Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

toodang. Kasutasime nii mitmes kohas „jää” ja „hää” riimi, et endalgi hakkas süda läikima.”

      „Roland, sa võiksid Lõunamere-loos olla üks hula-hula-tüdrukutest,” ütles Gladys ja puhkes naerma.

      „No ma olen selleks igatahes piisavalt ilus!” hüüdis poiss kelmikalt poseerides.

      „Seda kindlasti,” kiitis Gladys. „Ja lisaks oled sa veel nii haprake, et ühel päeval viib tuul su minema. Ma pean alati hoolega vaatama, et ei sätiks sind laval enda kõrvale seisma. Sest sinu kõrval paistan mina vist heas toitumuses lehmana.”

      „Võib-olla sellepärast, Gladys, et sa oled viimasel ajal juurde võtnud,” märkis Olive. „Peaksid jälgima, mida suhu paned, muidu sa ei mahu varsti enam oma kostüümide sisse.”

      „Sellel, mida inimene sööb, pole tema figuuriga üldse mingit pistmist!” vaidles Gladys vastu ja küünitas pikkpoisist veel üht tükki võtma. „Ma ajakirjast lugesin. Loeb hoopis see, kui palju sa kohvi jood.”

      „Sina jood natuke liiga palju kanget kraami,” hõikas Roland. „See hakkab sulle kohe pähe!”

      „Muidugi see hakkab mulle pähe!” möönis Gladys. „Seda teavad minu kohta kõik. Aga tead mis: mu armuelu oleks palju vaesem, kui ma nii kergesti jokki ei jääks!”

      „Viska mulle korraks huulepulka, Celia,” ütles Gladys teisele showtantsijannale, kes võttis selle vaikides oma siidrüü taskust ja ulatas küsijale. Gladys värvis huuled kõige räigemat punast tooni, mida minu silmad kunagi näinud olid, ja suudles Rolandit mõlemale põsele, kuhu jäi maha suur, kiiskav musijälg.

      „Vaat nii, Roland. Nüüd sa oledki kõige ilusam tüdruk selles toas!”

      Rolandit ei paistnud teiste aasimine häirivat. Tal oli portselannuku nägu ning minu asjatundlik pilk tabas ära, et ta tõenäoliselt kitkub kulme. Mind vapustas, et poiss isegi ei püüa rohkem mehe moodi olla. Rääkides vehkis ta kätega nagu neiuke oma esimesel ballil. Ta ei pühkinud punaseid huulejälgi oma põskedelt maha! Võinuks suisa arvata, et poiss tahabki näha välja nagu tüdruk! (Loodan, et Te nüüd valesti aru ei saanud, Angela: selleks ajaks polnud ma omasooiharate inimestega eriti kokku puutunud. Vähemalt mitte geidega. Samas kui lesbisid olin ma siiski kohanud – neid küll. Veetsin ju ikkagi terve aasta Vassaris. Isegi mina polnud nooruses nii taipamatu.)

      Peg pööras oma tähelepanu nüüd minule. „Aga kuule! Vivian Louise Morris! Millega sina kavatsed tegelema hakata, nüüd kui oled siia meie juurde New Yorki maandunud?”

      Ah et millega ma kavatsesin tegeleda? Eks ikka sellega siin! Tahtsin koos show-tüdrukutega martiinit juua, püüda kinni teaberaasukesi Broadway artistide elust ning kuulata hoomamatult pealt tühja juttu poistest, kes näevad välja nagu tüdrukud! Tahtsin kikitada kõrvu, kui minu kuuldes räägiti kellegi armuelust!

      Muidugi ei võinud ma seda välja ütelda. Teatasin hoopis kirka pilguga: „Ma soovin kõigepealt veidi ringi vaadata! Siin nii-öelda sisse elada!”

      Nad kõik jäid mulle otsa vaatama. Justkui ootaksid veel midagi. Huvitav, mida?

      „Ma ei oska ju suurlinnas ringigi liikuda. Oht ära eksida on esialgu mu suurim mure,” lisasin, kuigi tundsin, et teen ennast narriks.

      Vastuseks mu mannetule ettekäändele laiselda haaras tädi Peg laualt pabersalvrätiku, kuhu ta kritseldas kiiruga Manhattani kaardi. Kuidas ma kahetsen, Angela, et ma seda kaarti alles ei hoidnud. See oli kõige liigutavam skeem, mida võib üldse ette kujutada: saar nagu suur kõver porgand, keskel tume nelinurk, mis pidi kujutama Central Parki; Hudsoni ja East Riveri ebamäärased lainelised jooned; saare allääres dollarimärk tähistamas Wall Streeti asukohta; Harlemi kohal saare tipus noodivõti ja kõige keskel särav täht seal, kus asusime meie – päris Times Square’i lähedal. Maailma keskpunktis! Bingo!

