Diplomaatia. Henry Kissinger

üsna teravas toonis tähelepanu jõudude ebavõrdsusele. „Tänapäeval on Ühendriigid sellel mandril praktiliselt suveräänne võim,” kirjutas ta, „ja tema tahe on seaduseks kõigis küsimustes, mille lahendamisse ta peab vajalikuks sekkuda.” Ameerika „piiramatud ressursid koos tema isoleeritud asendiga teevad ta seisukorra peremeheks ja samahästi kui haavamatuks mis tahes teise riigi või ka kõigi teiste riikide ühisrinde suhtes”.²⁰ Ameerika avaldused jõupoliitikast hoidumise kohta läänepoolkeral ilmselt ei kehtinud. 1902. aastaks oli Suurbritannia maha matnud kõik lootused Kesk-Ameerikas vähegi olulisemat rolli mängida.

      Kindlustanud endale absoluutse ülevõimu läänepoolkeral, valmistusid Ühendriigid astuma avaramale rahvusvahelisele areenile. Ameerika tõusis maailmavõimuks peaaegu vastu tahtmist. Laiudes üle kogu kontinendi, oli ta end mõlema ookeani kaldal maksma pannud, ise samal ajal visalt kinnitades, et tal pole mingit tahtmist ajada suurriiklikku välispoliitikat. Kui see protsess lõpule jõudis, leidis Ameerika, et ta on saavutanud sellise jõupositsiooni, mis annab talle olulise sõnaõiguse rahvusvahelistes küsimustes, olgu ta eelistused millised tahes. Ameerika juhid võisid soovi korral nüüdki veel kinnitada, et nende põhiliseks välispoliitiliseks eesmärgiks on toimida „majakana” kogu ülejäänud inimkonna jaoks, kuid nii mõnedki neist hakkasid kahtlemata aru saama, et Ameerika võimsus annab talle õiguse aktuaalsetes küsimustes sõna sekka öelda ja et rahvusvahelisse süsteemi lülitumiseks pole tal põhjust oodata, kuni kogu ülejäänud inimkond demokraatia teele asub.

      Keegi ei sõnastanud sellist arengukäiku vahedamalt kui Theodore Roosevelt. Tema oli esimene president, kes väitis, et Ameerika sidumiseks ülejäänud maailmaga tuleb kasutusele võtta rahvuslike huvide mõiste. Nagu ta eelkäijadki, oli Roosevelt veendunud, et Ameerika avaldab kogu ülejäänud maailmale soodsat mõju. Kuid erinevalt varasematest presidentidest oli Roosevelt veendunud, et Ameerikal on reaalseid välispoliitilisi huvisid ja et nende kaitsmine on kaugelt olulisem eelistest, mida võiks pakkuda isolatsionistlik hoiak. Roosevelt lähtus tõdemusest, et Ühendriigid on suurriik nagu iga teinegi, mitte mingi ainulaadne vooruse kehastus. Ja kui tema huvid põrkuvad teiste maade huvidega, on Ameerika kohustatud rakendama jõudu, et konfliktis peale jääda.

      Esimese sammuna selles suunas andis Roosevelt Monroe doktriinile äärmiselt interventsionistliku tõlgenduse, samastades seda teiste oma aja imperialistlike doktriinidega. 6. detsembril 1904. aastal kuulutas ta välja Monroe doktriini niinimetatud „Täienduse”, kus „mõnele tsiviliseeritud riigile” anti põhimõtteline sekkumisõigus: „… läänepoolkeral võib Ühendriikide ustavus Monroe doktriinile sundida Ühendriike olgu või väga vastumeelselt täitma rahvusvahelise politseijõu rolli ja täiesti ilmse ülekohtu või teovõimetuse juhtumil sündmuste käiku sekkuma.”²¹

      Praktikas jõudis Roosevelt oma teooriast ette. Juba 1902. aastal oli Ameerika sundinud Haitit tasuma võlgu Euroopa pankadele. 1903. aastal õhutas ta Panamas puhkenud rahutused täiemõõduliseks mässuks. Ameerika abiga võitles kohalik elanikkond Kolumbialt välja iseseisvuse, aga alles siis, kui Washington oli rajanud seal Ühendriikide jurisdiktsiooni alla kuuluva kanalitsooni, tulevast Panama kanalit mõlemalt poolt piirava maariba. 1905. aastal kehtestasid Ühendriigid Dominikaani vabariigi üle finantsprotektoraadi. Ja 1906. aastal okupeerisid Ameerika väed Kuuba.

      Musklidiplomaatia läänepoolkeral oli Roosevelti silmis lihtsalt Ameerika uue rolli üks avaldusvorm. Kumbki ookean polnud enam piisavalt avar, et Ameerikat ülejäänud maailmast isoleerida. Ühendriigid olid sunnitud hakkama tegelaseks rahvusvahelisel laval. Läkituses Kongressile ütles Roosevelt seda 1902. aastal üsna selgesti: „Rahvusvaheliste poliitiliste ja majanduslike suhete aina süvenev vastastikune sõltuvus ja keerukus paneb kõigile normaalsetele tsiviliseeritud riikidele kohustuse täita kogu maailmas vajaduse korral politsei funktsioone.”²²

      Ameerika rahvusvahelise rolli tõlgendamisel on Rooseveltil Ameerika ajaloos ainulaadne positsioon. Ükski teine president pole Ameerika globaalset rolli defineerinud nii rangelt rahvuslike huvide termineis, ükski president pole rahvuslikke huvisid nii hõlmavalt samastanud jõudude tasakaaluga. Roosevelt jagas oma kaasmaalaste usku, et Ameerika kehastab maailma kõige paremaid lootusi, ent erinevalt nende enamikust ei arvanud ta, et Ameerika suudab säilitada rahu või täita oma saatusest määratud ülesannet üksnes tsiviilühiskonna vooruste kaitsmisega. Tema arusaamine maailmakorra olemusest sarnanes pigem Palmerstoni või Disraeli kui Thomas Jeffersoni vaadetega.

