Inimkeha. Kasutusjuhend asukale. Bill Bryson

kõige olulisemad Plasmodium-rühma kuuluvad algloomad. Need on väikesed tigedikud, kelle kaudu kandub sääskedelt inimestele üle malaarianakkus. Algloomad põhjustavad ka toksoplasmoosi, lamblioosi ja krüptosporidioosi.

      Lühidalt, kõikjal meie ümber on hämmastavalt palju erinevaid mikroobe ja tegelikult me alles hakkame aimu saama sellest, kuidas ja kui hästi või halvasti nad meid mõjutavad. Seda illustreerib erakordselt paeluvalt olukord, mis tekkis 1992. aastal Inglismaa põhjaosas Lääne-Yorkshire’is vanas tekstiilitööstus­linnas, kuhu valitsus saatis mikrobioloog Timothy Rowbothami, et ta selgitaks välja kopsupõletikupuhangu põhjused. Mees leidis veetornist võetud proovist mikroobi, mille sarnast ta varem näinud polnud. Ta tuvastas selle esialgu kui uue bakteri, mitte küll seetõttu, et see oleks kuidagi bakterilik olnud, vaid kuna midagi muud see olla ei saanud. Parema termini puudumisel hakkas ta seda kutsuma „Bradfordi kokiks“. Sel hetkel Rowbotham veel ei teadnud, et ta oli just mikrobioloogia maailma muutnud.

      Rowbotham hoidis proove kuus aastat sügavkülmas ja kui ta hakkas varasele pensionile minema, saatis ta need ühele oma kolleegile. Lõpuks jõudsid need välja Richard Birtlesi, Prantsusmaal töötava briti biokeemiku kätte. Birtles taipas, et Bradfordi kokk ei olnud bakter, vaid viirus – kuid selline, mis mitte kuidagi viiruse määratlusega ei klappinud. Esiteks oli see seni­tuntud viirustest oluliselt suurem – enam kui sada korda. Tavaliselt on viirustel umbes kaksteist geeni. Sellel konkreetsel oli neid üle saja. Viiruseid ei peeta elus­organismideks, aga selle tegelase geneetiline kood sisaldas 62 tähest koosnevat lõiku12, mis on aegade koidikust saati olnud esindatud kõigi elusolendite puhul, niisiis polnud see mitte üksnes väidetavalt elus, vaid ka niisama vana kui elu Maal.

      Birtles andis uuele viirusele nime mimiviirus, kuna see jäljendas mikroobe. Kui Birtles ja ta kolleegid oma tähelepanekud kirja panid, ei leidnud nad esimese hooga teadusajakirja, mis olnuks nõus neid avaldama, kuna need olid liiga veidrad. Veetorn lammutati 1990ndate aastate lõpus ja tundub, et selle kummalise ürgvana viiruse ainus koloonia hävis koos sellega.

      Hiljem on siiski avastatud ka teisi ja koguni suuremate viiruste kolooniaid. 2013. aastal tuvastas rühm Prantsuse teadlasi, keda juhtis Jean-Michel Claverie Aix-Marseille’ ülikoolist (sealsamas töötas Birtles mimiviiruse ise­­loomustuse koostamise ajal), uue hiiglasliku viiruse, mis sai nimeks pandoraviirus ja sisaldas koguni 2500 geeni, millest 90 protsenti ei leidu looduses kuskil mujal. Peagi pärast seda avastati kolmaski rühm: pitoviirused, mis on veelgi suuremad ja vähemalt niisama kentsakad. Selle raamatu kirjutamise hetkeks on teada viis hiidviiruste rühma, mis mitte üksnes ei erine kõigist ülejäänutest Maal, vaid lisaks ei ole ka omavahel sarnased. On väidetud, et sedavõrd veidrad ja võõrapärased bioosakesed tõendavad, et lisaks bakteritele, arhedele ja eukarüootidele – viimased esindavad sama mitmekesist elu kui meie oma – eksisteerib veel neljaski liigirühm. Mis mikroobidesse puutub, siis oleme alles alguses.

      III

      Veel uusaja saabudes peeti ainuüksi mõtet, et miski nii väike nagu mikro­organism võiks inimesele tõsist kahju põhjustada, suisa jaburaks. Kui Saksa mikrobioloog Robert Koch 1884. aastal teatas, et koolerat põhjustab batsill (kepikesekujuline bakter), tundis tema silmapaistev, kuid skeptiline kolleeg Max von Pettenkofer seepeale niivõrd ägedat pahameelt, et valas Kochi eksimuse tõendamiseks kurgust alla terve katseklaasitäie batsille. Lool oleks palju enam jumet, kui Pettenkofer oleks seepeale tõsiselt haigestunud ja oma alusetutest vastu­väidetest loobunud, kuid tegelikult ei avaldanud see talle mitte mingi­sugust mõju. Vahel lihtsalt juhtub nii. Praegu arvatakse, et Pettenkofer oli millalgi varem juba koolerat põdenud ja tal oli seetõttu säilinud teatav immuunsus. Palju vähem on juttu tehtud sellest, et kaks ta samuti kooleratõmmist pruukinud tudengit haigestusid mõlemad väga tõsiselt. Igatahes lükkas see vahejuhtum pisikuteooria, nagu seda nimetama hakati, aktsepteerimise üldsuse poolt edasi tulevikku. Teatud mõttes polnud muidugi kuigi oluline, mis koolerat või teisi levinud tõbesid põhjustas, kuna neil puudus nii või teisiti toimiv ravi.13

      Enne penitsilliini leiutamist oli imeravimi staatusele kõige lähemal Salversan, mille töötas 1910. aastal välja Saksa immunoloog Paul Ehrlich, kuid Salversan aitas vaid üksikute hädade, peamiselt süüfilise puhul ja sel oli rida puudusi. Kõigepealt oli see valmistatud arseenist, niisiis mürgine, ning ravi nägi ette kord nädalas umbes poole liitri lahuse süstimist patsiendi käsivarde ja nii viiekümne nädala jooksul või koguni pikemalt. Kui ravimi manustamisel mingigi viga tehti, võis see jõuda lihastesse, põhjustades valulikke ja mõnikord tõsiseid kõrvaltoimeid, teatud puhkudel kuni amputeerimisvajaduseni välja. Seda turvaliselt manustada oskavad arstid saavutasid suure tunnustuse. Paradoksaalsel kombel oli üks kõige hinnatumaid Alexander Fleming.

