Hiina kullamõrvad. Kohtunik Di töötab. Robert Van gulik

      „Kohtuniku mõrv saab eelise kõigi teiste tavakohaste asjatoimetuste ees. Peagi võtan ma vastu ringkonna ülikud ning ajan korda ka ülejäänud formaalsused. Täna aga tahan peale kohtupersonali näha vaid kõigi nelja linnajao vanemaid.”

      „Meil on veel viiendagi linnaosa vanem, Teie Ausus,” märkis Tang. „Korealaste asunduse juht.”

      „On ta hiinlane?” päris kohtunik Di.

      „Ei, Teie Ausus,” kostis Tang, „aga ta räägib soravalt hiina keelt.” Mees köhatas pihku suu ette tõstes ning jätkas arglikult: „Kardan, et olukord on üpris ebatavaline, Teie Ausus, kuid prefekt otsustas, et korealaste asundused idarannikul olgu pooleldi autonoomsed. Linnaosa juht vastutab rahu säilitamise eest ja meie töötajad tohivad sinna minna vaid siis, kui linnaosa vanem ise neilt midagi palub.”

      „See on tõesti ebatavaline olukord!” pomises kohtunik. „Uurin õige seda asja ühel päeval. Noh, aga nüüd öelge siinsetele töötajatele, et nad koguneksid kohtusaali. Vahepeal vaatan ma üle oma eraruumid ning puhkan pisut.”

      Tang paistis olevat jahmunud. Kõhelnud veidi, ütles ta:

      „Teie Aususe ruumid on täiesti korras, kadunud kohtunik laskis just eelmisel suvel kõik üle värvida. Kahjuks seisavad neis ruumides aga ikka veel pakituna tema mööbel ja kohvrid. Tema vennast, ta ainsast elavast sugulasest pole ikka veel midagi kuulda ja ma ei tea, kuhu läkitada kõik need asjad. Ning kuna Tema Ekstsellents Wang oli lesk, siis olid tema teenistuses vaid kohalikud inimesed, kes kõik lahkusid pärast tema… minekut teise ilma.”

      „Aga kus sel juhul peatus uurija, kuni ta siin viibis?” küsis kohtuniks hämmastunult.

      „Tema Hiilgus magas diivanil oma töötoas, Teie Ausus,” vastas Tang õnnetu moega. „Kirjutajad tõid talle sinna ka süüa. Kahetsen sügavalt, see kõik on äärmiselt tavatu, aga kuna kohtuniku vend mu kirjadele ei vasta, siis ma… See kõik on äärmiselt pahasti, aga…”

      „Pole lugu,” sõnas kohtunik kärmesti. „Ega mul olnudki plaanis peret ja teenijaid siia tuua, kuni see mõrvalugu pole lahendatud. Lähen siis praegu oma töötuppa ja vahetan riided, teie aga näidake mu abilistele nende toad kätte.”

      „Need asuvad kohtumaja vastas, Teie Ausus,” seletas Tang nüüd innukalt. „See on väga hea võõrastemaja. Mina elan ka ise koos oma teisepoolega seal ning võin Teie Aususele kinnitada, et ka tema abilised…”

      „Ka see on väga ebatavaline!” katkestas kohtunik meest külmal toonil. „Miks ei ela te kohtu territooriumil? Oma kauase kogemuse juures peaksid reeglid teile ju hästi teada olema!”

      „Minu käsutuses on see osa maja ülakorrusest, mis jääb vastuvõtusaali taha, Teie Ausus!” selgitas Tang kiirustades. „Aga kuna katus vajab parandamist, mõtlesin ma, et kellegi pole midagi selle vastu, kui ma, loomulikult ajutiselt, elaksin…”

      „Olgu peale!” katkestas kohtunik Di meest järsult. „Aga ma nõuan, et minu kolm abilist elaksid kohtuhoones. Seadke neile vahimajas ruumid sisse.”

      Tang tegi sügava kummarduse ning lahkus koos Ma Rongi ja Jiao Taiga. Hong aga järgnes kohtunikule tema tööruumidesse. Ta aitas kohtunikul ametirüü selga tõmmata ning tegi talle tassi teed. Sellal kui kohtunik käterätikuga nägu hõõrus, küsis ta Hongilt:

      „Oskad sa arvata, Hong, miks too tegelane nii närviline on?”

      „Ta paistab olevat üsna pirtsakas sell,” vastas vana abiline. „Eks meie ootamatu saabumine vist häiris teda.”

      „Ma arvan pigem, et miski siin kohtuhoones ajab talle koledasti hirmu nahka,” vastas kohtunik mõtlikult. „Sellepärast koliski ta võõrastemajja. Aga küllap me kõigest omal ajal teada saame.”

      Tuppa astus Tang, kes teatas, et kõik on kogunenud kohtusaali. Kohtunik Di vahetas koduse peakatte musta sarvilise kohtunikumütsi vastu ning astus koridori, Hong ja Tang kannul.

