Diplomaatia. Henry Kissinger

Partei lõhenemisele Tafti ja Roosevelti vahel. Wilson taipas, et Ameerika vaistlikku isolatsionismi ei ole võimalik teisiti ületada kui apelleerides ideaalidele, mille erandlikkuses ameeriklased ise nii veendunud olid. Samm-sammult viis ta isolatsionistliku maa maailmasõtta, olles kõigepealt demonstreerinud kirgliku neutraliteedipropagandaga oma administratsiooni rahuarmastust. Ja ta tuli sellega toime, öeldes lahti kõigist isekatest rahvuslikest huvidest ja kinnitades visalt, et Ameerika ei taotle mingit kasu ning astub välja üksnes oma põhimõtete kaitseks.

      Oma esimeses kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 2. detsembril 1913 visandas Wilson esimest korda poliitilise kursi, mis hiljem sai tuntuks wilsonismi nime all. Wilsoni arvates tuli maailmakorra aluseks tunnistada rahvusvaheline õigus, ja mitte jõudude tasakaal, riigi usaldusväärsus, mitte tema võime ennast maksma panna. Soovitades mitmesuguste arbitraažilepingute ratifitseerimist, väitis Wilson, et rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamise meetodiks peab saama siduv arbitraažiotsus, mitte jõud:

      On olemas ainult üks mõeldav standard, mille alusel hinnata tüliküsimusi Ühendriikide ja teiste rahvaste vahel, ja see koosneb kahest elemendist: meie enda au ja meie kohustused rahu säilitamisel maailmas. Niisuguse proovikivi kasutuselevõtul peaks olema hõlpus hinnata kõiki kaalumisele tulevaid uusi lepingulisi kohustusi ja tõlgendada teisi, millega me juba oleme ennast sidunud.³⁵

      Roosevelti ei pahandanud miski rohkem kui suuresõnalised põhimõtted, mille elluviimiseks polnud ei tahtmist ega jõudu. Selles seoses kirjutas ta ühele sõbrale: „Kui ma pean valima tule ja raua poliitika ja vesise piima poliitika vahel… siis mina igatahes olen tule ja raua poliitika poolt. See on riigi seisukohast parem, ja pikas perspektiivis on see ka maailmale parem.”³⁶

      Teistpidi aga, Wilsonile jäi täiesti arusaamatuks Roosevelti soovitus reageerida Euroopas puhkenud sõjale kaitsekulutuste suurendamisega. Oma teises kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 8. detsembril 1914, kui Euroopas oli juba neli kuud möllanud sõda, lükkas Wilson tagasi Ameerika relvastumisprogrammi, kuna see saadaks maailmale signaali, „et me oleme kaotanud meelerahu” sõja tõttu, „mille põhjused ei või meid puudutada ja mis oma olemuse poolest annab meile võimaluse tugevdada sõprusuhteid ja pakkuda omakasupüüdmatut abi”.³⁷

      Wilsoni arvates oli omakasupüüdmatus Ameerika mõju parimaks tagatiseks; seda hoiakut tuli säilitada, nii et Ameerika võiks lõpuks usaldusväärse arbiitrina sõdivate poolte vahele astuda. Roosevelt väitis, et sõda Euroopas, eriti aga Saksamaa võit, ohustab lõpuks ka Ameerika julgeolekut. Wilson aga oli seisukohal, et põhilised Ameerika huvid siin mängus ei ole ja järelikult võib ta tulevikus vahekohtunikuks hakata. Ja kuna Ameerika uskus kõrgematesse väärtustesse kui jõudude tasakaal, siis pakkus Euroopa sõda nüüd haruldast võimalust hakata propageerima uut ja paremat lähenemisviisi rahvusvahelistele suhetele.

      Roosevelt naeris niisugused ideed välja ja süüdistas Wilsonit isolatsionistlike meeleolude mahitamises, et soodustada oma tagasivalimist 1916. aastal. Tegelikult oli Wilsoni poliitika põhipaatos isolatsionismi otsene vastand. Wilson ei propageerinud sugugi Ameerika tagasitõmbumist maailmast, vaid Ameerika väärtuste ülemaailmset rakendatavust, ja väitis, et kui tuleb aeg, siis on Ameerika kohustatud ka nende levikule kaasa aitama. Wilson lihtsalt kordas seda, mis oli juba Jeffersonist peale Ameerika argitarkus, kuid rakendas selle ristisõjaideoloogia teenistusse:

      • Ameerika eriline missioon seisab kõrgemal jooksvast diplomaatiast ja paneb Ameerikale kohustuse juhatada ülejäänud maailmale majakana teed.

      • Demokraatlike riikide välispoliitika on kõlbeliselt puhtam, sest rahuarmastus on nende rahvastele loomu poolest omane.

      • Välispoliitika peab kasutama samasugust kõlbelist mõõdupuud nagu üksikisiku eetika.

      • Riigil pole õigust nõuda iseenda jaoks mingit erilist kõlblusstandardit.

