Teekond uute võimalusteni. Neitsijõgi, 5. raamat. Robyn Carr

tellis veel ühe õlle ja jutustas Terrile lugusid sellest, kuidas oli koos Mattiga suureks sirgunud, jalgpalli mänginud, vanemate autoga kihutanud, edutult tüdrukuid lantinud ja pärast kaht kolledžiaastat merejalaväkke astunud, mille peale Matti vanemad täielikult ja pööraselt peast segi läksid. „Minu vanemad polnud ka rõõmsad, kuid Matti omad läksid lausa arust ära. Matti ema oli kindel, et see oli minu idee, kuid tegelikult kibeles just Matt mereväkke. Punkt. Mina läksin temaga kaasa, sest ma ei tahtnud, et ta peaks seal üksi olema. Või ei tahtnud ma üksi maha jääda. Mu ema ütles, et oleme nagu Siiami kaksikud.“

      Taldrikud viidi minema ja nad istusid veidi aega kohvitassi taga, kuni Paul jätkas meenutamist. Nad olid istunud nurgalauas peaaegu kaks tundi.

      „Ma ei ole kedagi nii lähedast kaotanud,“ tunnistas Terri, silmad veekalkvel. „Ma ei kujuta ette, kui raske see võib olla. Oleksid pidanud mulle helistama, Paul. Sa poleks pidanud seda üksi, ilma toetuseta läbi elama.“

      Paul pigistas naise kätt. „Ma ei helistanud praegu selleks, et kogu seda kupatust sulle kaela valada. Vähemalt mitte teadlikult. Lootsin, et aitad veidi mu mõtteid kõrvale juhtida. Rääkimine kellegagi, kes ei ole asjaga seotud, aitab samuti,“ möönis ta. „Terve Neitsijõe kamp on muserdatud: Vanni, tema isa ja väike vend. Ma ei saanud hetkekski lõõgastuda. Isegi mitte oma kodus – ema puhkeb iga kord nutma, kui keegi Matti nime mainib.“

      „Sul on kindlasti tunne, et plahvatad,“ oletas Terri.

      „Tead, mida ma soovin?“ kostis Paul. „Ma tean, et see on jabur, aga soovin, et oleksin hukkunud koos temaga. Või et mina oleksin olnud tema asemel.“

      Terri raputas pead. „Ei. Jumala eest, ei!“

      „Tal on perekond. Ta peaks nende juures olema. Sa ei kujuta ette, missugune mees ta oli – lojaalsuse elav kehastus. Ma võisin alati Mattile loota.“

      „Temagi lootis sinule. Ta palus sul oma naise eest hoolitseda...“

      „Seda poleks ta pidanud paluma.“

      „Paul, sa tegid Matti heaks seda, mida temagi oleks sinu heaks teinud.“

      Paul vajus viivuks mõttesse ja taipas, et naine, kellega ta on mõne korra väljas käinud, paar korda maganud ja kokku leppinud, et nad jäävad „kaisusõpradeks“, pakub talle teatavat lohutust ja mõistmist. „Jään sulle tänu võlgu, Terri,“ lausus ta. „Mul polnud aimugi, kui hädasti mul oli tarvis sellest kellegagi rääkida.“

      Terri naeratas. „Mehed,“ kohmas ta pead vangutades. „Teie külmaverelisus põhjustab seedehäireid. Ja migreene.“

      Paul naeratas ja tundis end peaaegu inimlikult. „Mul pole kunagi migreeni olnud, aga mulle tundub, et mu peavalu hakkab järele andma. Esimest korda üle pika aja.“

      „Vaata ringi,“ ütles Terri. „Peale meie on siin veel üksainuke paar ja nad söövad. Kaome siit, enne kui toole hakatakse laudadele tõstma ja põrandat pesema.“

      „Jah,“ oli Paul päri. „Olen sind piisavalt kiusanud. Aitäh, et mind ära kuulasid.“

      Kui Paul oli Terri teise korruse korteri ukse taha saatnud, pöördus naine tema poole ja küsis: „Kas tahaksid sisse tulla?“

      Paul raputas pead. Terri oli täna õhtul tema heaks palju teinud, andes talle võimaluse end välja elada. Ta ei kavatsenud seda kurjasti kasutada. „Ei, tänan pakkumast.“

      Naine naeratas ja tiris ta kättpidi korterisse. „Ma ei peaks tulema,“ kordas Paul juba vaiksemalt. Kui uks oli sulgunud, leidis ta oma käed naise pihalt ja huuled tema suult. Täpselt samamoodi nagu eelmisel korral tõusis Terri kikivarvule, põimis käed mehe kaela ümber ja liibus tema vastu.

