Teekond uute võimalusteni. Neitsijõgi, 5. raamat. Robyn Carr

      Vanni naeratas. „Kas peaksin kaaluma beebipillide kasutamist?“

      „Me võime sellest rääkida. Parem on, kui sa pole nii halvasti valmistunud kui su ämmaemand. Eriti nüüd, mil pead lapse eest hoolitsema. Usu mind.“ Mel tõmbas hinge ja libistas käega üle oma suure kõhu. „Ma keeldusin tuleviku peale mõtlemast! Mäletan, kui mu õde ütles: „Tean leskesid, kes on uuesti abiellunud ja õnnelikud.“ Selle peale tahtsin tal pea otsast hammustada. See tundus kohutav. Ma ei julgenud loota, et elu läheb edasi.“

      „Ja ometi läks,“ märkis Vanni.

      „Oojaa. Tulin siia täis meelekindlust veeta ülejäänud elupäevad üksildase ja õnnetuna, aga pagana Jack varitses mind. Armusin temasse vist kohe, kui me kohtusime, aga sõdisin algul vastu. Kartsin, et eluga edasi minnes reedan abikaasa mälestuse, ehkki see on jabur. Mul oli just selline mees, kes oleks tahtnud, et minu elus on armastus. Kindlasti oli sinul samasugune.“

      „Meest ei saadeta sõtta, ilma et oldaks mõned asjad selgeks rääkinud – seda õpetasid mulle juba vanemad. Esimest korda saime Tomiga aimu, et kindralit võib oodata teenistusse minek, kui saabusid dokumendid. Testamendid, usaldusfondid ja muu säärane. See polnud mõeldud üksnes juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma, vaid ka olukordadeks, kus tema viibib kusagil džunglis või kõrbes sõjatsoonis ja emaga juhtub midagi.“ Ta naeratas pisut igatsevalt. „Matt ei mõelnud kõige mustemale stsenaariumile, tema vastus oli kiire ja asjalik. Ta ütles, et ma pole leinaja tüüp ja ta pettuks minus, kui jääksin nukrutsema. Tal oli paar soovi: kuhu ta tahtis saada maetud, mida teha tema isiklike lemmikasjadega ja see, et tema vanematel tuleb regulaarselt külas käia, iseäranis juhul, kui meil sünnivad lapsed. Ja kui minu ellu peaks ilmuma hea mees, ei peaks ma kõhklema.“ Vanessa tõmbas hinge. „Minu soovid olid umbes samalaadsed.“ Ta lõi selja sirgu. „Kui mul peaks nii palju vedama, et leian pooltki nii imelise mehe kui Matt, siis peaksin valmis olema.“

      „Muidugi. Ja see pole sugugi võimatu, isegi meie väikesel vanal Neitsijõel. Aga kuni sa neid mõtteid heietad, annan sulle midagi usaldusväärset. Kas soovid pille, mida saaksid imetamise ajal võtta? Või tahad pessaari või spiraali? Kas oled üldse valikutele mõelnud?“

      Vanni naeratas tänulikult. Muidugi oli ta valikutele mõelnud. „Jah, sooviksin spiraali, palun.“

      „Arutame siis erinevad mudelid läbi,“ pakkus Mel ja naeratas. „Muide, sul on vahekorda astumiseks luba olemas. Kui sul peaks tekkima...“

      Vanni puhkes naerma. „Tänan,“ lausus ta.

      „Sul on hea otsustusvõime. Kasuta kindlasti kondoomi. Me ei taha levitada sugu...“

      „Mul on hea otsustusvõime,“ sekkus Vanni. „Ja erakordselt hea maitse.“

      Vanessa mõtetes mõlkus tõepoolest üks mees. Just sellepärast kibeleski ta Matti abi ja õnnistuse järele. See mees oli Matti ja tema enda parim sõber. Paul.

      Paul oli veetnud mitu kuud Neitsijõel, et teda toetada ja trööstida – eemal oma vanematest, vendadest ja nende peredest. Nad olid vestelnud palju Mattist – nutnud tema pärast ja kaotanud end tundidepikkustesse tundeküllastesse mälestustesse. Ilma Pauli toeta poleks Vanessa sellest kõigest iialgi üle saanud. Paul oli tema kalju.

      Tema ja Pauli suhtlus oli muidugi märksa pikaajalisem. Nad ei sõbrunenud üksnes Matti surma pärast. Tegelikult oli tol ammusel õhtul, kui Vanessa tutvus Mattiga, hoopis Paul talle esimesena silma jäänud. Mees oli pikka kasvu, pikkade säärte ja suurte kätega – rahvasummas oli teda võimatu mitte märgata. Paulil olid kangekaelsed liivakarva juuksed, mida ta oli sunnitud lühikeseks lõikama, sest need ei allunud mingisugusele sugemisele. Mitte et Paul olnuks seda tüüpi mees, kes oma juustega jändaks – isegi eemalt oli näha, et ta piirdub vähesega. Vanessale jäi silma tema mehelikkus. Paul oli nagu metsatööline, kes on end puhtaks kasinud ja linna sõitnud. Tal oli lummav naeratus. Üks esihammas oli pisut viltu ja vasakul põsel oli lohuke. Paksud pruunid kulmud, tumedad šokolaadpruunid silmad – need üksikasjad avastas Vanessa muidugi hiljem. Ta polnud Matti isegi märganud...