      Wilson andis neile Ameerika moraalse erandlikkuse aksioomidele universaalse dimensiooni:

      Ükski teine riik ei suuda meid oma jõuga hirmutada. Konkurents äri alal või mis tahes muud rahumeelsed saavutused ei tekita meis kiivust. Me tahame elada oma elu, nagu meile meeldib; aga me tahame ka teisi elada lasta. Me oleme niisiis usaldusväärne sõber kõigile maailma rahvastele, sest me ei ähvarda kedagi, me ei himusta kellegi valdusi, me ei taha kedagi põrmu paisata.³⁸

      Ükski rahvas pole iial taotlenud juhtivat rolli maailmas, põhjendades seda oma altruistlike seisukohtadega. Kõik teised riigid on soovinud, et neid hinnataks, lähtudes nende rahvuslike huvide kokkulangemisest teiste riikide huvidega, ent Woodrow Wilsonist George Bushini on Ameerika presidendid põhjendanud oma riigi juhtivat rolli eeskätt Ameerika omakasupüüdmatusega. Ei Wilson ega ka tema hilisemad õpilased tänapäevani välja pole tahtnud ausalt tunnistada tõsiasja, et välisriikide juhid, kes on läbi imbunud vähem ülevate maksiimide vaimust, suhtuvad Ameerika altruistlikesse pretensioonidesse teatava umbusuga; on ju rahvuslikud huvid midagi läbinähtavat, altruism aga sõltub sellest, kuidas heategevuse harrastaja ise ennast määratleb.

      Wilsoni silmis aga oli Ameerika ühiskonna altruistlik loomus taevase soosingu tõestus:

      Tundub, nagu oleks Jumal oma ettenägelikkuses hoidnud varuks üht asustamata kontinenti, oodates, et kord tuleb üks rahumeelne rahvas, kes armastab vabadust ja inimõigusi üle kõige ja paneb seal aluse omakasupüüdmatule riigile.³⁹

      Väide, et Ameerika eesmärgid väljendavad jumaliku käsuseaduse mõtet, andis Ameerika juhtivale rollile märksa sügavama tähenduse, kui ükski Roosevelt oleks eales osanud ette kujutada. Sest Roosevelt tahtis ju jõudude tasakaalu natuke parandada ja viia Ameerika roll selles vastavusse tema kasvava vägevusega. Roosevelti nägemuse kohaselt oleks Ameerika olnud üks riik paljude hulgas – vahest küll võimsam kui enamik teisi ja suurriikide eliitgrupi liige –, mille suhtes aga sellegipoolest kehtivad peamised ajaloolised tasakaalureeglid.

      Wilson viis Ameerika seda sorti kaalutluste sfäärist uuele tasandile. Jõudude tasakaalu põlastades kinnitas ta, et Ameerika ülesanne pole „mitte meie isekust… tõestada, vaid näidata meie suurust”.⁴⁰ Ja kui see oli tõsi, siis polnud Ameerikal õigust hoida oma väärtusi ainult iseendale. Juba 1915. aastal tuli Wilson lagedale ennekuulmatu teooriaga, mille kohaselt Ameerika julgeolek on lahutamatu kogu ülejäänud inimkonna julgeolekust. Sellest järeldus, et nüüdsest peale on Ameerika kohustatud seisma vastu agressioonile ükskõik kus:

      … kuna me nõuame takistamatut arengut oma maal ja omaenda elu segamatut juhtimist meile omastel õigluse ja vabaduse põhimõtetel, siis mõistame ka hukka ükskõik millisest leerist lähtuva agressiooni, millest me ise rangelt hoidume. Me nõuame, et meie riik võiks kindlalt kaitstuna käia meie enda poolt valitud arenguteed. Aga me läheme kaugemale. Me nõuame seda ka teistele. Me ei piira oma kirglikku toetust üksikisiku vabadusele ja vabale rahvuslikule arengule ainult niisuguste juhtumite ja aktsioonidega, mis puudutavad üksnes meid ennast. Me suhtume samamoodi igasse teise rahvasse, kes püüab käia neid sõltumatuse ja õigluse raskeid radu.⁴¹

      Nägemus Ameerikast kui heasoovlikust maailmapolitseinikust oli pärast Teist maailmasõda välja arendatud ohjeldamispoliitika ettekuulutus.

      Roosevelt poleks ka kõige pöörasemates fantaasiates iial suutnud ette kujutada, et nii ülevad tundmused ennustavad ette globaalset interventsionismi. Aga eks tema oli ju vaid sõdur-riigimees; Wilson oli prohvetlik preester. Riigimehed, isegi kui nad on sõdurid, keskenduvad maailmale, kus nad elavad; prohveti „tõeline” maailm on aga see, mida ta alles kavatseb luua.

      Wilson alustas Ameerika neutraliteedi taaskinnitamisest, jõudis aga välja ettepanekuteni, mis panid aluse globaalsele ristisõjale. Wilsoni meelest ei erinenud vabadus Ameerika jaoks mingis olulises mõttes vabadusest maailma jaoks. Tõestades, et teadusnõukogudes istutud aastad, kus valitseb jagamatult juuksekarva lõhestav tekstianalüüs, polnud maha visatud, töötas ta välja väga iseäraliku tõlgenduse selle kohta, mida George Washington tegelikult mõtles, kui ta hoiatas sekkumast võõrastesse konfliktidesse. Wilson defineeris mõistet „võõras” uuel viisil, mis oleks esimest presidenti kindlasti sügavalt hämmastanud. Wilsoni