Kolm lihtsat sõna. Triloogia 3. raamat. Susan Mallery

seda. Ma tean, et Sa teenid endiselt kodumaad. Mitte keegi ei tea, millega Sa tegeled, aga ma mõtlen paratamatult, et Su elu on vahel ohus. Ma pole enam neljateistkümneaastane plika, kes tõotas Sind igavesti armastada, aga kuigi see kõlab totakalt, oled Sa igavesti mu südames. Hoia end, Ford. Nägemiseni.

      Esimene peatükk

      „Surm pitsi ja tülli läbi,“ ütles Isabel Beebe, vehkides aurutajaga.

      „Mul on siiralt kahju,“ ütles Madeline ja tegi pruutkleiti uurides grimassi.

      „Pruutidega ei saa vaielda.“ Isabel tõstis valge kleidi pealmised kihid üles ja kinnitas need ettevaatlikult äri tagaruumis portatiivse kuivatusaluse nöörile. Sellise kleidi puhul, mis koosnes paljudest sifoonikihtidest, tuleb alustada sisemisest ja liikuda edasi välimiste suunas.

      Isabel suunas auru kortsudele. Üks elevil pruut tahtis veenduda, et potentsiaalses pruutkleidis on mugav istuda. Ja seda ta tegigi. Istus selles pool tundi, helistades sõbrannale. Nüüd tuli näidis järgmise kliendi jaoks uuesti siledaks saada.

      „Kas peaksin neid järgmisel korral takistama?“ küsis Madeline.

      Isabel raputas pead. „Kui vaid saaksime. Aga pole midagi. Pruudid on emotsionaalsed. Kuni nad ei aja kleitidele peale värvi ega taha neid katki lõigata, las istuvad, keerutavad ja tantsivad. Meie oleme siin selleks, et neid teenindada.“

      Ta näitas Madeline’ile, kuidas hoida sifooni nii, et aur sellest ühtlaselt läbi läheb, ning selgitas kihtide kohta ja kui kaua kleit peab jahtuma ja kuivama, enne kui selle võib teiste mudelite juurde tagasi viia.

      „Mõtle igast pruutkleidist kui väga õrnast printsessist,“ ütles Isabel naerdes. „Kes on pärit perekonnast, kus on palju sugulastevahelisi abielusid. Iga hetk võib leida aset katastroof. Meie oleme siin selleks, et vältida sellise asja sündimist.“

      Madeline oli töötanud Isabeli vanemate pruudirõivapoes kõigest kolm nädalat, kuid meeldis juba Isabelile. Madeline tuli tükk aega enne tööpäeva algust kohale ja ilmutas pruutide ja nende emade suhtes lõputut kannatlikkust.

      Isabel andis talle aurutaja. „Sinu kord.“

      Ta vaatas pealt seni, kuni oli veendunud, et Madeline teab, mida teeb, ja läks siis tagasi poesaali. Ta pani kinganäidised tagasi, kohendas paari loori ja tunnistas siis, et püüab endale tegevust leida. Kõik, mis vaja, oli tehtud. Edasilükkamine ei muudaks tegelikku olukorda. Kuigi ta soovis seda nii väga.

      Hinganud sügavalt sisse, läks ta väikesesse kontoriruumi, võttis koti ja astus tagaruumi ning naeratas Madeline’ile. „Olen tunni aja pärast tagasi.“

      „Selge. Näeme.“

      Isabel lahkus poest ja läks otsusekindlalt auto poole. Fool’s Gold oli nii väike, et tavaliselt käis ta kõikjal jala, kuid koht, kuhu ta praegu kavatses minna, oli parasjagu nii kaugel, et sinna võis minna autoga. Pealegi tähendas autoga minek seda, et ta pääseb kiiremini tulema. Kui asjad untsu peaks minema, ei tahtnud ta põgeneda hirmunud jänku kombel. Kuigi kümnesentimeetriste kontsadega poleks see olnud võimalikki, aga ikkagi. Autoga saab tekitada kruusapilve ja ta võib haihtuda tolmupilve nagu filmides.

      „Kõik läheb hästi,“ veenis ta end. „Kõik läheb just nii, nagu vaja. Ma visualiseerin suurepärast tulemust.“ Ta oleks peaaegu silmad sulgenud, kuid siis meenus talle, et ta on roolis. „Kannan igal sammul hea tulemuse krooni.“

      Ta keeras Kaheksandal tänaval vasakule, siis paremale ja veel enne, kui ta selleks valmis oli, leidis ta end KKSi parklas.

      Kerberose Kaitsesektor oli linnas uus turvafirma. Firma koolitas ihukaitsjaid ja siin sai võtta enesekaitsekursusi ja tegelda teiste mehelike asjadega. Millega täpselt, oli Isabelil segane. Tema oli avastanud, et temal ja spordil on kõige parem suhe siis, kui nad teineteist väldivad.

      Ta parkis auto vist kuuekümnendatest pärit vinge pilli – suurele mustale džiibile olid värvitult dramaatilised leegid – ja koletislikuna tunduva Harley kõrvale. Tema Prius näis nende kõrval täiesti kohatu. Ja väike.

