Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik

stiilis, kuid tegelikult üsna sisutud. Nende seas on kõige rohkem armastusluuletusi, mis kõik on pühendatud kuulsatele kurtisaanidele kas pealinnast või mõnest muust paigast, kus kohtunik on ametis olnud.”

      „Veidi aega tagasi andis Tang paari looritatud vihje abil mõista,” sekkus kohtuniku jutusse Hong, „et kohtuniku elukombed polnud just kiita. Ta kutsunud tihti oma koju prostituute ning lubanud neil koguni ööseks siia jääda.”

      Kohtunik Di noogutas.

      „Selles brokaati köidetud mapis, mille sa mulle just hiljuti andsid, ei olnud midagi muud peale erootiliste joonistuste,” ütles ta. „Peale selle leidus tal mitukümmend köidet veinidest ning viisidest, kuidas seda keisririigi eri paigus valmistatakse, samuti hulk kokaraamatuid. Samas aga oli kohtunikul ka kenake kogu suurte muistsete luuletajate värsse, kõik kapsaks loetud ja täis tema käega kirjutatud märkusi. Niisamuti oli tal ammendav kogu raamatuid budismist ja taoistlikust müstitsismist. Tema klassikalise konfutsianismi sari aga on niisama puutumatu, nagu ta oli ostes. Veel panin ma tähele, et ka kõik teadused on hästi esindatud: siin on olemas enamik olulisi teoseid tavameditsiinist ja alkeemiast; samuti mõned üsna haruldased traktaadid mõistatustest, sõnamängudest ja mehaanilistest seadmetest. Silma torkab see, et täielikult puuduvad teosed ajaloost, riigiasjandusest, valitsemiskunstist ja matemaatikast.”

      Tooliga uuesti ringi pöördudes jätkas kohtunik:

      „Sellest kõigest järeldan ma, et kohtunik Wang oli arenenud ilutunnetusega luuletaja ja ühtaegu filosoof, kes tundis suurt huvi müstika vastu. Samal ajal oli ta sensuaalne mees, keda tõmbasid ligi maised rõõmud – minu arvates mitte sugugi ebatavaline kombinatsioon. Ta polnud põrmugi auahne ning talle meeldis olla kohtunikuks mõnes vaikses maanurgas pealinnast kaugel, kus ta sai olla omaenese isand ning korraldada oma elu nii, nagu talle meeldis. Sellepärast ei ihanudki ta edutamist ja minu arust oli Penglai tema üheksas kohtunikukoht! Samas oli ta äärmiselt terane ja uudishimulik mees – seda näitab tema huvi mõistatuste, sõnamängude ja mehaaniliste seadmete vastu – ning kõige selle tõttu ja lisaks veel tänu pikaajalisele praktilisele kogemusele oli ta üsna hea kohtunik, ehkki ma arvan ka, et ta polnud ülearu pühendunud kohusetäitmisele. Peresidemetest ta ei hoolinud, sest pärast oma esimese ja teise naise surma ta enam rohkem ei abiellunud ning oli pigem rahul põgusate suhetega, mida võimaldasid kurtisaanid ja prostituudid. Kohtunik määratles oma isiksuse üsna kujukalt nime kaudu, mille ta oma raamatukogule andis.”

      Kohtunik Di uurib raamatukogu

      Kohtunik Di osutas lehvikuga kirjale ukse kohal rippuval sildil. Hong pidi paratamatult naeratama, kui ta sealt luges: „Rändrohu Erakla.”

      „Nojah,” jätkas nüüd kohtunik, „siiski avastasin siin ka ühe äärmiselt sobimatu asja, mis mind tõsiselt hämmastab.” Osutades pikliku kujuga märkmeraamatule, mille ta oli enda kätte jätnud, päris kohtunik: „Kust sa selle leidsid, seersant?”

      „See oli kukkunud alumisel riiulil seisvate raamatute taha,” vastas Hong.

      „Sellesse märkmikku,” ütles nüüd kohtunik Di, „on kohtunik kirjutanud pika loetelu kuupäevi ja arve ning siin leidub ka lehekülgede kaupa keerukaid arvutusi. Ja ei ühtki sõna seletuseks. Samas paistab härra Wang mulle küll viimase inimesena, keda oleksid võinud huvitada arvud. Ma usun, et rahaasjad ja raamatupidamise jättis ta täielikult Tangi ja teiste kirjutajate hooleks.”

      Seersant Hong noogutas rõhutatult:

      „Nõnda Tang mulle just äsja mõista andis küll.”

      Kohtunik Di lehitses märkmiku kaanest kaaneni läbi, ise aegamisi pead vangutades. Siis ütles ta mõtlikult:

      „Kohtunik kulutas nende märkmete tegemisele tohutult aega ja tööd: kõik pisimadki vead on hoolikalt kustutatud ja parandatud. Ainsaks pidepunktiks on siin kuupäevad, esimene on üles märgitud täpselt kaks kuud tagasi.”

      Kohtunik tõusis ja torkas märkmiku varrukasse.

      „Igal juhul,” sõnas ta, „uurin ma seda märkmikku veel, ehkki pole vähimalgi määral kindel, kas see sisaldab midagi, mis võiks mõrvaga seotud olla. Loogikata asjad väärivad alati tähelepanu. Igal juhul on meil nüüd ohvrist üsna ilmekas pilt ning see, nagu ütlevad meie detektiivitöö käsiraamatud, on esimene samm teel mõrtsuka avastamisele.”