Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

seedeensüümi ja loomariigis on see üpriski muljetavaldav, aga bakterite puhul on Stanfordi ülikooli toitumisuuringute instituudi direktori Christopher Gardneri sõnul sama näitaja kümme tuhat ehk teisisõnu viissada korda suurem. „Toitumise seisukohast oleks meie elu nendeta oluliselt vaesem,“ ütleb mees.

      Üksikult võetuna on nad lõpmata pisikesed ja nende elu ime­­lühike – ühe keskmise bakteri kaal vastab vaid triljondikule dollarilise rahatähe omast ja tema elu ei kesta reeglina üle kahekümne minuti –, kuid kollektiivina on neil muljet avaldav mõjuvõim. Inimesel on vaid need geenid, mis ta sündides kaasa saab. Neid pole võimalik osta ega paremate vastu vahetada. Aga bakterid suudavad geene omavahel vahetada nagu Pokémoni kaarte ja oma surnud naabrite DNA-d kasutada. Selline horisontaalne geeniülekanne ehk horisontaalne geenisiire kiirendab ülivõimsalt nende võimet kohaneda kõigega, mida loodus ja teadus neile kaela saadavad. Bakterite DNA pole ka kontrolli osas nii karmi käega, seega tuleb mutatsioone sagedamini ette ja see annab neile veelgi suurema geneetilise kärmuse.

      Muutumise kiiruse osas ei ole meil võimalik nendega võistelda. E. coli näiteks suudab end päeva jooksul seitsekümmend kaks korda taastoota, mis tähendab, et nemad suudavad kolme päeva jooksul luua sama palju uusi põlvkondi kui meie kogu inimkonna ajaloo vältel. Teoreetiliselt võib üks bakterist lapsevanem vähem kui kahe päeva jooksul saada nii palju järglasi, et nende kogukaal on suurem Maa omast. Kolme päevaga ületaks tema võsukeste kaal mõõdetava universumi oma. Muidugi ei juhtu seda kunagi, aga needki arvud on sama hästi kui hoomamatud. Kui kõik Maal leiduvad mikroobid virna laduda ja tekitada kohe sinna kõrvale kuhi ülejäänud faunast, oleks mikroobikuhi fauna omast kakskümmend viis korda suurem.

      Teeme selle asja lõplikult selgeks. See siin on mikroobide planeet. Meie elame siin tänu nende heatahtlikkusele. Neil pole meid üldse tarvis. Meie ei püsiks nendeta ühtegi päeva elus.

      Me teame mikroobidest endi sees, peal ja ümber üllatavalt vähe, kuna hulluks­ajavalt suur osa neist ei kasva laboris ja niisiis on nende uurimine üle mõistuse raske. Ma võin teile öelda, et hetkel, mil te siin istute ja loete, peab umbes nelikümmend tuhat eri liiki bakterit teid oma koduks: ninasõõrmetes üheksasada, veel kaheksasada põskede sisekülgedel, 1300 kohe kõrval igemetel ja koguni 36 000 liiki soolestikus ja seedekulglas, kuigi kõik need näitajad muutuvad pidevalt vastavalt sellele, kuidas tehakse uusi avastusi. 2019. aasta alguses avastati Cambridge’i lähedal Wellcome Sangeri instituudis vaid kahekümnest inimesest koosnevat rühma uurides 105 uut soolestikubakteri liiki, mille olemasolu keegi polnud isegi kahtlustada osanud. Nende täpne arv on erinev nii inimeste lõikes kui ka samade inimeste puhul erinevatel ajahetkedel, olenevalt sellest, kas tegu on lapse või eaka inimesega, kus või kellega ta on maganud, kas ta on võtnud antibiootikume ja kas ta on kõhn või paks. (Kõhnadel inimestel on soolestiku­mikroobe rohkem kui paksudel, nende kõhnuse võib vähemalt osaliselt panna näljaste mikroobide arvele.) Ja me oleme siiani mõistagi rääkinud üksnes liikide arvust. Kui mikroobid üksikult ette võtta, siis on nende arvu raske ettegi kujutada, veel vähem kokku lugeda: see küündib triljonitesse. Kokku kaalub meie igaühe privaatne mikroobilast umbes 1,3 kilo, sisuliselt sama palju kui aju. Inimesed on koguni hakanud mikrobiootat kirjeldama ühena organitest.

      Aastaid on oldud seisukohal, et meie kõigi kehas on bakterirakke umbes kümme korda rohkem kui inimrakke. Selgub, et see kindlal toonil välja käidud arv on võetud ühest 1972. aastal kirjutatud uurimistööst ja tegelikult sama hästi kui oletuslik. Iisraeli ja Kanada teadlased viisid 2016. aastal läbi põhjalikuma hindamisprojekti ja jõudsid järeldusele, et igaühes meist on umbes kolm­kümmend triljonit inimrakku ja keskmiselt kolmkümmend kuni viis­kümmend triljo­nit (olenevalt paljudest teguritest, mille hulka kuuluvad ka tervis ja toitumine) bakterirakku, niisiis on vastavad näitajad pigem ligilähedaselt võrdsed – kuigi siinkohal tuleks mainida sedagi, et 85 protsenti meie enda rakkudest on punaverelibled, mis pole tegelikult üldsegi päris rakud, kuna neil puudub rakkude tavaline masinavärk (näiteks tuum ja mitokonder) – sisuliselt on tegemist hoopiski hemoglobiinimahutitega. Eraldi argument on seegi, et bakterirakud on tibatillukesed ja inimrakud nendega võrreldes lausa hiiglaslikud, niisiis on inimrakud suuruse poolest, nende toimimisviiside keerukusest rääkimata, kahtlemata tähtsamad. Aga kui asjale geneetilise nurga alt läheneda, on inimkehas umbes kakskümmend tuhat tema enda geeni, kuid bakterite omi suisa kahekümne miljoni jagu, niisiis selles mõttes on inimene umbes 99 protsendi osas bakteriaalne ja napilt ühe protsendi ulatuses inimene.

