Tüdrukute linn. Elizabeth Gilbert

kasvanud noor daam ei oskagi näha muud võimalust, kui et õige varsti tuleb keegi ikka teda hädast välja aitama.)

      Ringirabelemisest viimaks väsinud, istusin raudteejaama suures ootesaalis kõige paremini nähtavale pingile ning jäin sinna lahendust ootama.

      Ja mõelda vaid – mind leitigi üles!

      Minu päästjaks osutus lühikest kasvu, hõbedaste juustega, tagasihoidlikus hallis kostüümis naine, kes lähenes mulle nagu bernhardiin kadunud suusatajale – pühendunud keskendumisega, mis kõneles kindlast kavatsusest ülesleitu jälle elule turgutada.

      Õieti on „tagasihoidlik” lootusetult mannetu sõna, iseloomustamaks kostüümi, mida see naine kandis. Tegemist oli vormitu kahe nööbireaga riideesemega, mida rahvusvahelises mastaabis kasutatakse illusiooni loomiseks, nagu naisel ei oleks ei rinda, taljet ega puusi. Kahtlustasin kohe Suurbritannia importi. Kostüüm oli lihtsalt jube. Veel kandis naine kobakaid madala kontsaga nööritavaid poolsaapaid ja vanamoodsat rohelist keeduvillast kübarat, sellist, mida eelistavad orbudekodude juhatajad. Teadsin seda naisetüüpi internaadipäevilt: ta meenutas mulle vanatüdrukut, kes joob lõunasöögi juurde Ovaltine’i ja väsimuse peletamiseks kuristab soolveega kurku.

      Naine oli läbinisti tähelepandamatu ja seda koguni nimme.

      See neljakandiline matroon lähenes mulle kirgastunud missioonitundest aetuna, käes jahmatavalt suur, ilustustega hõberaamis pilt. Ta puuris pilguga fotot ja seejärel mind.

      „Kas teie olete Vivian Morris?” küsis ta. Ontlik hääldus reetis, et kaherealine jakk polnud ainus Briti import.

      Tunnistasin, et see ma olen.

      „Te olete kasvanud,” nentis naine.

      Sattusin segadusse: kas ma oleksin pidanud teda tundma? Olin ma temaga lapsepõlves kohtunud?

      Minu segadussesattumist adunud, näitas võõras naine mulle raamitud pilti, mis tal kaasas oli. Nägin oma üllatuseks sellel mu enda perekonda umbes neli aastat tagasi. Pilt oli tehtud päris fotoateljees – ema oli tookord otsustanud, et me peaksime „kordki ametlikult jäädvustatud saama”. Fotol olid mu vanemad, vapralt talumas alandust, et peavad poseerima lihtlabasele fotograafile. Mõtliku näoga vend Walter hoidis kätt ema õlal. Pildil oli ka veidi kiitsakam ja noorem variant minust, seljas oma vanuse kohta lapsik madrusekleit.

      „Mina olen Olive Thompson,” teatas naine häälega, mis laskis arvata, et ta on harjunud asju teatavaks tegema. „Olen teie tädi sekretär. Ta ise ei saanud tulla. Täna juhtus teatris midagi ootamatut. Väike tulekahju. Ta saatis mind teile vastu. Vabandust, et pidite ootama. Jõudsin siia juba mitu tundi tagasi, kuid mul polnud äratundmiseks midagi peale selle foto, nii et teie otsimisele kulus aega. Nagu näha.”

      Oleksin toona tahtnud naerda, nagu nüüdki seda meenutades. Mulle tegi kangesti nalja juba ainuüksi mõte, kuidas üks puine keskealine proua eksleb Grand Centrali raudteejaamas, kaasas hiiglama suur hõberaamis foto – millest võis arvata, et see on kiiruga mõne rikka inimese seinalt haaratud (seda see muide oligi) –, ja põrnitseb võõraid nägusid, et sobitada neid kokku ühe neli aastat varem pildistatud tüdruku omaga. Kuidas sain mina teda mitte märgata?

      Olive Thompson seevastu ei näinud olukorras midagi naljakat.

      Mulle oli määratud õige pea teada saada, et see oli talle tüüpiline.

      „Teie kohvrid,” jätkas Olive. „Korjake kokku. Me võtame takso ja kohemaid teatrisse. Õhtune etendus on juba alanud. Tehke nüüd kiiresti. Enam pole aega niisama passida.”

      Sammusin sõnakuulelikult ta järel nagu pardipoeg pardiema sabas.

      Ega jäänud üldse niisama passima.

      Imestasin endamisi: väike tulekahju? Kuid ei tihanud midagi täpsemalt pärida.