      Lugu sellest, kuidas Fleming kogemata kombel penitsilliini avastas, on vestetud palju kordi, kuid mitte ükski versioon ei ole teistega täiesti sarnane. Esimene põhjalik ülevaade ravimi avastamisest avaldati alles 1944. aastal, poolteist kümnendit pärast kirjeldatud sündmuste toimumist, ja selleks ajaks hakkasid pisiasjad veidi ähmastuma, aga üldiselt võib kogu loo kokku võtta niimoodi: 1928. aastal, kui Londoni St Mary haiglas meditsiiniuurijana töötav Alexander Fleming puhkuse tõttu tööst eemal viibis, sattusid õhuga tema laborisse mõned Penicillium’i rühma hallitusspoorid ja maandusid sinna vedelema jäänud Petri tassil. Tänu juhuslike sündmuste ahelale – Fleming polnud enne puhkusele minekut vaevunud oma Petri tasse ära koristama, ilm oli tol suvel ebaharilikult jahe (ja seega spooride arengut soodustav), Fleming oli ära piisavalt kaua, et aeglaselt arenev hallitus toimida saaks – avastas mees naastes, et Petri tassis kasvanud bakterikultuur oli ilmselgelt hukka saanud.

      Kirjutistes väidetakse sageli, et Petri tassile sattunud seen oli haruldast tüüpi ja avastus kuulus seega imede kilda, kuid see näib olevat ajakirjanduslik liialdus. Hallitusseeneks oli tegelikult Penicillium notatum (praegu tuntakse seda nime all Penicillium chrysogenum), mis on Londonis väga levinud ja niisiis pole selles midagi imelikku, et paar spoori tema laborisse heljusid ja end agar­söötmel sisse seadsid. Samuti on väga levinud väide, et Fleming ei pööranud oma avastusele vajalikku tähelepanu ja enne, kui ta oma tähelepanekuid meditsiinis ära kasutama hakkas, möödus mitu aastat. Selline tõlgendus on nüüd küll üsna ebaõiglane. Esiteks on Fleming tunnustamist väärt kasvõi selle eest, et ta hallituse tähtsust taipas – mõni vähem ärksa meelega teadlane oleks kogu kupatuse lihtsalt minema visanud. Lisaks andis ta oma avastusest kohusetundlikult teada ning isegi mainis tuntud ja tunnustatud meditsiiniajakirjas selle antibiootilist tähtsust. Ühtlasi proovis ta oma avastust meditsiinis rakendamiseks kõlblikuks muuta, kuid tehnilises mõttes oli see väga keeruline – nagu teisedki hiljem avastasid –, lisaks oli mehel olulisemaid teaduslikke huvisid, millega tegeleda, niisiis ei olnud ta hallituse osas piisavalt järjekindel. Tihtipeale vaadatakse üle tõsiasjast, et Fleming oli selleks ajaks juba välja­paistev ja hõivatud teadlane. Ta avastas 1923. aastal lüsosüümi, antibakteriaalse toimega ensüümi, mida leidub süljes, limaskestades ja pisarates ning mis kujutab endast keha esmast kaitseliini sissetungivate haigustekitajate tõrjel, ja oli endiselt ametis selle omaduste uurimisega. Mees polnud sugugi rumal või lohakas, nagu mõnikord mõista antakse.

      1930ndate aastate alguses töötasid Saksamaa teadlased välja sulfoon­amiidide nime all tuntuks saanud antibakteriaalsete ravimite rühma, aga nendegi töö ei sujunud alati tõrgeteta ja neil ravimeil oli mitmeid tõsiseid kõrval­toimeid. Oxfordis asus rühm biokeemikuid, keda juhtis Austraalias sündinud Howard Florey, otsima tõhusamat alternatiivi ja selle protsessi käigus tuli taas päevavalgele Flemingi ülevaade penitsilliinist. Oxfordis oli peamiseks uurijaks ekstsentriline Saksa emigrant Ernst Chain, kes sarnanes täiesti uskumatul kombel Albert Einsteiniga (kuni lopsakate vuntsideni välja), kuid oli oluliselt keerulisema iseloomuga. Chaini lapsepõlv möödus Berliinis jõukas juudi perekonnas, kuid Adolf Hitleri võimuletuleku järel koliti Inglismaale. Chain oli mitmes vald­konnas väga andekas ja kaalus enne teaduse kasuks otsustamist kontsertpianisti karjääri. Aga ühtlasi oli ta keeruline inimene. Mees oli väga ägeda iseloomuga ja kergelt paranoiline pealekauba – kuigi ilmselt on ainult õiglane siinkohal öelda, et kui otsida aega, mil juutidele paranoia andeks võiks anda, siis just nimelt 1930ndatel aastatel. Chain oli igasuguste avastuste tegemise seisu­kohast väga ebatõenäoline kandidaat, kuna tundis patoloogilist hirmu saada laboris mürgitatud. Hirmule