      Suur president peab olema oma rahva harija, kes aitab ületada kuristikku rahva tuleviku ja ajaloolise kogemuse vahel. Rahva jaoks, kes oli üles kasvanud veendumuses, et rahu on rahvusvaheliste suhete normaalne seisund, et isikliku ja ühiskondliku kõlbluse vahel pole mingit erinevust ja et Ameerika on kindlalt kaitstud ülejäänud maailma vapustavate segaduste eest, oli Roosevelti õpetus iseäranis karm, sest Roosevelt kummutas kõik need õndsad uskumused. Rahvusvaheline elu oli tema meelest võitlus, ja Darwini teooria, mis tõotas ellujäämist kõige osavamale kohandujale, oli tema meelest parem ajalooõpetaja kui isiklik kõlblus. Roosevelti meelest pärivad tasased maa ainult siis, kui nad on tugevad. Roosevelti jaoks polnud Ameerika mitte üllas üritus, vaid suurriik – oma võimaluste poolest suurim kõigist. Tema tahtis saada presidendiks, kelle saatuseks on juhtida oma riik maailmaareenile nii, et see võiks kujundada kahekümnendat sajandit samamoodi, nagu Suurbritannia oli domineerinud üheksateistkümnendal sajandil – tohutuid jõudusid käsutava riigina, mis on endale ülesandeks võtnud töötada mõõdukalt ja targalt stabiilsuse, rahu ja progressi nimel.

      Roosevelt ei sallinud seda rohket vagatsemist, mis Ameerika välispoliitilises mõtlemises tooni andis. Ta möönis rahvusvahelise õiguse jõuetust. Seda, mida riik omal jõul kaitsta ei suuda, ei suuda kaitsta ka rahvusvaheline kogukond. Ta eitas desarmeerimist, mis sel ajal rahvusvahelise teemana parajasti esile kerkis:

      Esialgu pole vähematki märki, et õnnestuks luua mingi rahvusvaheline jõud… mis suudaks tõhusalt talitseda üleastujaid, ja seetõttu oleks suure vaba rahva seisukohalt ühtaegu rumal ja kuritegelik loobuda jõuvahendeist, mis lubavad tal oma õigusi kaitsta ja erandjuhtudel isegi teiste õiguste kaitseks välja astuda. Miski ei kannustaks kurjuse jõude rohkem… kui vabade ja valgustatud rahvaste… vabatahtlik otsus jätta end kaitsetuks, sellal kui iga despoot ja barbar säilitab relvad.²³

      Roosevelt väljendus veelgi sapisemalt, kui kõne alla tuli ülemaailmne valitsus:

      Wilsoni-Bryani hoiak, millega kutsutakse usaldama fantastilisi rahulepinguid, mõeldamatuid lubadusi, igasugu paberilipakaid, millel puudub vähemgi tagatis tõhusa jõu näol, on minu meelest õudustäratav. Friedrich Suure ja Bismarcki välispoliitilised traditsioonid on iga üksiku rahva seisukohalt võrratult paremad kui Bryani või Bryani-Wilsoni seisukohtade omaksvõtt järjekindla rahvusliku hoiakuna. … Lääge õilsus, mis ei toetu jõule, on igas mõttes niisama nurjatu ja koguni veel kuritegelikum kui jõud ilma õilsuseta.²⁴

      Roosevelt oli arvamusel, et jõuprintsiibil korraldatud maailmas peegeldab asjade loomulikku kulgu „mõjusfääride” mõiste, mille alusel teatavad suurriigid omandavad laiades piirkondades valdava mõju, näiteks Ühendriigid läänepoolkeral või Suurbritannia India subkontinendil. 1908. aastal leppis Roosevelt Korea okupeerimisega jaapanlaste poolt, sest vastavalt tema mõtteviisile olid Jaapani-Korea suhted määratud nende jõuvahekordadega, mitte aga mingi lepingu tingimustega või rahvusvahelise õigusega:

      Korea on vastuvaidlematult Jaapani pärand. Tõsi küll, vastavas lepingus oli pühalikult tõotatud, et Korea peab säilitama sõltumatuse. Kuid selle lepingu tagamiseks polnud Koreal endal vähematki jõudu ja on täiesti mõeldamatu, et mõni teine riik… üritab teha korealaste eest seda, milleks nad ise on täiesti võimetud.²⁵

      Kuna Roosevelt kord juba jagas selliseid läbini euroopalikke vaateid, siis pole ka midagi imestada, et ta käsitles ülemaailmse jõudude tasakaalu probleeme rafineeritud meisterlikkusega, mille poolest ükski teine Ameerika president temaga võistelda ei suuda ja millele lähenes mõnevõrra ainult Richard Nixon. Algul ei näinud Roosevelt mingit vajadust siduda Ameerikat Euroopa jõudude tasakaalu peensustega, sest tema meelest oli see enam-vähem isereguleeruv süsteem. Kuid samas tegi ta täiesti selgeks, et kui niisugune hinnang peaks osutuma vääraks,