      Kuid just Matt oli talle ligi astunud, ta jalust niitnud, naerma ajanud ja punastama pannud. Samal ajal, kui Paul vaikselt ja tagasihoidlikult eemale hoidis, oli Matt ametis Vanessa hurmamisega. Ja varsti pärast seda oli Vanessas tärganud meeletu iha ning sügav armastus. Matt polnud mingisugune lohutusauhind, vaid üks parimaid mehi maailmas. Ja pühendunud abikaasa, kes oli temasse kõrvuni armunud.

      Vanessa oli armastanud Pauli juba enne Matti surma ning hiljem kiindus temasse veelgi sügavamalt. Pärast väikese Mattie sündi ütles ta Paulile: „Ma ei hakka eales kedagi peale Matti armastama.“ Ent nädalate möödudes oli ta mõistnud, et ei pea lakkama Matti armastamast sugugi vähem kui Paul. Matt jääb igaveseks nendega. Ja tundus lihtsalt loomulik, et nüüd on Pauli kord esile astuda. Kuid paraku ei näidanud Paul kuidagi välja, et tunneb midagi enamat kui suurt sõprussidet. Vanessa ei kahelnudki, et Paul teda ja väikest Matti armastab, kuid see ei tundunud olevat sedasorti armastus, mis võinuks teda külmadel õhtutel soojendada.

      Pärast Pauli naasmist Grants Passi oli Vanessa talle mitu korda helistanud. Need olid viisakad ja toredad jutuajamised beebi, linna ja Pauli siinsete sõprade teemal, aga nad rääkisid ka Vanessa isast, vennast ja vahel koguni Mattist.

      „Laps on seitsesada grammi juurde võtnud,“ rääkis Vanessa mehele. „Ta on juba praegu tohutult muutunud.“

      „Kelle nägu ta on?“ tahtis Paul teada. „Kas tema juuksed on ikka veel tumedad või lõõmab tema peas tulekahju nagu emal?“

      „Ta on just nagu väike Matt,“ kostis Vanessa. „Soovin, et tuleksid teda vaatama. Ja hoiaksid teda süles.“ Ja mind!

      „Sel juhul pean üritama sinna tulla.“

      Paul polnud veel külla tulnud ega mingisugust igatsust välja näidanud. Telefoniliinid ei edastanud vähimatki ihavirvendust.

      Vanessa tundis end rumalana, et teda üldse ihaldas. Aga ta ei saanud eitada, et tundis Paulist meeletult puudust. Aga mitte lesknaise kombel, kes tahab lihtsalt mehekätt tunda, vaid nii, nagu naine igatseb meest, kes teda erutab ja liigutab.

      Kui Mel saatis Vanni kliiniku ooteruumi, märkas Vanni seal oma noorema venna kallimat. „Brenda!“ hüüatas ta, läks neiu juurde ja kallistas teda. „Kui vastuvõtt toimub ainult kolmapäeviti, on üsna suur tõenäosus siin kõiki sõpru kohata,“ märkis ta naerdes.

      „Tundub nii,“ kehitas Brenda õlgu ja punastas veidi.

      „Pean nüüd oma isa päästma, enne kui mähkmed hakkavad üle ääre ajama. Ta viis beebi Jacki juurde. Pärast näeme – arvatavasti tänasel õhtusöögil?“

      „Jah,“ kostis Brenda. „Kohtumiseni!“

      Vanni tuiskas uksest välja ja Brenda vajus toolile. Ooteruumiks oli vana maja eeskoda, mis oli vastavalt sisustatud. Akende ees rippusid rasked koorekarva sametkardinad, mis olid paelaga kinnitatud ja alati lahti. Ruumis olid ka punase sametpolstriga antiikne diivan ja istesohva, mille kummalgi küljel seisis kumerate puidust jalgadega tugitool. Toole kattis kollane brokaatkangas, mis oli ammu sära kaotanud. Siin-seal leidus korvpõhjaga toole. Toas oli harva palju rahvast. Ainult Mel ja doktor Mullins võtsid patsiente vastu, nii et kui just keegi juhuslikult sisse ei jalutanud, olid vastuvõtuajad parajate ajavahedega.

      Brenda toetas küünarnuki põlvele ja pea käele. „Huhh,“ ütles ta mannetult. „Muidugi oli mul vaja just Vanessaga kokku põrgata. Nõme!“

      Mel otsis välja Brenda ravikaardi. Ta kõkutas naerda, läks tüdruku juurde ja tiris ta püsti. „Ära sellepärast muretse. Lähme ja vaatame su üle.“

      „Aga ta on ju Tommy õde. Mis saab juhul, kui ta küsib, miks ma siin käisin?“

      „Brenda, Brenda, see pole küll mingisugune probleem.“ Mel talutas tüdrukut läbivaatustoa poole. Brenda jäi lävele seisma. Samal ajal eemaldas Mel läbivaatuslaualt ühekorrapaberi ja asendas