Keha peab arvet. Bessel van der Kolk

pakkumiseks. Kuid tol ajal olid asjad teisiti ja tahtmata töötada organisatsioonis, mille vaatenurk tegelikkusele minu omast nii määratult erines, andsin sisse lahkumisavalduse; aastal 1982 võtsin vastu ametikoha Massachusettsi Vaimse Tervise Keskuses (MMHC) Harvardi praktikumikliinikus, kus olin saanud oma psühhiaatridiplomi.

      Minu uus ülesanne oli õpetada verivärsket teadusharu psühhofarmakoloogiat ehk ravimite määramist vaimuhaiguse leevendamiseks.

      Oma uues töös puutusin peaaegu iga päev kokku probleemidega, mille olin veteranide kliinikust lahkumisega oma arvates seljataha jätnud. Minu kogemused sõjaveteranidega olid muutnud mu trauma mõjude suhtes nii tundlikuks, et nüüd kuulasin ma täiesti teistsuguse meelestatusega, kui masendunud ja ärevuses patsiendid rääkisid mulle lugusid pilastamisest ja perevägivallast. Eriti rabas mind see, kui paljud naispatsiendid rääkisid lapsepõlves läbi elatud seksuaalsest ahistamisest. See oli hämmastav, kuna tolle aja standardne psühhiaatriaõpik väitis, et verepilastus on Ameerika Ühendriikides äärmiselt harvaesinev nähtus, mille osaks saab ainult umbes üks miljonist naisest.⁹

      Arvestades, et tollal elas Ühendriikides kokku kõigest sada miljonit naist, panin ma imeks, kuidas nelikümmend seitse, peaaegu pool neist, olid leidnud tee minu haigla keldrikorrusel asuvasse kabinetti.

      Lisaks sedastas õpik: „Isa ja tütre vahelise verepilastuse rolli suhtes järgnevas tõsises psühhopatoloogias ei olda üksmeelel.”

      Minu verepilastusliku minevikuga patsiendid olid „järgnevast psühhopatoloogiast” küll vaevu puutumata jäänud – nad olid sügavalt depressiivsed, segaduses, sageli hõlmatud võikalt ennastkahjustava käitumisega, näiteks enda lõikumine žiletiga. Edasi hakkas õpikutekst verepilastust praktiliselt heaks kiitma, selgitades, et „niisugune verepilastuslik tegevus vähendab isiku soodumust psühhoosiks ja võimaldab tal välismaailmaga paremini kohaneda”.¹⁰ Tegelikult, nagu selgus, on verepilastusel naiste heaolule vägagi laastav mõju.

      Mitmel moel ei erinenud need patsiendid kuigivõrd veteranidest, kellest olin äsja lahkunud. Neilgi olid luupainajad ja häirivad minevikupildid. Nemadki kõikusid juhutiste plahvatuslike raevupursete ja pikkade emotsionaalse suletuse perioodide vahel. Enamikul neist oli teiste inimestega väga raske läbi saada ja mõttekate suhete alalhoidmine oli nende jaoks keeruline. Nagu me praegu teame, pole sõda ainus saatuselöök, mis inimelud rusudesse jätab. Kuigi tõsiseid traumajärgseid probleeme eeldatakse välja kujunevat umbes veerandil kõigist sõjatsoonis teenivatest sõduritest,¹¹ kogeb suurem osa ameeriklastest teatud eluetapil vägivaldset isikuvastast kuritegu, ja täpsem aruanne on ilmsiks toonud, et kaksteist miljonit Ameerika Ühendriikides elavat naist on olnud vägistamise ohvrid. Üle poole kõigist vägistamisjuhtumitest toimub alla viieteistaastaste tüdrukutega.¹² Paljude inimeste jaoks algab sõda koduseinte vahel: igal aastal teatatakse Ühendriikides umbes kolmest miljonist lapsest, kellele on osaks saanud väärkohtlemine ja hülgamine. Miljon neist juhtumitest on piisavalt tõsised ja veenvad, et sundida kohalikke lastekaitseteenistusi või kohtuid tegevusse asuma.¹³ Teisisõnu, iga sõduri kohta, kes välisriigi sõjapiirkonnas teenib, on kümme last, keda ohustatakse nende enda kodus. See on ülimalt traagiline, kuna kasvavatel lastel on äärmiselt raske taastuda, kui õuduse ja valu allikas ei ole vaenlase sõdur, vaid nende enda hooldaja.

      UUED ARUSAAMAD

      Kolme aastakümne jooksul, mis järgnesid Tomiga tutvumisele, oleme teada saanud tohutu palju mitte üksnes trauma mõjude ja avaldumisvormide, vaid ka viiside kohta, kuidas aidata traumeeritud inimestel tagasiteed leida. 1990-ndate algusest saati on ajukuvaseadmed meile näidanud, mis traumeeritud inimeste ajus tegelikult toimub. See on osutunud oluliseks vahendiks trauma põhjustatud kahjude mõistmisel ning juhtinud meid leidma ja sõnastama täiesti uusi patsientide ravimise viise.

