjamees olla, ja mina ei maini su ema.“

      „Nõus.“

      Nad vaatasid teineteisele otsa. Isabel tajus endiselt Fordi jõudu ja head välimust, kuid polnud nüüd enam nii närvis. Võib-olla sellepärast, et oli mehe nõrkusele pihta saanud. Sellest teadmisest on kasu, et mänguväljakul püsiks tasakaal.

      „Nii et oleme siis kokku leppinud?“ küsis Isabel. „Kirjade, minu õe, sinu ema ja kõige muu osas?“

      Ford noogutas. „Kõik on parimas korras.“ Ta pilk muutus teravamaks. „Ega sina ometigi avaldust kirjutanud?“

      Isaeli näkku sugenes lai naeratus. „Sinu naiseks saada? Ei. Kui juuksekarv lõhki ajada, siis poleks ma saanud seda teha. Kuna mina ju ei jää siia alaliselt elama.“

      „Küll sinul alles veab.“

      Isabel tegi näo, nagu oleks mures. „Oh, Ford, ära muretse. Küll ta sulle kellegi leiab. Toreda tüdruku, kes oskab sinu suuremeelsust hinnata.“

      „Väga naljakas.“ Ford näi vait ja ta nägu läks uuesti naerule. „Aga mis dušši puutub...“

      „Tänan, aga ei huvita.“

      Isabel lehvitas ja suundus ukse poole. Kohtumine ei läinud sugugi nii, nagu tema oli ette kujutanud, kuid ta lahkus uskumuses, et Ford teda edaspidi ei väldi. Eeldades, et ta üldse on vältinud. Ja tal pole vaja muretseda sellepärast, et Ford võiks arvata, nagu oleks tema teda piiranud.

      Ta läks koridori. Consuelo väljus riietusruumist, ühes käes spordikott, teises autovõtmed.

      „Kas saite oma jutud räägitud?“ küsis ta.

      „Rahu on maa peale seatud.“

      Consuelo oli sedasorti väikest kasvu naine, kes tekitas Isabelis tunde, nagu oleks tal kohutavalt pikad käed ja jalad ning tohutu suured labajalad. See, et Consuelo oli suuteline ka alligaatori taltsutama, oleks pidanud panema Isabeli end naiselikumalt tundma, kuid kummalisel kombel polnud sellest kasu. Võib-olla sellepärast, et Consuelo lihased mõjusid seksikalt.

      „Kas peaksin sind uskuma?“ küsis Consuelo. „Sa oled peaaegu suvi otsa Fordi vältinud.“

      „Tean ja see oli minust tobe. Oleksin pidanud temaga varem rääkima.“

      „Mhmh.“ Consuelo ohkas. „Ega sa nüüd kavatse ometi teda piirama hakata? Naised kipuvad seda tegema. Ja ilmuvad kutsumata ta voodisse. Kuigi tavaliselt saadab ta nad minema.“

      „Kuulsin sellest. Mitte naistest, aga sellest, et nende rahuldamine on tema isamaaline kohustus.“

      „See nagu ei häirigi sind.“

      „Ei häiri jah. Too Ford, kellest mina olin sisse võetud, polnud see. Tema oli armas ja temaga oli vahva ja ta oli hella südamega. See Ford on kõige selle täiskasvanulikum versioon ja lisaks veel ka seksikas.“

      Consuelo ootas.

      „Pole minu tüüp,“ teatas Isabel. „Liiga ennasttäis. Minule meeldivad rahulikumat sorti mehed, kes on hoolivad ja targad. Kogu see seksuaalse tõmbe värk on kaugelt üle paisutatud.“

      Kuigi teda oleks huvitanud näha Fordi duši all, käis tal hetkeks mõte peast läbi. See oleks olnud põnev. Kuid ta oli kindel, et tegu oli pigem uudishimu kui kiusatusega.

      „Sa ikka oled seksi saanud?“ küsis Consuelo. „Rohkem kui ühe korra?“

      „Selge see. Ma olin abielus. Normaalne.“ Enam-vähem. „Aga minu elu ei keerle selle ümber. Ford on sedasorti mees, kellega tiiba ripsutada, mina aga pole tiivaripsutaja. Pealegi ei teinud ta ka ettepanekut.“

      Consuelo uuris teda. „Küll ta oleks mingil hetkel teinud. Tema ei pruugi sinu tüüp olla, kuid sina oled küll tema tüüp.“

      „Kas talle meeldivad siis blondid?“

      Consuelo muigas. „Temale meeldivad naised.“

      Isabelil oli New Yorgis sõpru, keda huvitas üksnes tagaajamise põnevus. Neile oli seks oluline ja olgu pealegi. Tema oli teistsugune. Tema tahtis sellist inimest, kellega rääkida, kellega koos väljas käia. Ja just sellepärast ta Ericuga kokku jäigi, mõtles ta kurvalt. Nad said väga hästi läbi ja neil olid ühesugused huvid. Nende suhe oli olnud lausa imeline sõprus. Kahjuks olid nad mõlemad pidanud seda ekslikult millekski enamaks.

      „Pean tagasi tööle minema,“ tunnistas Isabel. „Kohe varsti tuleb kaks pruuti kleite proovima. Lähme millalgi sel nädalal lõunat sööma.“

      „Hea mõte.“

      Ford Hendrix võis kaduda pikkadeks kuudeks Afganistani mägedesse. Ta võis elada vaid miili kaugusel mõnest külast ja mitte keegi poleks osanud aimatagi, et ta seal kunagi olnud on. Ta oli oma kodumaa heaks kogu maailma läbi rännanud, selle eest võidelnud, tapnud ja haavata saanud. Rohkem kui ühel korral oli ta surmaga silmitsi seisnud ja võitjaks jäänud. Kuid mitte miski tema neljateistkümne aasta pikkuse sõjaväelasekarjääri jooksul polnud teda valmistanud ette selleks, kuidas tulla toime nii kindlameelse ja kangekaelse naisega nagu ta ema.

      „On sul mõni tüdruk?“ küsis Denise Hendrix kruusi kohvi valades ja seda pojale andes.

      Kell polnud veel õieti kuuski. Tavaliselt oleks Ford juba üleval olnud ja valmistunud tööle minema, kuid nüüd oli ta tsiviilis ja polnud enam vaja enne kukke ja koitu tööle minna. Ta tuli uimase peaga kööki ja leidis eest ema, kes oli ilma igasuguse hoiatuseta tema poole tulnud