      Mikroobide kogukonnad võivad olla üllatavalt spetsiifilised. Kuigi nii teie kui minu kehas on mitmeid tuhandeid bakteriliike, leidub ühiseid vaid imevähe. Tundub nii, et mikroobid on karmid majasokud. Seksides vahetame partneriga palju mikroobe ja muid orgaanilisi materjale. Ühe uurimuse kohaselt piisab vaid kirglikust suudlemisest, et enam kui miljard bakterit koos 0,7 milligrammi valgu, 0,45 milligrammi soola, 0,7 mikrogrammi rasva ja 0,2 mikrogrammi „muude orgaaniliste ühenditega“ (st toiduraasukestega)11 ühest suust teise rändaks. Aga niipea kui pidu läbi saab, käärivad mõlema protsessis osalenu peremeesmikro­organismid käised üles ja teevad algust ulatusliku koristusprotsessiga; piisab enamasti vaid päevast, et mõlema asjaosalise mikrobioloogiline profiil oleks jälle enam-vähem samasugune nagu enne seda, kui nad keele teineteisele kurku ajasid. Vahel õnnestub mõnel haigustekitajal siiski sihile jõuda ja siis nakatume herpesesse või nohusse, aga selline olukord on erandlik.

      Õnneks pole enamikul mikroobidest meiega asja. Mõned elavad taltsalt meie sees ja neid tuntakse kommensaalsete bakteritena. Vaid tibatilluke osa bakteritest teeb haigeks. Üksnes 1415 mikroobi miljonist või enamast tuvastatud liigist põhjustavad teadaolevalt inimeste haigestumist – ja kõike arvestades on seda ikka väga vähe. Teisalt on terviseprobleemide tekkimise võimalusi siiski võrdlemisi palju ja need 1415 tibatillukest mõistuseta olendit põhjustavad kolmandiku kõigist surmajuhtumitest meie planeedil.

      Lisaks bakteritele koosneb inimese isiklik mikroobide repertuaar seentest, viirustest, ainuraksetest (amööbid, vetikad, algloomad ja nii edasi) ning arhe- ehk ürgbakteritest, mida peeti pikka aega lihtsalt bakteriteks, kuid mis esindavad tegelikult hoopis omaette eluvormi. Arhebakterid on üsna bakterite moodi, nad on lihtsad ja neil pole tuuma, kuid meie seisukohast on nende suureks väärtuseks tõsiasi, et need ei põhjusta inimestele mingeid teadaolevaid haigusi. Me saame nendelt metaani kujul vaid pisut gaasi.

      Oluline on meeles pidada, et mitte ühelgi neist mikroobidest pole ei ajaloo ega geneetika mõttes sama hästi kui midagi ühist. Neid ühendab vaid väiksus. Me pole neist ühegi jaoks mitte isik, vaid maailm – tohutu suur ja liikuv imeliselt rikaste ökosüsteemide kogum, mis pakub mugavaid liikumisvõimalusi; ühtlasi on inimesel mikroobide jaoks igati soodsaid harjumusi: aevastamine, loomade patsutamine ja tihtipeale käte vajalikust palju lohakam pesemine.

      II

      Viirus on Briti päritolu Nobeli auhinna laureaadi Peter Medawari sõnul „valkudesse pakendatud halb uudis“. Tegelikult pole paljud viirused sugugi nii halb uudis, vähemalt inimese jaoks mitte. Viirused on pisut veidravõitu, nad pole justkui päris elus, kuid samas ka mitte surnud. Väljaspool elavaid rakke on nad täiesti inertsed. Nad ei söö ega hinga ega tee üldse suurt midagi. Neil puuduvad võimalused liikumiseks. Nad ei liigu edasi omal jõul, vaid pöidlaküüdiga. Me peame nad ise üles korjama: ukselinkidelt või kellegi kätt surudes, ka õhust sisse hingates. Enamasti on nad elutud nagu tolmukübemed, aga sokuta nad elavasse rakku, ja kohe algab suur sagimine ja niisama pöörane paljunemine nagu iga teise elusorganismi puhul.

      Nagu bakterid on ka viirused erakordselt edukad. Herpeseviirus on vastu pidanud sadu miljoneid aastaid ja nakatanud kõikvõimalikke loomi – isegi austreid. Ühtlasi on viirused pööraselt pisikesed, oluliselt väiksemad kui bakterid; liiga väiksed, et neid tavalise mikroskoobi all näha. Kui neid tennise­palli mõõtmeteni suurendada, peaks inimene samas mõõtkavas olema umbes 500 miili ehk 804 kilomeetri kõrgune. Bakter oleks sel juhul umbes rannapalli mõõtu.

      Väga väikeste mikroorganismide kaasaegses kontekstis sündis määratlus „viirus“ alles 1900ndatel aastatel, mil Hollandi botaanik Martinus Beijerinck avastas, et tema uuritavad tubakataimed olid vastuvõtlikud salapärasele, isegi bakterist väiksemale nakkuskandjale. Esialgu ristis ta salapärase tegelase contagium vivum fluidum’iks,