      „Vaat nii,” leidis Peg, „nüüd sa oskad siin ringi liikuda küll. Ära eksida on võimatu, tirts. Vaatad tänavasilte. Kõik on ju nummerdatud, pole midagi lihtsamat. Ainult pea meeles: Manhattan asub saarel. Inimesed kipuvad seda unustama. Kui kõnnid ühes suunas liiga pikalt, tuleb vesi lõpuks vastu. Kui sulle jõgi vastu tuleb, keerad aga otsa ringi ja võtad uue suuna. Küll sa ära õpid. Isegi sinust rumalamad on meie linna lõpuks selgeks saanud.”

      „Isegi Gladys oskab siin ringi liikuda,” lisas Roland.

      „Vaata ette, päiksekiir,” hoiatas Gladys. „Ma olen siin sündinud.”

      „Aitäh!” tänasin ja torkasin salvräti taskusse. „Ja kui teatris on vaja midagi teha, siis mina võin ju aidata.”

      „Sa oled valmis abistama?” Pegi paistis see üllatavat. Ilmselt polnud tal minu suhtes kuigi suuri ootusi. Taevake, mida olid mu vanemad talle rääkinud? „Sa võid siis teha midagi Olive’i juures kontoris, kui sind sellised asjad tõmbavad. Mingit kontoritööd või nii.”

      Olive võpatas seda ettepanekut kuuldes ja kardan, et mina tegin sama. Tahtsin temaga koos kontoris toimetada just samapalju, kui tema soovis mind endale abiliseks.

      „Või istud piletikassas,” jätkas Peg. „Müüd etendustele pileteid. Sa pole ju üldse musikaalne, ega ju? See hämmastaks mind väga, kui oleksid. Meie suguvõsas pole keegi musikaalne.”

      „Ma oskan õmmelda,” märkisin.

      Laususin need sõnad vist väga vaikselt, sest keegi poleks neid justkui kuulnudki.

      Olive’il oli ettepanek: „Peg, sa võiksid panna Viviani Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima.”

      Peg, Gladys ja Celia oietasid kooris.

      „Olive muud ei teegi, kui püüab sokutada meid kõiki Katharine Gibbsi kooli masinakirja õppima,” selgitas Gladys. Ta väristas dramaatiliselt õlgu – võinuks arvata, et masinakirja õppimine on umbes sama hirmus katsumus kui rahnude purustamine sõjavangide laagris.

      „Katharine Gibbsi koolist saab noor neiu oskused, mis tagavad talle ameti,” kuulutas Olive. „Noor neiu peaks ometi suutma endale leiba teenida.”

      „Mina ei oska masinakirja ja ometi on mul amet!” hüüdis Gladys. „Ei noh, ma juba teenin endale leiba! Siin, teie juures!”

      Olive tõttas parandama: „Show-tantsijanna ei ole päriselt ametis, Gladys. Ta saab vaid aeg-ajalt tööd. Need on kaks eri asja. See sinu amet pole kuigi kindel. Seevastu sekretär leiab alati töökoha.”

      „Ma pole ainult show-tantsijanna,” vaidles Gladys haavatud uhkusega vastu. „Ma olen tantsujuht. Ja tantsujuht saab iga kell tööd. Üleüldse, kui näpud põhjas, võib ju mehele minna.”

      „Ära sina, tirts, mitte kunagi masinakirja selgeks õpi,” hoiatas Peg.

      „Aga kui ikkagi õpid, siis ära seda vähemalt avalikult tunnista, sest muidu jääd elu lõpuni masinal tippima. Kiirkirjast hoia samuti eemale. See oleks sinu lõpp. Kui naisele on kord kiirkirjalehed pihku pistetud, ei saa ta neist enam kunagi lahti.”

      Ootamatult avas suu ingellikult ilus olevus toa kaugemas nurgas, tegi seda esimest korda pärast trepist üles tulekut. „Sa vist ütlesid, et oskad õmmelda?” küsis Celia.

      Jälle jahmatas mind tema madal kare hääl. Pealegi oli ta oma pilgu nüüd mulle suunanud, mis tekitas pisut kõhedust. Ei tahaks küll sõnaga „kõrvetav” üle pingutada, kuid Celiast rääkides ei saa sellest üle ega ümber: tema pilk tõepoolest kõrvetas, isegi kui tal polnud kavatsust kedagi kõrvetada. Minul hakkas Celia pilgu all nii ebamugavalt palav, et pidasin paremaks põgusalt noogutada ning suunata vastuse ohutuse mõttes Pegile. „Jah. Ma oskan õmmelda. Vanaema Morris õpetas.”

      „Mis sorti asju sa õmbled?” tahtis Celia teada.

      „No näiteks õmblesin ise selle kleidi.”

      Gladys