      Oleme hakanud aru saama ka sellest, kuidas talumatud kogemused mõjutavad meie sügavaimaid tundmusi ja suhet oma kehalise reaalsusega – meie olemuse tuuma. Oleme õppinud, et trauma ei ole pelgalt sündmus, mis kunagi minevikus aset leidis; see on ka jälg, mille see kogemus jättis inimese mõistusse, ajju ja kehasse. Traumajälje tagajärjed mõjutavad püsivalt seda, kuidas inimorganism suudab olevikus ellu jääda.

      Trauma põhjustab põhjaliku ümberkorralduse selles, kuidas mõistus ja aju ettekujutust haldavad. See muudab mitte üksnes seda, kuidas ja millest me mõtleme, vaid ka mõtlemisvõimet ennast. Oleme avastanud, et traumaohvrite abistamine nendega juhtunut kirjeldavate sõnade leidmisel on läbinisti tulus, kuid harilikult mitte piisav. Loo jutustamine ise ei pruugi tingimata muuta organismi automaatseid kehalisi ja hormonaalseid reaktsioone, kuna ei taanda ülivalvsaks jäämist, valmisolekut kogeda igal hetkel rünnakut või vägivalda. Tõelise muutuse toimumiseks peab keha õppima, et oht on möödas, ja elama oleviku reaalsuses. Meie otsingud trauma mõistmisel on pannud meid teistmoodi suhtuma mitte üksnes mõistuse struktuuri, vaid ka protsessidesse, mille abil see terveneb.

      2. PEATÜKK

       PÕHJALIK PÖÖRE TEADVUSE JA AJU MÕISTMISES

      Mida suurem kahtlus, seda suurem ärkamine; mida väiksem kahtlus, seda väiksem ärkamine. Pole kahtlust, pole ka ärkamist.

       – C. C. Chang „The Practice of Zen”

      Sa elad selle tillukese ajakillu kaudu, mis kuulub sulle, kuid see ajakild ei ole üksnes sinu enda elu, see on kõigi teiste elude kokkuvõte, mis toimuvad sinu omaga samal ajal … Seega oled sa ajaloo väljendus.

       – Robert Penn Warren „World Enough and Time”

      1960-ndate lõpus, minu meditsiinistuudiumi esimese ja teise poole vahele jääval vabal aastal, sattusin ma juhuslikult pealt nägema pöördelist muutust meditsiinitöötajate lähenemises vaimsetele kannatustele. Olin äsja saanud unistuste töökoha abilisena Massachusettsi Vaimse Tervise Keskuse teadusuuringute osakonnas, kus vastutasin patsientidele puhke- ja meelelahutustegevuste korraldamise eest. Seda keskust oli kaua aega peetud üheks riigi parimaks psühhiaatriahaiglaks, Harvardi meditsiinikooli akadeemilise kuningriigi kroonijuveeliks. Minu osakonna teadustöö põhieesmärk oli määratleda, kas skisofreeniana diagnoositud esmase vaimse häire üle elanud noorte inimeste ravis annab paremaid tulemusi psühhoteraapia või ravimravi. Freudi psühhoanalüüsist välja kasvanud vestlusravi oli Massachusettsi keskuses vaimuhaiguste ravimisel endiselt esmane ravimeetod. Kuid 1950-ndate algul oli rühm Prantsuse teadlasi avastanud uue ühendi, kloorpromasiini (mida müüdi kaubamärgi all Thorazine), mis võiks patsiente „rahustada” ning taandada ärevust ja kalduvust meelepetetele. See andis toitu lootusele, et ravimeid on võimalik välja töötada ka niisuguste tõsiste vaimsete probleemide raviks nagu depressioon, ärevus ja maania, samuti skisofreenia mõne kõige häirivama sümptomi leevendamiseks.

      Abilisena polnud mul osakonna tegevuse teadusliku aspektiga mingeid kokkupuuteid ja mulle ei öeldud kunagi, millist ravi üks või teine patsient sai. Nad olid kõik minuga umbes ühevanused – tudengid Harvardist, MIT-ist ja Bostoni Ülikoolist. Mõned olid püüdnud end tappa; teised lõikusid end noa või žiletiga; mitmed olid rünnanud oma toanaabreid või oma vanemaid või sõpru prognoosimatu, irratsionaalse käitumisega muul moel hirmutanud. Minu töö oli hoida nad hõlmatuna üliõpilaste jaoks normaalsete tegevustega nagu kohalikus pitsabaaris käimine, lähikonna riigimetsas telkimine, Red Soxi mängude jälgimine ning Charles’i jõel purjetamine.

      Selles valdkonnas täieliku uustulnukana osalesin ma osakonna koosolekutel pingsa tähelepanuga, püüdes dešifreerida patsientide komplitseeritud kõnet ja loogikat. Samuti tuli mul õppida toime tulema nende irratsionaalsete pursete ja kabuhirmus tagasitõmbumisega. Ühel hommikul leidsin patsiendi tema magamistoas seismas nagu skulptuur, üks käsi kaitsvalt tõstetud, nägu hirmust tardunud. See neiu jäi sinna täiesti liikumisvõimetuna vähemalt kaheteistkümneks tunniks. Arstid andsid mulle tema seisundi jaoks nime – katatoonia –, kuid isegi õpikud, mida seejärel uurisin, ei selgitanud, mida sel puhul teha saaks. Me lihtsalt ootasime, kuni see üle läheb.