      Kohtunik Di võttis istet kõrge kohtunikulaua taga ning andis Ma Rongile ja Jiao Taile märku jääda seisma tema tooli taha.

      Siis lausus kohtunik mõned asjakohased sõnad, mispeale Tang tutvustas talle ükshaaval neljakümmet meest, kes all kivipõrandal põlvitasid. Kohtunik Di pani tähele, et kirjutajad on rõivastatud puhastesse sinistesse rõivastesse ning et valvurite raudkiivrid ja nahkjakid on kenasti läikima löödud. Üldiselt tundusid nad kõik olevat ausad inimesed. Kohtunikule ei meeldinud vaid konstaablite pealiku julm näoilme, kuid ta mõtles endamisi, et pealikud on tihti halva iseloomuga ja vajavad pidevalt ohjeldamist. Kohtuarst doktor Shen oli targa näoga väärikas vanem mees. Tang teatas kohtunikule sosinal, et mees on kogu ringkonna parim arst ja äärmiselt õilsa iseloomuga.

      Kui kohalolijate kontroll läbi sai, teatas kohtunik, et kohtuametnikuks määratakse Hong ning et tema pädevusse jäävad kõik kohtukantselei rutiinsed asjaajamised. Ma Rongi ja Jiao Tai hooleks pidi jääma konstaablite kontrollimine ning vastutus üldise korra eest nii valvurimajas kui kohtus.

      Taas oma eraruumidesse jõudes käskis kohtunik Di Ma Rong ja Jiao Tail üle vaadata valvurimaja ja vangla. Ning lisas: „Seejärel tehke konstaablitele ja valvuritele drilli, tutvuge nõnda nendega lähemalt, et saaksite teda, mis nad väärt on. Hiljem minge linna ja uurige järele, kuidas seal asjalood on. Tuleksin ka ise meelsasti linna kaasa, kuid pean pühendama kogu õhtu kohtuniku mõrva asjaoludega tutvumisele. Hiljem tulge tagasi ja kandke mulle kõigest ette.”

      Kohtuniku usaldusalused lahkusid ning tuppa astus Tang ning tema järel kirjutaja, kes kandis kaht küünlajalga. Kohtunik käskis Tangil istuda toolile oma laua vastas, seersant Hongi kõrvale. Kirjutaja asetas küünlad lauale ja lahkus käratult.

      „Panin just äsja tähele, „ütles kohtunik Tangile, „et vanemkirjutajat, kelle nimi nimekirja järgi on Fan Zhong, pole kohal. On ta haige?”

      Tang laksas peopesaga otsaette ja vastas kogeldes:

      „Tahtsin just sellest teiega rääkida, Teie Ausus! Tunnen Fani pärast tõsiselt muret! Selle kuu esimesel päeval asus ta teele prefektilinna Bianfusse, et veeta seal oma iga-aastane puhkus. Eile hommikuks oleks ta pidanud tagasi olema. Kui ta välja ei ilmunud, läkitasin konstaabli pisikesse tallu, mis Fanil linna lähedal on. Sealne rentnik ütles, et Fan ja tema kirjutaja olid tõesti eile hommikul saabunud, kuid keskpäeval jälle lahkunud. See kõik teeb murelikuks, Fan on väga korralik inimene, võimekas ohvitser ja alati äärmiselt täpne. Ma ei suuda mõista, mis temaga võiks juhtunud olla, ta…”

      „Ehk pani mõni tiiger ta nahka,” katkestas kohtunik Di meest kärsitult.

      „Ei, Teie Ausus!” hüüatas Tang. „Ei, seda küll mitte!” Mees oli korraga näost tuhkjaks tõmbunud ning küünlavalgusel oli näha, et ta silmad on pärani ja pilk kohkunud.

      „Ärge siis nii kohkunud olge!” ütles nüüd kohtunik häiritult. „Ma muidugi mõistan, et teie endise ülemuse surm on teid vapustanud, aga sellest on juba kaks nädalat möödas. Mida te siis nüüd veel kardate?”

      Tang pühkis laubalt higipisaraid.

      „Palun Teie Aususelt väga vabandust,” pomises ta. „Läinud nädalal leiti metsas keegi talumees läbinäritud kõriga ja hirmsate vigastustega. Ilmselt ongi inimsööja tiiger liikvel. Ma palun alandlikult vabandust, Teie Ausus, aga ma pole viimasel ajal kuigi hästi maganud ja…”

      „Olgu,” ütles nüüd kohtunik Di, „minu kaks abilist on vilunud kütid, küllap ma saadan nad neil päevil millalgi seda tiigrit jahtima. Andke mulle tass teed ja asugem asja kallale!”

      Kui Tang oli kohtunikule tassi teed kallanud, jõi too januselt paar sõõmu ning võttis siis tugitoolis mugava asendi.

      „Ma tahan nüüd teie käest täpselt kuulda saada, mil viisil see mõrv avastati,” alustas kohtunik.

      Habet näppides alustas Tang arglikult.

      „Teie Aususe eelkäija oli