      „Ei,“ mõmises Paul naise huulte vastas. „Olen omadega läbi. Saada mind ära.“

      Naine surus end tema vastu ja lükkas tema huuled keelega paokile. „Ma ei tahaks seda teha.“

      Ja Paul oligi kadunud. Tema aju lihtsalt tardus. Tal puudus otsustusvõime ja tahtejõud. Temas tukslesid iha, valu ja tänulikkus. Ta oli üle mitme kuu esimest korda murekoormast vabanenud ja ikka veel nõrk. Ei möödunud minutitki, kui ta oli juba Terri diivanile lükanud, et teda suudelda, puudutada ja kuulda ütlemas: jah, jah, jah, jah.

      Enne käe libistamist naise kampsuni alla tabas Pauli üürike kainusehetk. „Terri, see pole hea mõte... Ma ei helistanud sulle sellepärast... See polnud mul planeeritud...“

      „Minul ka mitte,“ sosistas naine ja lasi silmadel kinni vajuda. „Issand, kuidas ma sind igatsesin!“

      Pauli aju lülitus välja ja ta keskendus meelelistele aistingutele. Tema oli kõva, naine pehme. Tema oli meeleheitel, naine oli kuum ja anduv. Terri iha tundus olevat niisama pakiline kui tema enda oma. Paul surus end naise vastu, kahmas tema palja rinna pihku ja limpsis tema kaela. Naise käed pusisid tema rihmapandla ja luku kallal. Pauli käed sikutasid väänleva ja oigava naise riideid. Tema huuled olid naise rinnanibul. Naine põimis käe tema ümber, mille peale Paul pidi äärepealt enesevalitsuse kaotama. Ta kobas oma taskut, õngitses rahakotist vana kondoomi ja sosistas meeleheitliku kähinaga: „Kas sina oled samuti kaitstud?“

      „Ma võtan pille, mäletad?“ vastas naine hingeldades. „Oh jumal, oh jumal, oh jumal!“

      Paul tundis oma pulssi pisut aeglustuvat. Härrasmehena pidi ta veenduma, et naine ei jääks rahuldamata. Seetõttu libistas ta sõrmega üle erogeense punkti naise keskkohas, samal ajal huultega tema rinda ahmides. Ja kui naise ohked paisusid valjemaks, tungis Paul temasse. Ta rammis puusadega, kuni naine naudingust hingetuks muutus, ja valas kuudepikkuse masenduse endast välja.

      Ta tõmbas lõõtsutades hinge ja tundis kõigepealt ülevoolavat kergendust. Lihtsat, ürgset ja füüsilist kergendust, mis oli võimas nagu uimasti. Järgmisena tundis ta kahetsust. Ta poleks pidanud seda tegema. Ehkki neil oli kindel kokkulepe, aimas ta, et naine hoolib temast rohkem. Miks muidu pidanuks Terri teda nii tundeliselt kuulama, tuppa tirima ja kohtumisest rõõmu tundma.

      Ent Paul armastas kedagi teist.

      Haggerty, sa oled ajudeta lollpea! kirus ta mõttes.

      Ta puudutas juukseid Terri oimukohal ja lükkas need kõrva taha, samal ajal kui naine pikkamööda rahunes ja silmad avas. „Oled kombes?“ küsis Paul.

      Naine noogutas ja naeratas. „Issand, kuidas ma sind igatsesin!“

      Paul suudles teda õrnalt huultele. „Ma poleks tohtinud lasta sel juhtuda. Olen omadega liiga segi. Aga ma tänan sind.“

      Terri puudutas mehe põske. „Rõõm on minupoolne,“ lausus ta mahedalt naeratades.

      Paul kergitas oma keha ja hoolimata nõmedast süütundest suutis ta naisele naeratada. Kui möödunud oli piisavalt palju aega, teatas ta: „Anna andeks, ma ei saa siia jääda. Pean minema.“

      „Ma tean. Aga loodan, et ei pea meie järgmist kohtumist kuus kuud ootama.“

      „Ei pea,“ kinnitas Paul. Ta kavatses hiljem Terrile helistada, et talle üks jook välja teha ja selgitada, et tema süda kuulub kellelegi teisele, olgugi et tal ei olnud erilist lootust vastuarmastusele. Kuid vähemalt seni oli vale Terriga intiimsusi jagada. Terri oli hea inimene. Ta vääris kedagi paremat.

      ESIMENE PEATÜKK

      Vanessa Rutledge seisis abikaasa haual, mantlihõlmad karge märtsituule eest tihedalt kokku tõmmatud ja punased juuksed tuules lehvimas. „Ma tean, et mu palve kõlab veidralt, aga ma ei oska kellegi teise poole pöörduda. Matt, sa tead, et ma armastan sind ja jään alati armastama. Oma poja näos näen iga päev sind. Aga kullake, ühel päeval hakkan ma jälle armastama ja vajan selleks sinu õnnistust. Kui see on olemas, siis soovin, et annaksid minu tulevasele mehele väikese tõuke. Anna talle mõista, et olen valmis. Palun? Ütle talle, et ta on midagi märksa enamat kui...“

      „Vanessa!“

      Vanessa isa