      KOLMAS PEATÜKK

      Võimalus esimest korda New Yorki kolida tuleb ette vaid kord elus, Angela, ja see on päris suur asi. Võib-olla ei kätke see mõte Teie jaoks erilist romantikat, olete ju New Yorgis sündinud. Võib-olla on meie võrratu kodulinn Teie jaoks midagi endastmõistetavat. Aga võib-olla te armastate seda linna minust veel enamgi – lähedases suhtes oleva inimese kombel, mida mina ei oska isegi ette kujutada. Igatahes olete õnnega koos, et olete saanud siin üles kasvada. Ja siiski – Teil pole avanenud kunagi võimalust siia kolida, mis väärib mu meelest kaastunnet. Olete ilma jäänud ühest elu kõige hämmastavamast kogemusest.

      New York 1940. aastal!

      New York ei saa mitte kunagi enam selliseks, nagu ta oli siis. Ma küll ei taha teha maha kõiki neid teisi New Yorke enne ja pärast aastat 1940. Ka neil on oma tähendus. Kuid tegemist on suurlinnaga, mis sünnib iga kord uuesti selle noore inimese silmade läbi, kes satub siia esimest korda. Mistõttu just see linn, just see paik – uueks loodud vaid minu pilgule vaadata – on lakanud nüüdseks olemast. Ja siiski mu mällu talletatud, seal igavesti säilitamiseks, justnagu paberilehtede vahele pressitud orhidee. See linn jääb alati minu täiuslikuks New Yorgiks.

      Teil võib ju olla enda täiuslik New York, nagu ka kõigil teistel on iseenda oma, kuid minu oma jääb aegade lõpuni minu omaks.

      Grand Centrali jaamast Lily Playhouse’ini polnud kuigi pikk maa – me sõitsime põiki läbi kesklinna –, kuid taksojuht viis meid otse Manhattani südamesse, täpselt õigesse kohta, et uustulnuk saaks aimu New Yorgi jõulisest tuksest. Mul oli suurlinna saabumisest kananahk ihul, oleksin tahtnud näha kõike korraga. Siis aga meenusid mulle head kombed ning ma püüdsin mõnda aega Olive’iga vestlust arendada. Nagu selgus, ei kuulunud Olive nende hulka, kes tunnevad vajadust sisustada oma aega verbaalsete harjutustega, ning tema eriskummalised vastused tõstatasid minu jaoks ainult uusi küsimusi, mida ma siiski ei söandanud esitada, sest aimasin, et ta võib-olla ei soovi teemat edasi arendada.

      „Kui kaua te olete mu tädi juures töötanud?” küsisin mina.

      „Sestsaadik, kui Mooses oli veel mähkmetes.”

      Seedisin mõnda aega kuuldut. „Ja millised on teatris teie kohustused?”

      „Püüda õhust kinni kõik, mis on alla kukkumas – enne kui need maha prantsatades katki lähevad.”

      Sõit jätkus vaikuses, kuni ma ka seda enda jaoks lahti mõtestasin.

      Katsetasin uuesti: „Mis sorti tükki täna teatris mängitakse?”

      „See on muusikal. Nimelt „Elu emaga”.”

      „Aa! Olen sellest kuulnud.”

      „Ei, ei ole. Te peate silmas „Elu isaga”. Näidendit, mis jooksis mullu Broadwayl. Meie tükk on „Elu emaga”. Pealegi on see meie oma muusikal.”

      Arutlesin endamisi: on see üldse seaduslik? Kas tõesti on lubatud näpata pealkiri suurelt Broadway hitilt, muuta ära üksainus sõna ja tuua lavale oma variant? (Vastus sellele küsimusele oli – vähemalt 1940. aastal Lily Playhouse’is – aga muidugi.)

      Pärisin edasi: „Mis siis, kui inimesed ostavad pileti teie etendusele eksikombel, sest loodavad näha „Elu isaga”?”

      Olive, tuimalt: „Just. Oleks see vast hirmus õnnetus.”

      Olin hakanud end tundma noore, rumala ja tüütuna ning otsustasin vait jääda. Võisin nüüd kogu ülejäänud aja takso aknast välja vahtida. Näha suurlinna vahelduvat pildigaleriid oligi piisavalt põnev. Igast suunast hakkas mulle silma midagi jalustrabavat. Midtown Manhattan kauni suvepäeva hilisõhtusel tunnil – seda ei ületa miski. Äsja oli sadanud. Taevas oli purpurpunane, dramaatiline. Mu pilk tabas riivamisi pilvelõhkujate peegeldavaid klaaspindu, neoonsilte ja vihmast läikivat asfalti. Inimesed tõttasid, tormasid, lonkisid ja komberdasid kõnniteedel. Kui me Times Square’ilt läbi sõitsime, täitis seda värviline tulemeri: kirev kaleidoskoop kõige kuumematest uudistest ja kärsitust reklaamist. Poodide read ja tantsusaalid, kus soovija sai endale