      Nüüd, kus ta enam ei roolinud, võis ta turvaliselt silmad sulgeda. Seda ta tegigi ja üritas visualiseerida, kuid ta sisemuses keeras nii, et ta mõtles peamiselt sellele, kuidas mitte oksele hakata.

      „Kui nõme!“ teatas ta silmi avades. „Ma saan sellega hakkama. Ma pean maha aruka inimese jutuajamise vana sõbraga.“

      Ainult et Ford Hendrix polnud vana sõber ja jutuajamise teemaks pidi olema see, kuidas vaatamata sellele, et Isabel tõotas teda igavesti armastada ja oli talle kümme aastat kirjutanud, rääkimata saadetud fotodest, ei pruugi Fordil teda karta. Sest Isabelile tundus, et Ford vist kardab teda. Pisut.

      Ta kahtles, kas mees tunnistab seda. Ford oli ju teeninud eriüksuses. Seda Isabel teadis. Lisaks sellele oli Ford teeninud veel ühendatud eriüksuses, mis oli veelgi ohtlikum. Samuti teadis Isabel seda, et Ford naasis Fool’s Goldi ligemale kolme kuu eest ja kogu see aeg oli neil õnnestunud teineteist vältida. Nüüd aga polnud see enam võimalik.

      „Ma ei piira sind,“ ütles ta ja ägas selle peale. Nii küll ei saa jutuajamist alustada. Veelgi vähem panna meest teda uskuma.

      „Ükskõik,“ pomises ta autost väljudes.

      Ta seisatas, et musta kleiti siluda. Kleit oli kehasse töödeldud, kuid mitte liibuv ja varjas kõiki lopsakusi. Kuigi Isabelile meeldisid riided ja oleks võinud eeldada, et ta on trennifriik, et mahtuda kõigisse disainerite näidistesse, oli Isabelil liiga raske küpsistele ei öelda. Ja nii oligi ta omandanud oskuse varjata oma kehakumerusi, kuid sellelegi vaatamata stiilne välja näha. Või vähemalt nii veenis ta end ise.

      Ta kohendas varrukaid, pühkis kingadelt tolmu ja valmistus kohtuma lõviga tema koopas. Või siis sõdalasega. Ükskõik.

      Ta sisenes KKSi ruumidesse. Vastuvõtus polnud kedagi ja ta läks koridori mööda sinnapoole, kust kostis muusikat ja imelikku mütsumist. Ta nägi avatud topeltuksi ja sisenes tohutu suurde trennisaali.

      Lagi oli vist küll oma kümne meetri kõrgune. Ühes nurgas rippusid taladelt alla köied. Saalis oli igasuguseid hirmsa välimusega trennimasinaid, poksikotte ja muid asju, millele ta ei osanud nime anda. Saali keskel pidas väikest kasvu sale pikkade mustade hobusesabasse kinnitatud juustega naine endast palju suurema mehega võitlusmatši. Ja tundus, nagu oleks naine võitmas.

      Mõlemad kandsid kaitsekiivreid ja käte ümber kaitsmeid. Isabelil kulus hetk, enne kui ta taipas, et naine on ta sõbranna Consuelo Ly.

      Isabel vaatas, kuidas Consuelo tõstis jala. Mees polnud küllalt kiire. Naise kand tabas teda põlveõndlasse ja mees langes maha. Isabel tegi valugrimassi, kuid mees oli püsti kiiremini, kui oleks võinud arvatagi, ning kohe oli naine tal haardes. Consuelo vehkis kätega, üritades mehele obadust anda. Ta küünarnukk tabas meest kõhtu. Mees oigas, kuid ei lasknud lahti.

      „Kas te ikka teate, mida teete?“ küsis Isabel. „Kas te viga ei saa? Kas peaksin kiirabi välja kutsuma?“

      Mees pöördus tema poole. Consuelo mitte. Ühel hetkel seisis mees püsti, järgmisel oli juba pikali maas ja Consuelo jalg ta kõril.

      „Äpu,“ ütles Consuelo kiivrit peast võttes. Ta saatis ohvrile kurja pilgu. „Kas sa missioonil oled ka nii loll?“

      „Tavaliselt mitte.“

      Consuelo andis talle käe. Mees võttis ta käest ja Consuelo tõmbas ta püsti. Siis pöördus Consuelo Isabeli poole.

      „Tänan. Olen sulle võlgu.“

      „Mul polnud kavas teid segada,“ ütles Isabel. „Sina oled nii väike ja tema nii...“

      Mees võttis kiivri peast ja pöördus Isabeli poole. Isabel tundis, kuidas suu muutus kuivaks, mis oli palju parem reaktsioon kui ühtäkki sisimas tunda andev võbelus. Tal oli tunne, et ta tõmbus näost kas kahvatuks või punaseks ja lootis õigupoolest, et kahvatuks. See tekitaks vähem piinlikkust.